Nazca, Lima ja jalgsi Ecuadori

9.-13. detsember 2018, laupäevast kolmapäevani- Ühest salapärasest linnast teise ehk Cuscost Nazcasse. Edasi võttis meid vastu gurmeepealinn Lima 🙂 Kirsiks tordil jõuame välja uude sihtriiki Ecuadori.

 

/Leegi kirjutab/

 

Laupäev hommik. Ärgates olime ikka veel inkade kuulsa linna Machu Picchu emotsioonidest küllastunud. Alles eile olime ju napi 24h jooksul teinud “ajamasinaga” kiire sõidu mitme sajandi tagusesse aega ja lühikese aja jooksul kümneid kilomeetreid jalgsi kõmpinud! Tundus ideaalne terve laupäev hostelis maha lebotada, et tekkinud mõtteid setitada, aga nii lihtsalt meiesuguste tegusate inimestega ei läinud :). Vaja oli ikka Cusco vanalinn üle vaadata enne, kui samal õhtul bussiga uude sihtpunkti põrutasime!

 

 

Jassul oli juba pikemat aega kripeldamas, et saaks mõnes linnas matkapoodidesse sisse kiigata. Ja muidu šopata. Ta oli kaardile koguni paar punkti eeltööna ära märkinud, seda lihtsam oli huvipakkuvate poodide leidmine. Nende sihtpunktide järgi me siis alustasimegi vanalinnas jalutuskäiku Plaza de Armase lähedalt.

 

Cusco oli omal ajal inkade impeeriumi keskpunktiks, siitkaudu toimus inkade riigi valitsemine. Selles linnas on senimaani säilinud vanad inkade hooned või vähemalt müürid. Taas (nagu Machu Picchuski) võib näha, et kivitöö ja -ladumine on olnud täppisteadus. Enne Hispaania vallutajate maale tulekut oli linn kulda-karda täis, aga konkistadoorid oskasid linnast maksimumi võtta. Seega kullaga seotud hiilgus on Cuscos ajalooks saanud. Tänasel päeval külastab linna umbes 2 miljonit turisti aastas, enamik neist suundubki Machu Picchut vaatama ning kasutab Cuscot kui “sissepääsuväravat”.

 

Otsustasime kultuursed olla ja külastasime Inka muuseumit vanalinnas. See oli väärt käik, sest siin oli juttu nii inkade ajaloost kui Machu Picchust. Samuti käsitleti põgusalt indiaanlaste armastust kokalehtede vastu, mida läbi aegade on kasutatud väga eriviisidel: näiteks nii kõrgustest tingitud hingamisvaevuste leevendamiseks kui ka religioossetel ja sümboolsetel eesmärkidel mitmesugustes rituaalides.

 

Muuseumist jäi mulle meelde koopia rangest hispaanlaste käsust 18. sajandil, kuidas seoses konkistadooride vallutustega on indiaanlastel keelatud näiteks oma rahvuspillide kasutamine ning oma keeles kõnelemine. Käsud olid ühese tähendusega karmid ja püüdsid otseses mõttes indiaanlaste senist eluviisi-kombeid hävitada. Küll ajalugu on ikka karm!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ohjaa, olgu öeldud, et Cusco-Nazca buss on päris hullumeelne sõit. Bussid sellel suunal on küll 2-korruselised ja mugavustega, aga jeerum, mis rohked serpentiinid sellele teele jäävad ja mis tempoga kurve läbitakse – vahel ikka kohe annab end istmest kinni hoida! Parimaks illustratsiooniks on see, et hommikuks oli minu suhteliselt raske ja korraliku kummitallaga matkasandaal teinud 4m pikkuse sõidu teisele poole bussi Ulvi jalutsisse…. Ja Ulvigi otsis oma kadunud jalatsit hommikul kaua taga!

 

 

Peale pikka öösõitu jõudsimegi Nazcasse. Kell oli 6 saanud, päike tõusnud ja ümbritsev kõrbemaastik tõotas, et täna on tulemas sama palav ja sudune, päikseline ilm nagu viimased mitu nädalat. Kõrbemaastik tekitas koguni tunde, kas Nazcas sajabki üldse kunagi vihma?! Küllap ikka sajab ka, aga ilmselt harva…

 

Peruus asuv Nazca on kuulus oma iidsete jooniste poolest, mis joonistatud ammuelanud rahvaste poolt avatud kõrbemaastikule. Sadade meetrite pikkused joonised on imehästi aastasadu säilinud. Need salapärased iidsete kultuuride poolt mahajäetud joonised tulevad kindlasti kõigile tuttavad ette National Geographicu filmidest. Meid Ulviga huvitas väga nende lähemalt nägemine – oma silm ju ikkagi kuningas! (Jassu arvas algusest peale, et temale piisab pealtvaataja rollist, sest teda huvitavad rohkem asjad, mida saab päriselt katsuda-näppida. Nazca jooni saab aga ainult õhust vaadelda!) Kuna joonised on nii mõõtmatud, siis imetlevad turistid neid minilennuki akendest. Olime Ulviga varasemalt uurinud, et Nazcas asub palju reisibüroosid, kes minilennuki Nazca-tuure pakuvad, aga vat sellist tormijooksu ei osanud meiesugused oodata!

 

 

 

Olime 3 ainsat turisti, kes Nazcas kell 6 hommikul varahommikuses päiksesillerduses bussist välja astusid. Me ei jõudnud ausalt öelda veel seljakottegi bussikõhust selga haarata, kui meid juba piiras 5 (!) üliaktiivset müügimeest. Igaüks seletas, et just tema on ametlik “office-lady” või kõige suurepärasem müügimees, kes Nazca lennutuure müüb. Et võta ometi tuur just “tema käest” ja “ta” sõidutab sind otse oma kontorisse ja sealt edasi varahommikusele lennule. Ja et offises saab kõik detailid jne… Meie, kes me olime nii uniste ja serpentiinidest läbiraputatutena jõudnud Nazca bussijaama, toibusime nüüd paratamatult hetkega! Jeerum küll, nad kõik tahtsid meie tähelepanu! Ja milline konkurents! Igaüks neist püüdis oma pakkumist teisest paremana esitleda: kes lubas hinna sees tasuta kohvi ja hostelit privaattoa ja dušiga jne…. Hind kukkus kolinal 70 USD-lt 50 USD-le/inimene. (LonelyPlaneti põhjal olime arvestanud 80USD-ga inimene…) Olime suht segaduses, kelle teenust lõpuks ikkagi valida, aga kuna lendu lubati varahommikuks ja see näis haakuvat ideaalselt meie plaanidega, siis valisime kõige usaldusväärsemana paistnud tädi pakkumise 55 USD eest…

 

 

 

 

 

Tädi tundis silmnähtavat rõõmu, et tal õnnestus kliendid just enda autosse meelitada (autojuht autoga ootasid sealsamas bussijaamas) ning viis meid kohe ühte kõige primitiivsema väljanägemisega offisesse…. Tegu oli mingi hosteliga, mis oli meie hinnangul kõige räpasem LA-s seninähtutest. Tädi aga oli asjalik, osava müügimehena kirjutas mulle ja Ulvile hädise paberilipaka paari pastakakriipsuga ja nimetas selle “piletiks”. Vaesel tädikesel oli tuline kiire meie käest raha kätte saada, klientide rahulolust ta vist mõtteid ei mõlgutanud, sest vaevalt raha kätte saanud, kadus ta juba jäljetult-ootamatult. Ehk siis peruulanna teatas üle õla, ise kiirelt minekut tehes, et umbes tunni pärast korjab autojuht meid kolme peale, seni aga saage kuidas tahate hakkama (õigemini isegi selle jättis ta ütlemata oma minekutuhinas!). Selles räpases offises lennujaamatransporti oodates sattusime juba täitsa ärevusse, et jumaluke, ega me nüüd selle reisi suurimat rahalist tünga ei saanud?! Meil polnud ju ei tädi nime ega ka reisifirma kontaktandmeid, kellega “probleemide korral” ühendust võtta… Kõik oli liiga kiiresti toimunud! Hostelis jällegi polnud kelleltki võimalust lisainfot küsida, sest ruumides haigutas inimtühjus.. Õnneks-õnneks läks lõpuks kõik hästi, aga enne seda jõudsime korduvalt mõelda, kui kahtlases olukorras me parajasti oleme (ei LonelyPlanet ega terve mõistus soovita nii suvaliselt raha veel saamata teenuse eest kellelegi võõrale maksta nagu tegime meie hommikuses entusiasmis).

 

 

 

Seda Nazca lennuseiklust jääb paratamatult illustreerima pidev ootamine (mis teatavasti on maailma tüütuim asi!). Ehk siis meie lend pidi olema kell 7, tegelikkuses saime lennukile alles 9.20… Aeg venis sel hommikul nagu näts, sest autojuht, kes pidi meid 3 km kaugusele lennujaama toimetama, ilmus kohale pool tundi lubatust hiljem. Lennujaamas lunastasime küll 10 minutiga lennufirma piletikinnituse, maksime ära terminalitasu 30 sol-i=8eur (LA-s on kehtestatud terminalitasu nii lennu- kui suuremate bussijaamade kasutamise eest…), kuid seejärel hakkasime jälle ootama! Kõik teised turistid juba said lennule, aga meie Ulviga passisime vast veel 1,5h enne, kuni viimaks tuli meie kord. Siin pidi nii olema, et lennukid väljuvad täituvuse alusel. Kui sul pole piisavalt kaasreisijaid, aga pilet juba makstud, siis ootad seni, kuni need kaasreisijad välja ilmuvad – kas või mitu tundi! … Noh, ja need meie kaasreisijad ilmusidki alles 9 paiku välja…

 

 

 

Kui siis lõpuks tuli meie aeg lennata, jätsime Jassu lennujaama fuajeesse ennast Nazca teemalise dokumentaalfilmiga harima (mis meie ooteajal jõudis juba paar korda otsast peale alata, niisiis vaesed lennujaama töötajad, kes peavad kogu jutu sõna-sõnalt paratamatult lõpuks pähe õppima). Minilennukile saamiseks tuli läbi skänneri minna, nagu lennujaamades ikka. Meie lennukil oli koht 6 reisijale, lisaks 2 pilooti. Kui siin mõne aasta eest väikelennukiga juhtus õnnetus, kus surma sai ka turiste, siis sellest ajast kehtestatigi Peruu lennuameti poolt kord, et lennukil on alati igaks juhuks 2 pilooti.

 

 

 

 

 

 

 

Kujundid ise olid vägevad! Uskumatu, et nad on aastasadade jooksul niivõrd hästi ja ehedalt säilinud. Kõige toredam on see, et nad on ikka veel müstikaga seotud. Ehk et keegi ei tea täpselt, miks nad tehti ja kuidas (nad on uskumatult korrapärased kujundid!). On ainult teooriad ja oletused. Tänasel päeval ei lasta kedagi sinna kõndima, nad ongi täienisti imeteldavad vaid lennukiaknast.

 

Olgu öeldud, et Nazca joonte vanuseks hinnatakse ca 2000 aastat ning arvatakse, et need on teinud kunagised Peruu kõrbesõdalased ja farmerid. Arheoloogid ja muud teadlased on palju spekuleerinud märgiste, kujundite tähenduse üle. Keegi ei aima ära täpset põhjust, miks nad avatud kõrbemaastikule ehitatud on. Kõige enam arvatakse, et siinsed sümbolid teenivad religioosset tähendust… Põhjus, miks nad nii hästi tänaseni säilinud on, seisnebki selles, et vihmad-tuuled siinsele maastikule eriti laamendama ei pääse. Aastaringne temperatuur selles ühes maailma kuivemas kõrbes on ca 25 kraadi! Peruu Nazca jooni hinnatakse maailma ühtedeks tähelepanuväärseimaks iidse päritoluga joonteks. Just nende ainulaadsuse tõttu on nad UNESCO kaitse alla võetud.

 

 

 

 

 

 

Kuidas need kujundid on tehtud? Lihtsustatud selgitus on see, et nende kujundite sügavus on 10-15 cm ehk et nende pealt on ära eemaldatud kiviklibu. Kiviklibu alt on tulnud nähtavale just need tähelepanuväärsed kujundid.

 

Kummaline on see, et Nazca kujundid katavad kuni 450 km2 suurust ala! Lennukiaknast saab imetleda vaid ca 16 kujundit. Suurimad kujundid ulatuvad 370 m pikkusesse. Lugesin, et alles mõnede aastate eest avastati uus kuju, mille avastamine võttis nii kaua aega, kuna joonis oli maasse tehtud, aga kiviklibu pealt eemaldamata jäetud.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lend kestis koos õhkutõusu ja maandumisega 40 minutit. Kaaspiloot informeeris seltskonda (inglise keeles) vaid sellest, kuhu vaatama peab kujundite nägemiseks, mingit muud infot tema käest ei saanud. Tundsime Ulviga pärast lennuseiklust, et ilma selle elamuseta poleks Peruust lahkuda tahtnud! On-on, oma silm ON kuningas :)!

 

 

Järgmiseks leidsime end taas tagasi Nazca bussijaamas. Kohalikud olid meid õpetanud, et kui tahate saada pealinna Limasse, siis sõitke Nazcast Ica nimelisse kõrbelinna ja sealt väljub “iga minut” busse pealinna. Talitasime õpetuste järgi – see versus otsebuss tuli 2x odavam! Bussisõit oli 8h pikk koos ümberistumisega Icas ja maksis ca 10 euri per nägu.

Endalegi üllatuseks leidsime end pühapäeva õhtuks mitteplaanipäraselt pealinnast Limast. Tegelikult oli meie esimene plaan olnud, et sõidame Cuscost vaid Nazcasse, katsume seal kuidagimoodi samaks päevaks Ulviga Nazca joonte lennu saada, siis jääme Nazcasse öömajale ja Machu Picchu blogi kirjutama…. Ja et alles siis uuel päeval põrutame Limasse! Kuna aga Nazca bussijaamas äratati teenusepakkujate poolt üles ka iga meie viimne magav ajurakk, siis otsustasime veel samal päeval pealinna võlusid uudistama minna.

 

 

Lima näol on tegemist megasuure metropoliga, kus elab ca 10 miljonit inimest. See linn asutati 1535. aastal. Linna valitsevad subtroopilised temperatuurid, mis tähendab, et aastaringselt ei kuku temperatuurid alla 14 kraadi ega ulatu naljalt ka üle 29 kraadi. Meie siinviibimise ajal oli ilm enamasti pilves ja nagu suurlinnale omane – õhk sudune. Seda linna on raputanud ja üksnes põrmustanud läbi sajandite korduvalt tugevad maavärinad.

 

Nagu oligi oodata, on pealinnas Limaski vaesus ja rikkus kontrastina iga nurga peal. On tänavaid, mis nõretavad prügist ning seal kõndides, autoga möödudes saadab sind hingemattev prügihais. Ja juba seal kõrval on kaunis, puhas avenüü, kus jalutada ja ilusat õhtut/päeva nautida on super. Kuna jõudsime Limasse endalegi ootamatult, siis polnud meil saabudes broneeritud. Kuidagiviisi õnnestus meil saada siiski internetti bussijaamas (siin avalikes kohtades WIFI-t niimoodi pole, nagu Eestis see igal nurgal). Kiirete ja vilunud liigutustega otsisin meile 15€ eest majutuse Tupac Amaru tänavale, 7 km kesklinnast. Taksoga oli bussijaamast sinna üle 10km sõidu, sõit läks maksma 40 sol-i ehk ca 11 eur. Järgmine päev selgitasime välja, et majutus asub õnneks Põhja-Peruusse väljuvate busside bussijaama kõrval (Terrestre terminal) – meie edasine suund oligi Põhja-Peruu.

 

Majutust budget-hinnaklassi bronnides ei tea sa aga kunagi, kas tegelikult saad hea diili otsa või on seal miski vajaka. Reeglina on määravaks teiste külastajate poolt jäetud hea hea review -kui majutusasutus on teeninud 10 punktist vähemalt 7,0+, siis on tegemist OK kohaga. Meie näiteks valime ainult internetiga majutust! WIFI olemasolu on koguni määrav valiku tegemisel. See on eriti tähtis meile, kuna meie kolmik “puhkab” sel hetkel, kui usinasti blogisid vehime…. Ja võta siis näpust, viska üht või teistpidi, aga booking.com-is väga hea review teeninud Lima hostel Antares Inn ei ühendanud meid öö jooksul üldse wifi-maailmaga… Hommikuks korra tuli ja siis jälle läks… Retseptsioonis vaid naeratati meie mure peale ja vadistati midagi meile arusaamatut espanjooli keeles. Panime siis nüüd mõtte tööle, et mis järgmiseks… Nõnda tuligi plaan B – esmaspäeva hommikul pakkisime kodinad kokku ja jalutasime naaberhostelitesse toahindu küsima. Ka see variant toimib reisides hästi – juba esimene naaberhostel, keda booking.com-ist ei leia, andis meile kolmele toa ainult 10 euro eest ning internet oli suurepärane!

 

Jätsin Jassu-Ulvi Machu Picchu blogisid kirjutama ja ise viisin pesumajja Lavanderia-sse pesu pesema. Pesupesemine on Limas imeodav – 2,8kg pesu eest küsiti 10 sol-i ehk 2,5€. Boliivias küsiti reeglina 2eur/kg eest! Kui blogid posti said, premeerisime end 4€ maksnud kalapraega Terrestre bussijaama kõrval. Olime ainsad turistid suures hoonekompleksis, mille üks vahekäik koosnes vaid kohalike seas ülipopulaarsetest toidulettidest. Ülejäänud hoone meenutas Tartu Sepa turgu, sest Siin müüdi eri vahekäikudes kõiksugu pudi-padi, eriti riideid. Meil polnud võimalust paari päevaga küll ülearu palju erimaitseid gurmeepealinnas Limas kogeda, kuid siiski saime maitse suhu – sellel linnal on, mida pakkuda!

 

 

 

 

Teisipäeval sõitsime metroobussiga kesklinna. Tegelt eeldasime, et läbi metroo tüüpväravate minnes saame maa-alusesse tunnelisse vms, selgus aga, et siin teenindas Lima elanikke metroobuss! Metroobussil on lihtsalt omad kindlad sõidurajad. Pilet 0,5€/inimene. Kuna meil ei olnud kaarti, kuhu raha saaks peale laadida, aitas meid oma kaardiga “hädast välja” see lahke ametnik-peruulanna.

 

 

Lima ja koer talveriietes?! Vähemasti on koeral kodu olemas, sest LA riigid on täis koduta koeri.

 

 

 

Käisime Larco muuseumis Ulvi eestvedamisel. Iseenesest tore muuseum, aga piletihind oli ca 8 eur inimene ja teha-näha seal palju polnud. Või palun vabandust – kui Ulvi blogi vaatate, siis tema on sellest Larco muuseumist väga toredad pärlid välja noppinud. Seega sõltub infohulk, mida ühest muuseumist kas omastad või mitte sellest, kui muuseumi-inimene oled või pole ja kas teemad on just sulle huvitavad!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lima-Piura buss üllatas meid taaskord. Buss, mis sõidab 16 tundi 1000km, maksab ainult 80sol-i ehk 20 eur/inimene (meeldetuletuseks, siis Argentiinas maksis bussiga ca 500km läbimine kuni 50€!!!!). Ja sellesama ööbussi hinna sisse kuulus kõige parem toitlustamine, mis me bussis saanud oleme! Meil oli õhtusöögiks lihapraad riisi, salati ja magustoiduga, kõrvale mitu tiiru jooki (valikus coca või inca-cola). Hommikul enne Piuras bussist väljumist jaotati veel igaühele tasuta võiku koos muffiniga. Selline superteenindus tõesti rabas jalust! Ütle veel, et Peruu kallis on!

 

Siinkohal tahakski paari sõnaga Peruu kogemused kokku võtta. Peruu on muidugi palju suurem, kui meie seda alla 2 nädalaga kogesime, lisaks on selles riigis väga palju rohkem avastamist (võtkem kas või maailma suurim linn Iquitos Amazonase džunglis, kuhu ükski tee ei vii, vaid kuhu saab ainult lennata. Või siis kuulus sügav Colca kanjon või lõputus koguses arheoloogilisi, muistseid linnu-varemeid-vaatamisväärsusi, lisaks ca 6 km kõrgused mäed riigi keskosas). Meie aga omast kogemusest julgeme ümber lükata väiteid sellest, et Peruu on kalliks sihtriigiks muutunud. Sellega on tegelikult täpselt niimoodi, et igal maal turismiga seotud asjad on kallimad ning kõik tavaelu juurde kuuluv on soodne(soodsam). Machu Picchu on tõesti kallis koht, sinna peab kogu seikluse läbitegemiseks arvestama vähemalt 100 eur ka omal käel minnes (majutus, söök, transport, sissepääsupilet). Samas meie kogemus ütleb, et peruulaste köögis saab korralikult kõhu täis 1-2 euroga/inimene. Kõige soodsam ongi päevaprae võtmine (päevapraad 5-10 sol/inimene ehk menu del dia. Hinna sees enamasti supp, lihapraad, magustoit ja/või jook). Majutus kolmele maksis 7,0+ review’dega hostelites ca 10-20 eurot. Transport on ka soodne, sellest on juba blogis juttu olnud.

 

Aga meilgi siin istuv aeg kanna peal 🙂 😛 – heade asjade hulgas peab valikuid tegema! Seega tutvusime 4 tundi Piura linnaga, mis on taaskord “tolmupealinn”, nagu me kõik Peruu rannikuäärsed linnad kõrbekuivuse ja tolmu rohkuse tõttu ristisime. Ja seejärel…. oli meil aeg suunduda uude sihtriiki, Ecuadori!

 

 

 

 

 

 

 

 

Ja oligi aeg minna Ecuadori! Buss väljus kell 13.00, sõitis Loja linna 9 tundi. Enne piiriületust tegid militaarse väljanägemisega ametnikud järjekordse pestitsiidi kontrolli. Ega me polegi aru saanud, mida siinsed ametnikud täpselt taga ajavad. Kas kokalehtede hiigellaadungeid või on pestitsiidide teema nii tõsine. Igatahes juhtub pea igal LA pikemal bussisõidul, et ametnikud sisenevad bussi, hakkavad kõiki nurgataguseid läbi uurima ja vahel lasevad passid esitada.

 

 

Tere Ecuador! Blogi pealkiri ei valeta – me tõesti läksime Peruust Ecuadori jalgsi! Ehk siis tegelikult paistab see selline komme siin kõikjal olema. Näiteks pidime me ka Boliiviast Peruusse 300 m jalutama – külastades esmalt Boliivia ametnikke, siis Peruu ametnikke. Siin oli sama teema – buss paneb enne piiripunkti maha, siis jalutad kaasreisijate järel Peruu ametnike kontorisse templeid saama, seejärel suundud jalgsi Ecuadori ametnike juurde. Ja ongi riigipiiride ületamise formaalsused tehtud!

 

 

Isegi kana pidi piiripunkti Peruust Ecuadori jalgsi (no mitte päris) ületama:) :

 

 

Riisipõld Ecuadori poolel:

 

 

 

Tere Ecuador, tere Loja linn! Tundub, et pärast Boliiviat ja Peruud oleme me tagasi tsivilisatsiooni jõudnud, sellest aga juba järgmises postituses ! 🙂

 

 

Ulvi kirjutas Cusco, Nazca ja Lima teemadest 3 erinevat postitust. Hästi mõnusad ja informatiivsed lood, seega soovitame soojalt:

Cusco inkade teemad: http://ulllugu.blogspot.pe/2017/12/mina-ei-olegi-maailma-naba.html

Nazca müstilised jooned: http://ulllugu.blogspot.pe/2017/12/nazca-imed.html

Peruu pealinna Lima lugulaul: http://ulllugu.blogspot.pe/2017/12/oh-ajad-oh-kombed-oh-karbsed.html