Risti-rästi Cuenca

/Jassu kirjutab/

 

Nüüd siis pikemalt sellest, mida me majahoidmise kõrvalt teha oleme jõudnud. Hommikul ärgates avaneb meie magamistoa aknast selline vaade  – no ei ole halb.

 

 

3 perenaist:

 

 

Maja ja pererahvaga tutvus tehtud, tegi perenaine Joanna ettepaneku, et teeb meile laupäeval väikse linnaekskursiooni. Tanklast läbi, auto tangitud. Kütusehind on siin 1.48USD, aga see pole mitte liitri hind, vaid galloni (1gallon on 3,785 liitit). Ehk siis 1 liitri normaalbensiini hind on ca 0,39USD ehk 33 Eurosenti… see on kahjuks ka ainuke tore asi siin Dollarimaal!

 

 

No ja kuna me olime nüüd juba paar päeva väga normaalset kodutoitu söönud, siis tahtsime burksi. Joanna teadis selleks parimat kohta:

 

 

Hinnatase kesklinnas asuva söögikoha kohta täiesti ok:

 

 

Me Leegiga võtsime klassikalise Bacon Cheese Burgeri. Burks oli serveritud kaheosalisena, aga pooli kokku pannes saime korraliku suure burksi, mitte sellise suurema frikadellisuuruse nagu McDonaldist saab…

 

 

Kokk oli Kuubast pärit. Süüa teha ta oskas, aga pilti niiväga mitte, sest teravus tagaseinal ja pilti tuli ka tublisti väiksemaks kroppida. Ta oli ise ka üllatunud öeldes, et pole kes teab mis ajast kaameraga pilti teinud, sest nüüd kõigil ju mobiilsed pildimasinad 🙂

 

 

Edasi jalutasime vanalinnas.

 

 

Cuenca linn on Euroopalik, kui mitte arvestada üksikuid kohalikke memmekesi, kes oma kirjude rahvariietega muust massist erinevad.

 

 

Kohalik kesklinnas asuv turuhoone:

 

 

Puu- ja juurviljavalik on muljetavaldav.

 

 

Paljud vanemad hooned on tehtud eriti värvilisest laavakividest või isegi marmorist, sest trepiastmetel on vanust omajagu ja kulumismärke ei täheldanud.

 

 

Kohalik avaturg. Palju müüjaid ja igasugu käsitöökaupu.

 

 

 

Ärge sattuge paanikasse – see on grill, täpsemalt merisigade (guinea pig) grillimiseks mõeldud aparaat. Kolm merisiga mahub korraga grillpäikest “nautima”…  kusjuures grillitud merisiga on vägagi kallis ehk kesklinnas, ainult grillitud merisigu pakkuvas restoranis maksab üks notsu 24-28 USD. Äärelinnas ca 20-22USD. Mingi aeg proovime kindlasti ka selle kohaliku populaarse delikatessi ära.

 

 

Päris geniaalne idee – suurest savipotist teha söegrill:

 

 

Pole sellise värvikombinatsiooniga(punane toon sees) sõjaväe vormi näinud.

 

 

Lõpuks leitud – punased banaanid. Maitse peaaegu nagu tavalisel banaanil, aga kergelt tsitruselisema maitsega. Umbes nagu miksida kokku banaan ja väike kogus apelsini – väga nämma.

 

 

Vasakul värsked hibiskuse õied:

 

 

See peaks olema “kurikuulus” jahubanaan, mida siinsed söögikohad kipuvad grillima ja siis toidu juurde lisama. Ise pole proovinud veel, aga kuulu järgi polevat üldse banaani maitsega.

Internet: Jahubanaan (Musa paradisiaca) on Musa perekonna üks vähem magus sort. Neid kasvatatakse maailma troopilistes piirkondades. Vastupidiselt banaanidele, mida süüakse tavaliselt toorelt ja ilma kooreta ning mis on tavaliselt väiksemad, ümmargusemad ja sisaldavad rohkem suhkrut, süüakse tärkliserikkad jahubanaane töödelduna, vahel koos lehtede ja kiududega. Jahubanaane saab nii kooritult kui koorega kas küpsetada mikrolaineahjus või söegrillil. Keskmise suurusega jahubanaanis on umbes 220 kalorit ja see on hea kaaliumi- ja kiudaineallikas.
Jahubanaanid on oluline tooraine Lääne-ja Kesk-Aafrikas, Kesk-Ameerikas, Kariibi saartel ning rannikuäärsetes Lõuna-Ameerika osades. Nende populaarsus tuleb sellest, et taimed kannavad aasta läbi vilja, mistõttu on nad kindlaks põhitoiduks kõikidel hooaegadel.

 

 

Jällegi, kus on Viru Valge?

 

 

Käisime šoppasime suuremas toidupoes ja kassa juures pakutase kohe ka teenust, et kas aitame toidukorvi ka autoni tassida? Mingi väikse raha eest 🙂

 

 

Joanna tutvustas meid ka oma farmeritest naabritele, käisime jõulu- ehk munalikööri joomas:

 

 

 

Pererahvas peab ca 70 pealist veisefarmi ja perepea viib iga päev ca 120kg juustu poodidesse müüki. Imemaitsev juust oli, meenutas mozarella ja tavalise juustu segu, selline pehme, mahlane ja mitte nii väga klassikalise juustu maitsega.

 

 

Tiiale pühendatud taimepilt:

 

 

Pererahval oli ka oma väike forellikasvatus.

 

 

Ei osanud arvata, et forell veekogu pindala suhtes nii vähenõudlik on. Väike ca 10 meetri pikkune ja ca 1m laiune jõeke, mägedest tulev puhas vesi jookseb sealt läbi:

 

 

Õng, konks ja kaks saiatükki – 2 forelli:

 

 

Kalakasvatuse kogupikkus:

 

 

Tegime grupipildi ka Joanna ja tema toredate naabritega:

 

 

Meile avaneb aiast imeilus vaade ca 7 km kaugusel all orus olevale Cuanca linnakesele:

 

 

Nuustik nimega Lucky, 3-aastane. Endine tänavakoer – nüüd suuremat sorti pugeja ja pole vahet, kellelt tähelepanu või paitusi saab – peaasi, et saab!  🙂

 

 

 

Teine koer Daisy- 13 aastane vanaproua – naudib rahulikku vanaduspõlve.

 

 

Hommikuti koera jalutades jääb huvitavaid taimi ja loomi tee äärde:

 

 

Naabri hobused ehk kõik pudulojused söövad siin nõlvadel:

 

 

 

Ei ole veel aru saanud, mismoodi koerad eesti keelest aru saavad, aga saavad! Sättisime end loodusparki minekule ja kui muidu koerad, nähes avatud väravat, on ka väravast välja tulnud, siis nüüd jäid nad kurbade nägudega meile kaugelt  järgi vaatama:

 

 

Talumees talutab suukorvistatud lambaid. Lambad ja suukorvid? Hammustavad ohtlikud lambad? Ei, tegelt on suukorvid selleks, et lambad jalutuskäigul tee ääres kasvavat rohelist söödavat võõrast vara ei himustaks 🙂

 

 

Jõudsime Cajas loodusparki:

 

 

Enamus alljärgnevaid floora- ja faunapilte on pühendatud Leegi emale ja tädi Tiiale:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kõndisime ümber väikse järve. Järv ise selline kinnikasvanud ja soiste kallastega, aga õitsvaid asju oi kui palju.

 

 

 

 

 

Otseloomulikult ei ole puudust ka Laamadest:

 

 

 

 

 

 

Ülalnähtud pildi tegemiseks astusin jalgrajalt kõrvale, kõrgema rohu sisse, lühikeste pükstega – ca 5 sek hiljem tundsin, et need vist on mingit sorti kõrvenõgesed. Veel tund aega hiljemgi jalad sügelesid 🙂

 

 

 

 

 

 

Turist riietega päikest võtmas:)

 

 

 

Sealt järve tagant jalutasime enne:

 

 

Kõik puud on samblased ja täis teisi troopilisi parasiittaimi.

 

 

 

Jänes?:

 

 

Parki sisenemisel tuli valvekaamerate ja turvamehega valvatava tõkkepuuga varustatud väravast läbi sõita ja nimed, vanused ja rahvused arvutisse sisse toksida. Liiga palju inimesi korraga matkarajale ei  lasta.

 

 

 

Laguna ehk järve ümbrus vaadatud, sõitsime edasi Cajas rahvuspargi kõrgematesse mägedesse (3800 meetri kõrgusel).

 

 

Leidsime uhke puu. Tüvi ja koor meenutasid mändi, aga tegemist siiski lehtpuuga. Kohalikud kutsuvad seda ” paberipuuks”.

 

 

See on ka üks kõige ilusamaid looduspilte, mida sellel reisil teinud olen. Ma ei tea, mis selles pildis nii lummavat on, aga ON!

 

 

 

Meenutab Norrat? Või Uus-Meremaad? Mõlemat 🙂

 

 

 

 

Eri tüüpi linde elab Ecuadoris ca 1600, Eestis 400. Enamus linde elab siiski looduskaitse all olevatel Galapagose saartel, aga isegi Ecuadorist sinna (1000 km)  lendamine pole odav – lennupiletite hinnad ca 800-1000 USD. Meie edasi-tagasi lend Lõuna-Ameerikasse ja tagasi Helsingisse maksis 685 EUR…

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Leegi ja Ulvi tahtsid kindlasti näha ka kohalikku aianduspoodi. Poe “kontor” asub paremas ülemises servas. Kontor on ka ühtlasi elumaja 🙂 Nad pettusid – taimevalik oli sama tavaline nagu Eestis.

 

 

Juba kolmas suur pood ja ei ikkagi tilkagi Viru Valget!? Mismõttes? Kohe jõulud ukse ees 🙂

 

 

Siit poest lahkud kas kauba eest makstes või eluta, valik on sinu 🙂 Palvetasime, et me ei võidaks loosiauhinda Kia Riot – kes selle siit Eestisse transaks?

 

 

Mitmel pool linna äärtes jäävad silma kohalikud “tellisevabrikud”. Savi on lihtne igalpoolt pinnasest saada. Savi pannakse vormidesse käsitsi, jäetakse paariks päevaks kuivama ja edasi lähevad tellised kuumutusahju:

 

 

Tagasi koju jõudes võtsid meid vastu kaks tantsisklevat rõõmurulli:

 

 

 

21. Detsember 17 – neljapäev.

Kas teadsite, et Ecuadoris, Cuenca linnakeses tehakse maailma kõige kuulsamaid panama kaabusid? Jah, me läksime seda oma silmaga vaatama. Leegi kratsis ka kukalt ja arvas, et üks kaabu võiks daamil ikka olla küll 🙂

 

 

See, miks siinsed panama kaabud nii kuulsad on, selles on süüdi see roheline taim. Siin Cuencas kasvaks see taim ainult meetri pikkuseks, aga Ecuadori rannikul, kus on rohkem sooja ja niiskust, kasvab sama taim 2,5 kuni 5 meetri kõrguseks! Kaabu jaoks on vaja taime vart ja ühest niigi suhteliselt peenikesest varrest saab eraldada ca 12-13 peenikest kiudu.

 

 

Nii nagu vanasti, tehakse kõik kaabud käsitsi:

 

 

 

Kaabut saab punuda mitmel erineval töölaual.

 

 

Niimoodi pressiti vanasti kaabusid n-ö vormi:

 

 

Panamakübarate valged toorikud peale 15 kordset pleegitamist, sest algselt on palmitüüpi taime vars peale kuivatamist pruun.

 

 

 

Pleegitusvann nr 1, nr 2, lõpuks …nr 26. Pruunist kaabust valge kaabu saamiseks kulub 15 päeva.

 

 

 

 

Kuna panamakaabud on erineva kujuga, siis on  lõpliku kuju andmiseks vaja ka erineva kujuga metallvorme. Pildil olev siiani töös olev masin -ad ( neid oli seal mitmeid erinevaid) on valmistatud ca 100 aastat tagasi Ameerikas. Töömees asetas kaabu tooriku ja õige metallvormi masinasse, surve ja kuum aur annavad kaabule minutiga soovitud kuju:

 

 

 

Firma logode ja lisade õmbelemine:

 

 

 

See kuulus firma sai alguse selle mehe ideest:

 

 

Praeguse firma asutas aga see mees, kes oli üleval oleva isiku poeg:

 

 

Ka praegu juhivad sama firmat sama perekonna järglased. Meile tegi privaatekskursiooni peretütar.

 

 

Kaabud on väga erineva hinnatasemega ja hind sõltub peamiselt sellest, kui peeneks aetud taimekiududest seda tehakse. Mida tihedam (peenem) on kiud, seda rohkem võtab aega kaabu punumine. Väidetakse, et ExtraFine kvalideediga kaabu punumine võtab ühel inimesel aega kuni 6 kuud. Mõned eksperdid on selle ümber lükanud ja väidavad, et tegelik tööaeg on ca 3 kuud. Kaabude hinnad algavad ca 40USD ja lõpevad ca 2000 USD juures.

 

Alloleval pildil ongi näha 2000 USD maksev Panamakaabu!

 

 

See allolev kaabu on perekonna reliikvia.

 

 

 

 

Leegi proovis mitmeid erinevaid kaabusid ja selline kaabu tuli peale 51 USD loovutamist temaga kaasa 🙂  Kaabuga koos tuli ka ilus originaalne sertifikaat, mis tõendab, et kaabu on tõesti originaaltoode!

 

 

 

Täiesti juhuslikult astusid “muuseum-tootmine-pood” kompleksist läbi ka kuulsa firma praegused omanikud ehk ikka sama asutajaperekonna järglased. Eks ikka selleks, et Leegi kui kaugelt tulnud ostjaga üks pilt teha:

 

 

Homero Ortega:

http://homeroortega.com/historia-del-panama-hat/?lang=en

Meie Ulviga arvasime poes” we will come back”.

 

 

Panamakaabud nähtud, üritasime autole parklakohta leida, no umbes tund-poolteist üritasime. Siis parkisime auto esimesele tänavale, päris suure mäekallakuga kohale ja läksime kesklinna uudistama.

 

Seekord oli ka kesklinnas asuv  Cuenca Cathedral avatud, esimene kirik, mis Lõuna-Ameerikas muljet avaldas, seda nii seest kui väljast. Uus-romaani stiilis kirikut hakati ehitama 1885 ja see valmis aastal 1975.

 

Kiriku ehitamisel kasutati väga palju erineva värvitooniga marmorit, väga ilus.

 

 

Põrand – taas marmor.

 

 

 

Palvetajaid jagus:

 

 

Kirikuesine kõnnitee, siin hästi näha erinevat värvi marmor:

 

 

Äratundmisrõõm vene ajal kasvanule:

 

 

 

Grillsiga, lootsime uskumatut maitseelamust:

 

 

 

Üritasime oma olematus hispaania keeles selgitada, et no me tahaks nagu seda siga siin süüa. Selle asemel pakuti meile aga maitsta sea kamarat, mis justnagu olla siin kuulus roog. Kusjuures siga mitte ei grillita lõkkes, vaid hommikupoole linna minnes märkasime, et siga grillitakse leeklambiga… no sellise suurema katusetõrvamisel kasutatava leeklambiga…

 

Kamar oli hea, aga tahtsime liha. Suure pusimise peale saadi aru, et tahame kaasa osta ja saimegi tükikese krõmpsuvat kamarat, maisi ja paar kardulat – 3 USD…

 

 

Teises kohas õnnestus saada ka sigaliha, mille lasime kaasa pakkida ja lisaks nägime potis ka lihatükikesi grillimas – kõik olla sigaliha. Lasime natuke kaasa pakkida. Lisaks nägime ühes väiksemas potis midagi verivorsti moodi asju. Verivorst see päris ei olnud, aga soolikas ta oli ja kruubid olid ka sees, seega maitse täitsa söödav.

 

 

Suures potis sigaliha:

 

 

Koju jõudes keetsime kartulit ( kartul selline pudrukartul ja keskmise maitsega) ja lasime pannil lihatükid ka soojaks.  – No selle söögikogemuse najal väidaks, et Ecuadoris ei osata sealiha kohe üldse teha. Liha nii vintske, et kaks koera said kiiresti väga õnnelikeks ja meie rõõmsaks neid vaadates 🙂

 

* * *

Ulvi blogid Alexaga üksinda kodus olemisest:

http://ulllugu.blogspot.pe/2017/12/uksinda-alexaga-kodus.html

Ja panama kaabudest:

http://ulllugu.blogspot.pe/2017/12/jipijapajutt.html