Kuumad alad Rotorua kandis
19. detsember, laupäev.
Ka see blogi on kirjutatud läbi Jassu sule. Minu ülesannne oli vaid kirjavigad ja komavigad üles leida ning pildid õigesse konteksti sobitada 😉
Tegime rahuliku päeva, ärkasime,
tankisime auto täis (seda kütusehinda siin maal võib lugeda väga heaks. Erinevalt Eestist, kus kasutatakse bensiini 95, on siin levinud bensiin 91 ning diislimootoriga autoomanikud ei saa ka rõõmustada- kütusehind on küll pea poole odavam, aga iga kindla aja tagant kasseerib riik mingi eraldi maksu),
käisime kolasime Lake Okataina nimelise järve äärseid lühemaid matkaradu mööda,
pesime riideid, sortisime pilte, täiendasime toidutagavarasid jne. Õhtul käisime veel mingi maailmakuulsa raftingujõe (Okere Falls) ääres jalutamas, ilus, kiire ja kohati kitsa vooluga kärestikuline jõgi.
Maadlesin ka pangaautomaatidega, st meil oli kaasa võetud ports sularaha, aga see hakkas otsa saama ja vajasime täiendust. Pangaautomaadid on siin natuke teistmoodi, ja mitte kõigist ei saa niipalju raha kui tahaks. Pika pusimisega saime aru, et kui sa tahad krediitkaardiga raha võtta, siis seal on ka veel kaks erivalikut, sa kas võtad kaardilt n-ö miinusesse minemise osalt “credit card” ehk krediitkaardi limiidi piires raha või sa võtad n-ö “savings” valiku alt seda raha, mis sa ise kaardi maksulatuse tõstmiseks juurde kandnud. Minu loogika oli see, et tahtsin korraga kokku ca 1400 eur eest kohalikku raha võtta ( et säästa end korduvatelt võtmistelt Swedbankile makstavalt 1.90 eur per võtmiskord (+2,5% summast – mis tuleb nagunii koguaeg maksta+kohaliku panga teenustasu), aga ei saanudki, sest osa sellest oli limiidiraha ja osa n-ö juurdekantud raha ehk sain ainult veateateid teemal “kaartil pole piisavalt raha selleks toiminguks”! Tagantjärgi sain teada, et on kahte sorti sularahaautomaate: tavaliselt, kust kaartilt loetakse infot läbi kaardi tagaküljel oleva magnetriba ja sellisest automaadist saab korraga ainult kuni 300 euri väärtuses raha, ja automaadid, kust ka kaartide kiipkaartiosa loetakse ning sealt pidi korraga rohkem saama võtta. Me saime katseeksitusmeedotil proovides mingi koguse kätte ning esialgu piisab 🙂
Ühesõnaga hunnik jama sellega ehk kokkuvõttes: pole midagi paremat sellest sularahast, mis sa Eestis juba ise kaasa vahetad. Pangakaartidega on alati mingi jama. Juba Hiinas ei saanud ma lennujaamas süües mingil põhjusel kaartiga maksta ja pidin suht kirve kursiga neile eurosid andma. Pangakaart on küll jah turvalisem jne, aga samas on ka igasugu maksejamad ehk vahel võid tabada end olukorrast (me olime kaks puhkepäeva pmst ilma sularahata), kus raha on vaja, sa tead, et sul kaartil on piisavalt, aga välja võtta ei saa või ei oska.
20. detsember, pühapäev.
Võtsime ette pikema matka. Nimelt on Rotorua ümbrus täis termaalalasid, ning linnast ca 15km kaugusel saab auto jätta öisel ajal lukustatud parklasse.
Sealt edasi saab võtta ette jalgsimatka (15 km üks suund) Lake Tarawera nimelise järve ühele erilisele kaldaribale nimega Hot Water Beach
ehk kohta, kus järveäärt ümbritsevast kaljupinnasest suunduvad järvevette peaaegu keeva vee joad
ning kohalikud kavalpead on kahte kohta järvekaldale ehitanud suurematest kividest n-ö kiviaia, kus ühelpoolt siis kohtuvad jahedam järvevesi ja teiseltpoolt rannapoolt kaljudest nirisev kuum vesi ning igaüks saab omale sobiva temperatuuriga vee kokku miksida ning selles siis spaaprotseduure nautida.
Kui me hilisemal õhtupoolikul sinna oma suurte matkakottide ja matkakeppidega kohale jõudsime, siis tehti meile kohe üks bassein vabaks ja saime oma teekonnast väsinud ihuliikmed mõnuga laiali laotada.
Aususe huvides olgu ära märgitud, et mitte kõik ei pea sinna saamiseks 15km läbi möödukalt raske matkaraja läbima, vaid saab ka lasta ka kallima raha (25nzd üks suund per nägu) eest end paadiga kohale lasta vedada või siis oma paadiga tulla. Enamus seltskonda, kes kohapeal olid, olid just niimoodi sinna saanunud.
Teisiti ei saa ju seletada rannal oleva telkimisala (jällegi 15NZD per inimene) laiutavad megasuuri peretelke ja lamamistoole, mida ka väga heas vormis matkasell ei suudaks 15km üle mägede kohale tassida. Igatahes austati meie kohalesaamise viisi ja ei peetud paljuks ka küsida, mis maa lipp see on, mida ma uhkelt oma seljakoti küljes kannan (Leegi lipuvarras läks katki ja ma tegelen juba “‘mõnda aega” selle parandamisega 🙂 ). Taaskord polnud keegi midagi Eestist kuulnud, aga traditsiooniline “our home is other side of planet and nearby Finland” tõid küsijate näole selguse.
Siin pildil mees musta luigega, kes ilmselgelt on harjunud Hot Water Beachi külastavate turistide käest süüa saama:
Rannale jooksvat kuuma vett saab mitmeti ära kasutada: me panime ühe lihakonservi ja kaasasolnud primusepotiga kohvivee vulkaanivette soojenema, ise samal ajal looduslikku kuumaveespaad nautides.
Käisin ka enne järvevees ujumas, päris kummaline tunne on ujuda vees, kus pealmine ca 10cm paksune kiht on kuum ja alumine veekiht on uus-meremaa klassika ehk ca 20-22 kraadi :). Vulkaaniline kivim sisaldab ka päris palju rauda, sest kui ma hiljem GoPro statiivi spaaprotseduuri filmimisest puhastasin, siis oli osa metalli kleepunud statiivi magneti külge:
Spaa läks igatahes asja ette, 15km pole pikk matk, aga keeruline maastik ehk pidevad tõusud-langused ja seljakott teevad oma töö
ning kohalejõudes on kargud ikka kanged. Homme ju oli ka tagasi vaja sama teekond koperdada. Loodus edasi-tagasi matkateekonnal oli aga võrratu. Esimene pilt on sõnajalapuu läbilõikest ehk selline see puu seest tegelikult on:
Tagasi saaks mugavalt ehk iga päev kell 15.00 väljub sealt mingi transapaat, kes jalavaeva vähendada soovivad turistid (25 per nägu ja peab eelmine päev telefoni teel ette bronnima) järve teisele poole tagasi toimetab. Meie säästsime raha ehk ei jäänud ööbima ettenähtud lärmakale telkmisplatsile, vaid kõndisime mööda rannaääres asuvat matkarada teises suunas ja ööbisime privaatses looduskaunis kohas järvekaldal,
kus enne magamajäämist anti meile ka korralik looduslik öömuusikakontsert. Mul on ka stereodiktofon kaasas ning salvestasin sellest kontserdist ka parimad palad hilisemaks kuulamiseks.
21.detsember, esmaspäev.
Hommikul ärkasime vara, panime telgi kokku ja ca 07.00 asusime tagasiteele. Kui eile alustasime kõndimist ca 13.30 ja kõndisime ca 4,5 tundi päikselõõsas, siis tänase “järgmisepäevatarkusena” avastasime, et hommikune kõndimine on ikka tuntavalt targem keskpäevasest kõndimisest. Hommik on jahedam ja päike ei paista vähemalt kohe alguses kuklasse 🙂
15km tagasi mööda tuttavat teed kulges kiirelt,
vahepel tegime ka matkalõuna allesjäänud varudest, mida polnud just palju, aga piisavalt, et mitte tühjakõhu tunnet tunda. Autojuurde jõudes kuivatasime telgi ja asjad ära. Me pole kunagi ööbinud termaalalal ja isegi sellest Hot Water Beachist ca 900m teises suunas oli maapind nii soe, et niisama paljajalaga seda soojust ei tunne, aga kui oled maapinnal telkinud, siis on sinu telk ja kõik asjad, mis telgikatte all on,maapinnast tulevast soojusest-niiskusest märjad ehk mitte kaste ei tule maha, vaid maapinnast tuleb soojust, mis telgikatte all vastu jahedamat ööõhku telgi siseküljele veena kondenseerub 🙂 Ka telki kokkupannes tundsime, kuidas telgialune maapind on mitte harjumuspäraselt jahe, vaid soe, kohe tuntavalt soojem kui peaks.
Kui me oma matkakola kuivatasime ja sõime, saabus sama matkarada mööda parklasse veel üks noorpaar. Tütarlaps Põhja-Koreast ja noormees Prantsumaalt. Mõlemad õppisid pealinnas Wellingtonis inglisekeelt ja nüüd neil viimane kuu siin riigis olla. Nad otsustasid koos selle kuu aega matkata. Paarike uuris, et kas me lähme linna ehk Rotorua suunas ja kas saame nad peale võtta. Tegime siis tõelistele seljakotirändajatele auto tagaistmel ruumi ja sõitsime taaskord linna, kuigi meil endil enne seda plaani ei olnud. Kaasrändajaid peab ju ikka aitama 🙂
BP ehk all-in-one bensiinijaam. Uus-Meremaal pole Statoli, aga neil on British Petrolium ehk korralikud tanklad ja nagu korralikule tanklale omane, saab siin tasuta interneedusesse, aga ka sooja kraaniveega wc-d kasutada ning sooja vee olemasolul saab piisava fantaasia korral igasugu asjad alates riietest (pesupulber ja kraanikauss abiks) kuni peapesuni (ja ka mujalt kus vaja) ära pesta 🙂 Veetsime kohe tunnikese seal end ja varustust kasides.
Edasi liikusime linnas välja – olime kuulnud (tänud UlludeleMuttidele), et linna lähedal on üks imeline tasuta privaatsem koht, kus saab kuumas kosena langevas jõevees sulistada ning asusime seda otsima. Leidsime lõpuks selle koha üles, aga privaatseks seda päris nimetada ei saa – seal oli peale meie auto veel vähemalt kümmekond meisugust privaatsusearmastajat, aga vähemalt raha ei pidanud maksma.
Jõevesi oli tõesti kuum, mida jõgemööda ülespoole, seda kuumem. Selle kosena allavulisevasse jõesängi oli taaskord väike poolkuu kujuline kiviaed ehitatud, kus sai 44 kraadist kuuma voolavat jõevett nautida. See pilt on ühest üleval pool olnud pisemast kosest,
seal leiab ka 2m kose, kus meiegi istusime. Andku sõber Silver siinkohal andeks, aga 10 minutit 44 kraadises väävlijärgi lõhnavas vees istumist võttis meid rohkem läbi, kui 3 tundi Silveri uue korralku kerisega maasaunas tsillimist. Lühidalt – kõndisime ujukate väel, vaevu jalgu endaette seades autopoole ja sõitsime ca 5 minutit varem valmisvaadatud järveäärsele ööbimiskohale. Mina läksin käisin karastasin end kohe külmemas järvevees, aga Leegi ei tulnud esiti isegi mitte autost välja, nii ära väsitas teda see 44 kraadine kuum jõevesi 🙂 Igatahes taaskord huvitav kogemus, sest pole varem veel näinud jõge, kus püsivalt voolabki kuum vesi!
22. detsember, teisipäev.
Ärkasime varakult Lake Okaro kaldal päiksepaistelise hommikuga ja suundusime Waiotapu kuulsate termaalade suunas. Teele jäi maailma suurim keev-mulksuv mudaala Mud Pool.
Kuna me ei jaksa kõigest väga pikalt ka jahvatada (tahaks ikka matkata ka), siis Waiotapu termaalast pigem lühidalt. Piletihind 32.50NZD. Kuulus geiser Lady Knox
pidi purskama iga päev kell 10.15, aga meie murdsime müüdi, sest tegelik purse leidis aset alles 10.30 paiku, kuni kõik seda maailmaime vaatama tulnud inimesed said õigeks kellaajaks parkimis- ja istekohad leitud 🙂
Siis tuli maoori mees, rääkis ära legendi, viskas tüki seepi geisrisse ning mõne aja pärast hakkas turistilõks mullitama ja varsti lendasid taeva poole vahujoad. No ei olnud päris 20m kõrged, aga no enam-vähem.
Suundusime palju vaatemängulisema osa ehk suure termaalala suunas. Seal on igat värvi mulksuvaid, purskavaid, vahutavaid, keevaid, mädamuna järgi haisevaid veekogusid, kaljupragusid, koopaid ja pinnamoodustusi. Kõik visuaalselt väga kena vaadata 🙂
Meie nagu enamus külastajate lemmik oli Champagne Pool, kus oli nagu kunstniku paletis kõiksugu värvid esindatud.
Kivimitele andsid erinevad värvused mitmesugused mürgised keemilised ühendid:väävel, arseen jne.
Tegemist on termiliselt väga aktiivse alaga juba aastasadu. Midagi suuremat pole seal hiljutises ajaloos juhtunud.
Pärast Waiotaput võtsime suuna Taupo järve äärde, leidsime siin lammaste karjamaal kena telkimiskoha.
Kusjuures legaalne telkimiskoht ning öösel saime palju lambaid lugeda enne magama jäämist 🙂 Vahel ärkasime ka öösel määgimise peale ja üritasime erinevate meeleorganite abil tuvastada, palju neid siis meie telgi ümber parasjagu ka on 🙂