Atacama desert – 4×4 road to Hell
19.11.17, pühapäev- Atacama kõrbe lainetel
/Jassu kirjutab/
Küllap enamus inimesi on kuulnud Ameerika Ühendriikides asuvast California Surmaorust kui ühest kõige sademetevaesemast kõrbest maailmas. Vähesed teavad aga seda, et Tšiilis asub maailma kõige kuivem kõrb, mis olla kuulsast Surmaorust rohkem kui 50 korda kuivem… Me pole kunagi käinud päris kõrbes, seega seadsin Atacama juba alguses, kui hakkasime oma Ladina-Ameerika reisile mõtlema, üheks sihtkohaks, kuhu kindlasti tahaks jõuda.
Wikipedia ütleb:
“Atacama – mõnevõrra esineb udu, ent sademed peaaegu puuduvad – keskmiselt sajab aastas alla 1,5 cm. See arv tuleneb sellest, et korra kümne aasta jooksul sajab natuke, seejärel aga on järgmised 10 aastat kuivust. On võimalik, et Atacama kõrbes ei ole olnud suuremat vihmasadu 1570. aastast 1971. aastani, see on üle 400 aasta.”
Atacama kõrb asub 400 000 km2 suurusel maalahmakal, millest ca pool asub Tšiilis. Siin on üllatuseks rohelisi oaase,
aga palju ka elutut maastikku (no mingi elu on siiski igal pool planeedil olemas). Ma kujutasin endale ette ikka täiesti elutut kõrbe (veeta ju ei tohiks nagu elu olla), aga oma silm on kuningas – seega alustame algusest.
Jõudsime Atacamase bussiga, sõites taaskord üle imelise Andide mäestiku.
Piiripunktis jäime ilma oma kahest Argentiina poolt kaasaostetud tomatist. Me küll teadsime, et Tšiilisse ei tohi loomseid ja taimseid produkte kaasa võtta, kuid meie naispere otsustas, et proovime siiski 2 võileivakatteks ostetud tomatiga. Et pistame need seljakotti ja kui vahele jääme, siis teeme süütud näod ja sööme need ametnike valvsa pilgu all ära. Ei läinud nii – tomatid konfiskeeriti ja Leegi kui tomatikoti omanik pidi uue tollideklaratsiooni täitma. Õnneks ei saanud me selle väikse sulitembu eest trahvi vms karistust. Ma siiralt loodan, et Ulvi ja Leegi ei ürita nalja pärast Kolumbias mingit valget pulbrit seljakotti toppida :). Siis on üsna kindel, et nad saavad kauem Lõuna-Ameerika vanglate “heakorra eeskirju” uurida.
Saabusime San Pedro de Atacama linnakesse, mis asub ca 2,5 km kõrgusel merepinnast.
Bussiaknast välja vaadates tabasin end mõttelt: siinsed majad on tehtud tõesti kõigest kättesaadavast, mida parasjagu on õnnestunud leida.
Mõnedel majaomanikel aga pole midagi kätte sattunud ning nad on sellele vaatamata majakese ehitanud. Ehitamisega on muidugi lihtne, kuna siin ei saja. Samas kõiguvad ööpäevased temperatuurid 0 ja + 30 vahel…
Linnas ringi kõndides tundsin mitmes kohas uriinilõhna ja see pani mind taas mõtlema siinse erilise ilmastiku üle. No eks me ole kõik vähemalt korra elus mingil põhjusel kuskile tänavanurka oma keha kergendanud. Linnades, kus on normaalne kliima ehk ikka sajab vahel, uhutakse uriinis sisalduv amoniaak ja muud lõhnavad komponendid taevast tuleva vee poolt pinnasesse, siin San Pedros aga ju ei saja… Linn elab peamiselt turismist (aastas käib siin ca 50 000 turisti) ja kuigi praegu pole turismi kõrghooaeg (neil siin ju alles kevade algus), on linna põhitänavatel näha, et turistid on ülekaalus.
Siin on üle 50 ettevõtja, kes turistidele erinevaid ja samas ühesuguseid (samad vaatamisväärsused) tuure korraldavad ja ainult ÜKS autorendifirma. Meid huvitas eelkõige see üks ja ainus – EuropCar. Tahtsime siin kas üheks või kaheks päevaks auto rentida, sest siiakanti sattudes on, mida vaadata 🙂
Saime teada, et firma ei asu enam vanal aadressil, vaid on kolinud mujale. Kõndisime kohale 6-7 paiku õhtul. Rendiputka (siin on kõik majad veidrad) asus kõrvaltänava lõpus tupikus – no mingi imelik plats, milleni jõudmiseks tuli läbi käia mitmest hoovist.
Kuigi kellaaeg oli igati õige, oli putka uks suletud. Kõrvalhoonestest abi otsides saime teada, et müügimees peaks homme ca 8st tööle tulema ja siis saame ehk jutule.
20.11.17, esmaspäev – Punase Linnuga meie elude kõige ekstreemsemal Jeebisafaril
Hommikul olime ca 9.30 rendifirma parklas kohal, aga uks oli jälle kinni. Ulvi helistas putka sildil olevale numbrile, aga ei saanud mingit vastust, telefon kutsus mõnda aega ja siis läks kõne hispaaniakeelsesse kõneposti. Istusime ühte varjualusesse maha igavlema ja otsustasime niikaua oodata, kui keegi tuleb.
Kulus oma pool tundi, kui kusagilt tuli sama tüüp, kes eile õhtul meile infot andis ja helistas ise rendifirma omanikule. Ta sai teada, et härra jõuab tööle alles ca 2 tunni pärast… Neil siin täis mañana ikka..
2 tundi niisama passida tundus mõtetu, seega otsustasime hotelli minna, aga sattusime tee peal hoopiski käsitöö turule ühes hoones. Me pole siiani ühtegi n-ö turistinänni ostnud, aga olles korra 3km kõrgusel juba ööbinud, teadsime, et telgiöid tuleb veel ja tuleb veel kõrgemal ööbida…
Meil Leegiga on üks kahekohaline magamiskoti siselina ja üks -2 kraadi kannatav magamiskott, mille me aga n-ö lahtitõmmatuna endile tekiks peale võtame ja mis siin nullkraadiga liiga jahedaks jääb. Külje all ikka soojad täispuhutavad õhkmadratsid. Seega otsisime midagi, mis lisasoojust annaks. Käisime eile ühes siinses matkapoes kavatsusega mingi õhuke fooliumtekk vms selline osta, aga ütleme siis nii, et siinsed matkatarvete hinnad ikka üllatasid meid ja mitte positiivselt…
Turul püüdis minu silma üks vahva laamavillast käsitsi kootud kapuutsiga nn ponšo, mille sarnaseid enamik on näinud ehk mehhikko- ja kauboifilmidest. Soliidse ja paksu, üle pea õlgadele tõmmatava villase riideeseme eest küsiti 20 000 CLP ehk ca 30 euri ja see tundus väga odav hind. Uurisin Ulvilt, kas ta kujutab ette, kui palju on selle ponšo valmistamiseks aega kulutatud ja ta arvas, et oskaja inimene võiks sellise kangasteljel kootava eseme ehk 1-2 päevaga valmis teha… Seda eeldusel, et enne on Laama kinni pütud, Laamat veendud, et ta enda seljast villa loovutaks, keegi sellest lõnga valmistaks, värviks jne. Tšiili üldine hinnatase on sama kallis kui mitte kallim võrreldes Eestiga. Seega ei kujuta ette, kust neil see raha tuleb, aga pontšode valmistamisest see rikkus küll tulla ei saa!
Ühesõnaga mina ostsin omale uhke ja sooja ponšo. Ka Leegi sai 12000 eest uhke, aga lühema naiselikuma ponšo ja ega Ulvi saanud ka ülejäänud seltkonnast eristuda – nüüdsest kaunistab Ulvi õlgu stiilne värvilne õlasall 🙂 Stiilipildi ostetu asjadest teeme hiljem . 🙂
Ostud tehtud, seadsime end ikkagi hotelli, andsime oma ruumi ca 12.00 üle, jätsime suured seljakotid majutusse ja lonkisime lootusrikkalt tagasi linna ainsa autorendifirmasse.
Oli juhtnud ime ehk müügimees oligi lõpuks tööle jõudnud. Ta oli parasjagu aga hõivatud klientidega, kellel ka oli ilmselgelt õnnestunud tema “imetabaste tööaegade” kaootilisele rütmile pihta saada… No kui sa oled linna ainukese autorendi firma töötaja, siis ilmselgelt võid omale sellist “paindlikku” tööaega lubada…
Kui uurida, mis tüüpi autodega Atacama kõrbes oleks võimalik sõita, siis annab Google otsing erinevaid tulemusi. Ühed inimesed väidavad, et alla 4-veolise maasturi ei ole mõtet rentida. Samas on inimesi, kelle kogemus ütleb, et igale poole saab ka tavalise sõiduautoga, kui ettevaatlikult sõita. Meie tahtsime ettevaatlikud olla, aga Europcar-i müügimehel oli sel hetkel ja ka homseks pakkuda ainult SUURT autot. Meile näidati uhket suurt ja punast Nissani NP 300 maasturit ehk tõsist töölooma. Õigupärast kuuluski see konkreetne auto enne Eurocari tagahoovis asuvale mingile teeehitusfirmale, sellest siis ka mahatõmmatud kleepekajäljed ustel ja vinge raadioantenn auto kastis. Hind muidugi krõbedam kui tavalisel sõiduautol – võtsime väikse õhuahmimise ja arupidamishetke. Õige pea jõudsime konsensusele: pole mõtet tulla siia kõrbesse ilma seda nägemata, seega otsutasime maksta ca 79 000 CLP ehk ca 106 euri ühe ööpäeva rendi eest.
Uhke auto käes, läksime hotellist läbi, seejärel pakkisime seljakotid autosse ja külastasime kaugema nurga külapoodi ostude tegemiseks. Müüjateks olid vahvad memm ja taat.
Ostud tehtud, läksimegi kõrbet avastama. Kui me algul arvasime, et saame omale huvipakkuva teekonna läbida ka tavalise sõiduautoga, siis etteruttavalt võib öelda, et me eksisime ja väga rängalt. 🙂
Küll eestlast on ikka lihtne õnnelikuks teha. Piisab sellest, kui ta tühjadesse mägedesse viia, kus mitte midagi ei kasva ja näidata talle maailma loomisest üle jäänud erivärvi kivimaterjali ning erinevat taimestikku. 🙂
San Pedro de Atacamast sõitsime Laguna Miscanti & Laguna Miñiques poole ehk tahtsime näha soolajärvi. Keerasime põhimaanteelt mägedesse ja sõitsime, kuni meie tee tõkestas suletud tõkkepuu.
Teadsime, et sissepääsuks on meil vaja lunastada pilet. Müügiputkal olevat silti lugedes veendusime, et soolajärve uudistama saab minna ajavahemikul 08.00 kuni 19.00! …kell oli alles pool viis!
Müügiputkas sees istuvalt ja loomulikult ainult hispaania keelt rääkivalt daamilt saime aga ebamäärase ja üheselt mõistetava info, et mingi põhjusel täna enam sisse ei saa ja et tulgu me aga homme 8-st tagasi. Kuna meie järgmine sihtkoht oli taas soolajärv – Salar de Talar, sõitsime otsustavalt ja taaskord hispaaniamaade mañanat kirudes edasi.
Salar de Talar on 4200 m merepinnast ja õige tuuline koht.
Selle soolajärve muudavad eriliseks järve kaldal olevad punased kivid.
Seekord ei pidanud me pettuma. Järv oli “avatud”, aga ilmselt ka ainult selle tõttu, et sellele on puht tehniliselt keeruline piirata tehistõketega ligipääsu – saamaks piletimüügi putka ja tõkkepuu paigaldada… Meie senine reisikogemus kinnitab: kõige ilusamad ja meeldejäävamad looduslikud kohtadesse pääsemise eest ei küsita raha. Sattusime just õigel ajal ehk päike hakkas loojuma ja valgus oli mõnuselt mahe.
Kuna me põhimõtteliselt ei tahtnud sama marsruuti tagasi sõita ja nii linna infopunktist saadud paberkaart kui nutirakendus Sygic näitasid, et San Pedrosse on võimalik tagasi sõita ka teist kaudu, siis otsustasime teise tee kasuks
Ehk et kõigepealt jätkasime sõitu Paso Sico (Tšiili-Argentiina piiripunkt) suunas.
Enne piiripunkti pidi kusagil vasakul üks kruusatee Talabre suunas üle 4,5km kõrguste mägede minema. Enne piiripunkti nägime tee ääres karabinjeeride (poolsõjaväline politsei) kontrollpunkti, kus tuleb kiirus alla võtta ja siis mingi aja pärast ka korra “peatuseta sõidukeeld” märgi ees peatuda. Nii Argentiinas kui Tšiilis kohalike inimeste sõidustiili inspekteerides saime juba ammu selgeks, et kiirust piiravad märgid on lihtsalt sooovitusliku olemusega, mis millekski ei kohusta. Sõitsime seega üsna hooletult ja ilma peatumata kontrollpunktist läbi. Tegin veel nalja: “Hoiame veel minut aega hinge kinni – kui kuuli järgi ei tule, siis on läbitud!” Eks ärevus oli suur, sest mine tea, kes ja kuidas mittepeatumisele reageerida võib – õnneks kuulirahet ei järgnenud ;).
Sõitsime edasi Argentiina piiri suunas kui äkki kaardilugeja Leegi avastas, et tee, kuhu pidime keerama, oleks pidanud juba ammu olema. Keerasin autonina tagasisuunda ja sõitsime tagasi karabinjeeride kontrollpunkti juurde.
Avastasime, et just selle kõrvalt läks kruusatee, millele pidime keerama, aga millest enne üldise elevuse tõttu mööda sõitsime. Päike oli just loojunud ja ees ootas ca 100 km kruusateed, kus lootsime telgi peagi püstitada – kui vaid tuulevarju leiaks… Esialgu oli tee normaalne, mõnes kohas hingasime kergendatult, et sai kõrge maastur võetud,
aga ca 60 km peale tavalisele sõiduautole mitteläbitavat teed pidime tunnistama, et vähemalt üks koht on ka sellise ülikõrge maasturi jaoks läbimatu. Nimelt jõudsime kohta, kus oli järsk langus. Seal oli jumal teab kui kaua aega tagasi sadanud vihm/maalihe vms. muutnud tee väga konarlikuks. Ilmselgelt oli varasemalt seda teed sõitnud ka mõned hulljulged maasturitega kohalikud, kelle maastur on nii vana, et lisakriimud ja mõlgid ainult kaunistaks seda. Ühesõnaga meie ees oli kitsas ja sügavate lõökaukudega kiviklibune tee. Läksime kõik kolmekesi välja, valgustasime taskulampidega teed, hindasime auto laiust, kõrgust, võimalikke auto rataste trajektoore jne… Ja jõudsime ühisele otsusele – teekonna jätkamine pimedas ja kitsas kohas, kus tee laiust piirasid suured nõlvadelt veerenud kivid, ei tundunud mõistlik. Leegi läks mööda ted edasi ja veendus, et ka edasi on tee sama halb. Me ei tahtnud niigi kallist rendiautot kuidagi kriimustada. Juba auto ringikeeramine sellises kohas oli parasjagu närvesööv tegevus ja nikerdamine ning see võttis omajagu aega. Siiski kolme inimese ühisel jõul sai auto lõpuks ringi keeratud. Sõitsime tagasi ca 8km tagasi, sest nii paberkaart kui Sygic näitasid, et mingi aeg keerab tee ka paremale. Sedamööda 23 km sõites peab saama Socairese külakesse ehk suurele kõvakattega teele.
Kui üdini aus olla, siis me jah nägime, et enne sellele teele keeramist oli keegi teele mõned suuremad kivid veeretanud, nagu tahaks öelda, et tee on läbimatu. Samas aga osutasid teel olevad autorehvi jäljed (kõrbes, kus ei saja võivad sellised jäljed aastakümmneid paista) , et siin on siiski sõidetud ja nii me otsustasimegi- võime ju Jeebiga ikkagi selle tee läbimist proovida. 🙂 Pealegi ei viitsinud keegi meist ööpimedas tagasi sõita mitusada kilomeetrit ringi, selle asemel, et hetkel kiviviske kaugusele jäänud Socairesse otse saada. Ikkagi jah, 23 kilomeetrit ainult ju…
Esimesed 10 km sõitsime suhteliselt rahulikult. Tee oli kivine ja konarlik, tõusude ja langustega, aga sõidetav. Enamasti sõitsime 2. käiguga, aga olime juba siis taevale tänulikud, et Europcar-il oli meile just nimelt see maastur pakkuda!
Mingi aeg aga jõudsime taas kohta, kus tulime kõik kolm autost välja teed inspekteerima: tee läks mööda kuristiku serva. Kallak oli üsna tugevalt kuristiku poole ja mõlemal pool tee kõrval suured kivid, mille liigutamiseks meil kolmel jõudu polnud ja milledele vastu sõites oleks auto külje kindlasti ära kriipinud.
Siinkohal oleks paslik rääkida ka pinnasest. Mõiste all “lahtine kruus” teab eestlane suhteliselt peenikest lahtise, aga niiske kruusaga teekatet, mis erineb tugevalt siinsest mõistest “lahtine kruus”. Atacama kõrbe lahtine kruus tähendab pigem erineva sturktuuriga nii peenikest kui eri suurustes ülikuiva erinevate, vahel poorsete kivimite kooslust. See on omakorda väga erinevas õhulises (puudub vihm, mis seda nö tihendaks) vahekorras ehk sellist kõva pinda, millele autorehv haakida saaks, siin pole…
Kuna suurte kivide vahe oli napilt maasturist laiem, aga tee oli järsult tõusev ja kallakuga, pinnas aga kuiv ja pude, siis mõtlesime tükk aega kõhud õõnsad, kas ikka on mõistlik edasi sõita. Selgitasime välja parima autorataste trajektoori.
Ulvi ühelpool ja Leegi teiselpool teed juhatamas-vaatamas, lülitasin neliveo sisse ja hakkasin siiski sõitma. Tee tõusis ja kartsin liigselt gaasi vajutada, sest …jah auto hakkab kindlasti liikuma, aga kuna tee on paremale tugevalt kaldu, siis võib auto sellise pudeda kiviklibu peal oma raskusega suurtele kividele selga libiseda. Seega suretasin auto mitu korda välja, aga lõpuks käsipidurit ja tagarataste alla pandud tagasilangust piiravaid suuri kive pannes, saime sellest hullust kohast läbi…
…aga Leegi oli taaskord kaugemale kõndinud ja vehkis taskulambiga, et ok, siit saime läbi, aga see, mis ees ootab, see on hull mis hull!
Nimelt jätkus tõus ja tõusu lõpus oli väga järsk ja kitsas serpentiinidele omane kiire vasakpööre… Tee oli aga samasugune kiviklibu ja enne kurvi paremat kätt jätkuvalt kuristiku sein – tänasime isegi õnne, et oli pime, seega me ei uurinud, kui sügav see oli… Igatahes ei olnud selles kohas mitte mingit võimalust tagasiteeks ega tulenevalt auto pikkusest polnud võimalik ka mingi nipiga ümber pöörata. Isegi, kui oleks saanud auto otsa ringi pöörata, oleks meid oodanud ca 300km tagasiteed ja enne siis veel teiskordne samade väga räigete kurvide läbimine… Oli ainult üks võimalus. Seega palusin daamid autosse palvetama ja ega ma ise ka täpselt kõiki detaile ei mäleta, aga igatahes panin 4 ratta kraapides minema, läbisin kiirelt ja jõuliselt millisekundite pineva hetke jooksul kurvi. Jumal tänatud – esiots ei läinud taaskord tee ääres seisvate suurte kivide vastu, see oli kindlasti seotud daamide poolt taeva suunas teele pandud palvete jõuga. 🙂 (Leegi kommenteerib juurde : See järsk kurvivõtmine lahtise kruusaga teel suunaga mäest üles oli kõige hirmsam hetk, mida õudusega veel hiljemgi kõik läbi elasime. Kui Jassu oleks mõne sentimeetriga eksinud kurvi võtmisel, oleks me kas auto ära rihtinud või halvimal juhul … kuristikku vajunud. Kiidame Ulviga omalt poolt väga osavat Jeebijuhti, kelle kätes oli neil minutitel erakordselt suur vastutus 🙂 )
Mingi hetk pidasime sama mäe tippu jõudes auto kinni, seiskasime mootori, kustutasime kõik tuled, tegime grupikalli, ootasime kuni põksuvad südamed said tagasi enam-vähem õige rütmi, nautisime veidi tähistaevast ja alles siis võtsime julguse edasi minna.
…ees ootas veel ca 13 km… Sõitsin ettevaatlikult kottpimedas autotulede valgusvihus edasi. Autos oli kuulda ainult palveid ja meie kõigi südamete tukseid. Edasine tee oli ka hull, aga kuna olime juba hullemaid kohti läbinud, siis usaldasime auto kõrgust ja neljarattavedu. Leppisime kokku, et hingame kergendatult ja käepatsu lööme alles siis, kui oleme suurel teel ehk asfaldil.
Üks keeruline koht oli veel ehk mingi aeg lõppes ootamatult tee. Lähemal uurimisel selgus, et ees haigutas 2-3 meetrit pea püstloodis langus. Languse peal veel ka paar suuremat auku. Taaskord väike nõupidamine, mille käigus ka veidi pinnast sai ümber tõstetud. Ulvi ja Leegi autoratastele suunda näitamas (auto nina oli nii kõrge, et üle selle ei näinud ma midagi), sõitsin väga ettevaatlikult alla. See oli ka viimane hull koht, aga seda siis veel teadmata jätkasime juba kolmekesi palvetamist, et viimastel kilomeetritel uusi läbimatuid üllatusi ei tuleks. Õnn oli tõesti suur, kui lõpuks ca 23.30 paiku asfaldile jõudsime.
Sõitsime San Pedro suunas, sest tahtsime hommikuks Laguna Chaxa (soolajärv ja flamingod) juurde jõuda. Õnneks või õnnetuseks jäi meile taaskord Laguna Chaxa sissesõidu tee ees üks kinnine tõkkepuu ette. Me oleks saanud oma maasturiga kindlasti kusagilt mööda siledat kuivanud soolajärve põhja edasi sõita, aga ei näinud selleks otsest vajadust, sest tahtsime nagunii veidi magada. Kell oli pärast läbielamiste rikast õhtut vaikselt ca 00.30 saanud. Ulvi pani telgi üles ja meie Leegiga otsustasime autos tukkuda. Leegi kobis autosse unelema, ma tegin veel mõned klõpsud linnuteest. Atacama kõrb olla ju parim koht tähistaeva pildistamiseks. Enne reisi sellele mõeldes kaalusin, et äkki ikka peaks mingi võimekama peegelkaamera kaasa tassima. Samas sain aru, et nii pikale reisile, kus kõike tassime seljakotis, pole mõtet kahte kaamerat kaasa tassida. Seega kirusin veidi, kui pidin kompaktkaameraga tähistaevast pildistama, aga midagi siiski jäi ka pildile.
Kell 7.50 hommikul tuli üks auto, tegi Laguna Chaxani viiva värava lahti ja juba kihutasidki paar tõkkepuu taga ootavat väikebussi koos turistidega soolajärve suunas.
Tegime kiirelt võikud, kuuma puljongi
ja sõitsime flamingosid vaatama.
Vaatamata sellele, et see koht on n-ö turistide jaoks sisse söödetud, on 24-70mm objektiiv liiga lühike nende ürgsete ja graatsiliste lindude pildile saamiseks. Seetõttu kombineerisin kaasavõetud Minoxi binokli ja kompaktkaamera ning nõnda sai lähemalt teha paar udust pilti.
Veidi infot, kel huvi:
Kuna kellaaeg oli auto tagastamiseks liiga varajane,
otsustasime sõita San Pedrost teises suunas. Teele jäi laamade kari.
Meil oli plaan üles otsida Machuca küla Geysers El Tatio suunal. Otsisime nimelt vikerkaaremägesid nimega Valle del Arcoiris. Sõidu ajal imetlesime taas mägesid, aga mingi aeg saime aru, et seda teed pidi sõites vist ikkagi ei leia soovitud kohta. Keerasime autonina ringi ning võtsime suuna taas San Pedro de Atacama suunas. Tegime taas mõned pildid teel.
Tankisime linnas auto kütusepaagi täis, viisime suured seljakotid hotelli ja otsustasime auto tagastada. Võite kolm korda arvata, kas Europcar-i müügimees oli oma putkas või mitte… Otseloomulikult mitte! Õnneks nägime sama tüüpi, keda me Europcar-i hoovil juba mitmeid kordi olime näinud ja kes meile korduvalt olulist infot jagas. Tüüp ütles, et laske me aga oma autovõti ukse juures olevasse spetsiaalse sahtliga kasti ja lugege auto üleantuks. 🙂 Mina kui umbuslik (korra saime Leegiga Hispaania autorendis tünga), pildistasin enne auto kättesaamist kõik auto nurgad ja küljed üles, sama tegin ka autot tagastades, – siis ei saa keegi meile mingit lisatasu võimalike kriimude vms eest hiljem kaela määrida.
Kuna ees ootab riigist lahkumine, uurisime linnapeal ühe kindla tuuri kohta eri firmadelt.
Saime meid rahuldava tulemuse ja siirdusime väsinute, kuid õnnelikena hostelisse teadmisega, et seekord sai autorendist ja Jeebist küll maksimaalne võimalik tulemus võetud.
Me kõik oleme üsna veendunud, et selliseid hulle marsruute pole isegi suurte rendimaasturitega siin varem ette võetud. Seega see “privaatsafari” maailma kuivemas kõrbes jääb meile kauaks meelde! 🙂
Ulvi blogi värvikast Atacama kõrbe roadtripist: http://ulllugu.blogspot.cl/2017/11/tsiili-tsill-ja-peaaegu-pill.html