Kahekesi Cat Ba-l tsillimas

06. detsember, 16′

Kuna eelnevad päevad olid päris sisutihedad, siis molutasime pärast Allani ja Olga lahkumist ülejäänud päeva maha, mina pesin riideid, Leegi uuris, mida Cat Ba saarel veel teha on. Õhtul käisime väljas söömas ja ma võtsin ka esimest korda midagi muud kui supi – ma olen siin nimelt suureks supisõbraks hakanud ehk viimase nädalaga olen söönud rohkem suppi, kui eelnenud aasta jooksul kokku 🙂

Pärast suhteliselt rasvarikast ehk praetud kevadrullide söömist leidsin, et oleks võinud ikka ka seekord hoopis supi võtta 🙂 Leegi võttis tomatisalati, aga Vientnamlaste arusaam tomatisalatist on viilutatud tomatid taldrikul, peale puistati natuke soola ja pipart, nojah… Samas mangokokteil piimaga oli väga nämma.

Kui eelmise aastal viisime Anna Edasi piparkoogid Uus-Meremaale siis seekord reisisid sama kohviku soolaküpsised Vietnamisse, pildi taustaks siis Põhja-Vietnami väikesaare Cat Ba lahesopp.

07. detsember 16′

Võtsime tänaseks päevaks taaskord rolleri ja tegime tervele saarele tiiru peale ehk sõitsime kõik mõeldavad suuremad teed ja sadamad läbi. Alustasime oma saaretuuri Cat Ba rahvuspargist, parkisime rolleri rahvuspargi parklasse ja suundusime piletit ostma, seal selgus, et lisaks sissepääsupiletile (40 000 per inimene), tuli maksta ka rolleri parkimise eest 5000.

Rahvuspargi üks kõrgemaid mägesid on ainult 205 meetrit, aga teekond sinna võttis ca tunni, sest enne seda tuli läbi pika tänava jalutada, mille ääres vist mõnede inimeste eluasemed, kuulsime kukkede äratust karjumas, jne loomahääli. Üks vietnami naine tegi põldu.

Üks lõbus kutsikas koperdas ka ringi. Selles mõttes oli veel inimsõbralik, et oleme tähele pannud – euroopa koerad ja vietnami koerad on täiesti erinevad – euroopa koer suhtleb inmesega, vietnami koer ei suhtle. Nad ei otsi inimesega ei silmsidet ega tule su juurde, tavaliselt nad ei haugu su peale, nad ei reageeri kutsetele, nad lihtsalt on. Ilmselt on suhe koertesse siin vastastikune, koerad on lihtsalt samasugused loomad nagu kõik muu söödav ja kohalikel ei teki mingeid ülevoolavaid emotsioone nendega. Kindlasti on nad ikkagi veidi enamt kui suvaline loom, st eks nad öösel hoiavad ehk kodu, aga jah, palju emotsioonitumad ja iseseisvamad tunduvad olema. Leegi kurdab, et vietnami koerad talle lihtsalt tähelepanu ei pööra, ehkki ta on neid harjunud nii Eestis kui oma Gruusia reisil meelitama.

Rahvuspargis leidime ägedad kännujuure kujuga betoonist prügikastid – hiljem nägime, et neid isegi tühjendatakse, sest mingi aeg kõndis meist mööda kohalik, kel suur prügikott seljas ja korjas nii metsa alt kui neist prügikastidest sodi kokku. Samas oli pargis ka prügi, mida keegi pole tükk aega koristanud.

Igasugu ägedaid puid nägime ja kasvasid seal, kus parajagu ruumi.

Teekond viis üles-alla ja andis kohe turnida seal.

Lõpuks jõudsime mäele ja tipust avanevast vaatetornist nägime kauguses rahvuspargi hooneid, meie roller on nende hoonete taga kusagil 🙂

Vaade muidugi ilus:

Ronisime veidi edasi ja siis nägime ka nn mäetipu ära, kus parasjagu üks Lõuna-Korea turist pilti tegi:

Varsti aitasin ka Leegi pildile poosetama:

Teekond mäest alla, kivid poorsed ja teravad:

Suur puu:

Tüüpiline vaade teele ehk pildi mõttes segapudru:

Laialehelised taimed:

Ühtegi looma peale paari linnu ei õnnestunud rahvuspargis näha, ainult paari ca 30-40cm pikkust paksu sisalikku nägime vilksatamas lehtede ja puujuurte alla. Liikusime rahvuspargist edasi. Pildil mingi teeäärne taimekasvatus:

Käsime …koopaid vaatamas, aga koopasse sissepääsuvärav oli lukus, tegin ühe pildi läbi metallvõre:

Me oleme mitmel pool siin näinud väga lahedaid trepi käsipuid, mis oleks justkui tehtud puidust ja siis nagu mingi tsemendiseguga üle mäkerdatud, aga tegelt on see puhas betoonitöö, igatahes meid pettis algul ära, väga ehe nägi välja 🙂

Teele jäi üks huvitav ehtis, mõtlesime, et ju mingi kohvik seal lõpus on, aga ei olnud kohvik.

Laudsild:

Teekonna lõpus avastasime, et see on väike budistlik pühamu:

Hoonest tagapool leidsime väikse koopa mitme altariga, panime meiegi sinna väikse annetuse:

Tagasiteel leidsin selle, mis saab vette kukkunud plastpudelist:

Me ei sõitnud ainult suuri teid mööda, vahel uudistasime ka põldudevahelisi teid. Pildil tüüpiline Vietnami kktööloom, enamasti kasutatakse põldude kündmiseks, hetkel tankimas:

Nägin täiesti süsimusta mesilast või herilast, ikka tükimaad suurem (ca 6-7cm pikk), kui tavalised euroopaisendid – väga liikuvad ja raske vähegi teravat pilti saada, korralikust säritamisest rääkimata:

Tüüpiline laut keset eikellegimaad, laudas paistab kits kui hästi otsida:

Kuna Põhja-Vietnami mõistes on praegu talv, siis pole ka enam riisipõlde. Põllud küll on, aga riis on ära korjatud, mõnes kohas olid üksikud rohelised tutid kasvamas:

Sõitsime ja leidsime ühe huvitava maastiku, mille sarnast polnud varem näinud:

Teed ääristasid mangroovimetsad, ilmselt inimtekkelise päritoluga, vist:

Ilus vaade:

Jõudsime sadamasse, kust ka praamid väljuvad, vaade sadama kõrval asuvale madalamale osale:

Kohalikel on lahedad paadid, vitstest punutid, tõrvatud ja siis nö klaaskiudriide ja -liimiga üle tehtud:

Näide, kuidas ülemine paat tehtud on:

Mulle hullult meeldivad sellised vaated:

Kui Eestis keegi seda maja müüa pakuks, siis olles www.kv.ee vieid ringi vaadanud, võiks sellise maja müügikuulutus kõlada umbes selliselt:

“Müüa stiilne väike renoveerimisvalmis maja mangroovimetsa ääres, looduskaunis kohas, maja ümber madalamat tüüpi kõrghaljastus, oma veekogu, naabrivalve ja parkimine tasuta!”

Siin tundub olevat mangroovimetsa n-ö istutusväli, need nö väljad on kenasti mingite pisikeste teedega ära piiratud, mõnes veekogus on kasvavad suuremad taimed, mõned on tühjad, mõnes selline vaade:

Leidsime veidi edasi sõites ookeani kaldalt ka sellise veidi kuivale jäänud mangroovipõõsa:

Liiva-kruusarannalt leidsime päikse eest liiva sisse peitu pugenud krabide poolt tehtud kunstivorme:

Üks mustvalge pilt ka rannast:

Üks tōeline rannapilt ka, privaatrand:

Teel nägime mitmes kohas kodukitsi pikutamas:

…ja rohelist söömas:

Kohalikud kuivatavad tee (tihti ka tolmava tee kõrval) ääres kala:

Ka linnas on suur kalapaatide sadam ja ka siin on rohkelt kõikvõimalike kalade kuivatamisreste, hommikul laotatakse laiali:

Õhtul korjatakse kokku:

Viimase reisi tegime sellisesse kohta nagu Cannon Fort ehk endisesse merekindlusesse:

Leegi tegi tutvust kohalike kodusigadega, kes kindluse juures ringi tuterdasid:

Ilusad loomad:

Üks vana kahur:

Laskemoon mida kasutati eri suurustega kahurites:

Selline võis välja nö töötav rannakaitsekahurväelaste tööpäev, kusjuures see kahur on prantslaste poolt tehtud 1918 ja kasutust leidis see siin 1945. aastal ning see kahur lasi kuni 40km kaugusele:

Jõudsime kohale ca pool tundi enne päikseloojangut:

Ilus päikseloojang oli:

Me polnud ainukesed, kes ilusat loojangut olid vaatama tulnud:

Õhtuks võttis Leegi pannkoogid ananassiga, polnud üldse meie eesti pannkoogi moodi, aga maitses siiski väga hästi. Mina jäin taaskord nuudlisupile kindlaks, mille üle Leegi üllatus, sest pannkook on olnud läbi aegade mu lemmik juba lapsepõlvest saati:

08. detsember 16′

Otsustasime juba eile õhtul, et sööme hotellis hommikust ja lähme kohalikule turule uudistama, teel turule oli keegi kunagi ammu võtme ära kaotanud, nüüd siis võti nähtavas, samas kindlas kohas sulanud asfaldis:

Kohalik tüüpiline  “tänavatankla” rolleritele, bensiin on plastpudelites:

Igasugu imeasju müüakse tänavatel: kuivatatud ja kimpu seotud ussi jne:

Turg:

Leegi oli kui paradiisis, ostis siit:

siit:

..ja siit:

…ja siit:

See, et vietnamlane suhteliselt vaene on, ei tähenda, et nende laps ei võiks hea välja näha:

Turu müüjad kuivatatud kala puhastamas:

Kohalik kellassepp prilliraamide kruvi vahetamas:

Kui meil euroopas lubati peale pikka vaidlemist turule ka minibanaanid, siis siin on müügil ka imemaitsvad mikrobanaanid 🙂

Täna päeval nägime ühe söögikoha ees tavapärasest veidi rohkem rollereid:

ehk kui vietnamis on pulm, pannakse pidulikumad riided selga, kõpskingad jalga ja tullakse pulma …ikka rolleriga 🙂

Juba eile õhtul jäi silma, et see sôögikoht pakub 5 USD eest buffetlauda, koos rikkaliku merandide valikuga, Leegi käis uurimas, millal buffetvalikut (alates 17.00) pakkuma hakatakse:

Kolasime rannas, ma salvestasin merelainete loksumisi ja tegin täna päris palju videosalvestusi, väike selfi ka õhtuks:

Ca tund päikseloojanguni, valgus hakkas juba looma:

Uus näoraamatu kaanepilt:

Esiplaanil Hetkel aerutav kalapaadimees, kes iga kord kui rannaääres jalutasime, meid ja kõiki teisi niisama jalutajaid oma paadituurile kutsus. Lõpuks suutsime sellele tüütusekotile andeks anda – ta sobis oma pisikese paadiga suurepäraselt pildile:

Päikseloojanguga pildstamisega saime ühelpoole ca 17.20 ja saabus aeg minna uurima, mida 5 USD eest per nägu süüa saab, uhkelt sai:

Valisime esimeseks sellise molluskitevaliku, kokk lasi need kuumal söegrillil uuesti kuumaks ja tõi meile lauda:

Ega molluskitest söönuks saa, võtsime muud paremat ka juurde 🙂

…ja kui te arvate, et me rohkemaks polnud võimelised, siis te eksite! Inimesel on see vist veres: kui tasuta ehk kindla summa eest võib süüa niipalju kui mahub, siis ikka mahub ka, …lahkusime kõhud punnis ja leidsime, et hotelli 6. korrus on ikka liiga kõrge ronimiseks 🙂