Pulma aastapäev Alanyas 16.-23.04

Juba eelmisel aastal küsisime oma Norra bossilt aprillis ühe nädala vabaks. Me ei teadnud, mis me selle nädalaga täpselt teeme, kuid olime endale 18. aprillil abielludes andnud lubaduse – hakkame igal aastal pulma aastapäeval reisima vähemasti 1 nädala! Meie Norra boss leidis, et ehkki kevad on kiire aiatööde aeg, siis kõige tähtsam on meie rahulolu ning endale tähtpäeval antud lubadusest kinnipidamine, seega andis ta lahkelt puhkust, ehkki olime alles 2 nädalat jõudnud 2016 hooaja algusest firmas tööd teha :).

Märtsikuus avasime www.ving.no/restplasser lehekülje ning leidsime kohe viimase hetke pakkumise Oslost Türgisse. Tundus see õige, see Meie Reis: 100 euro eest inimese kohta 3-tärni hotell hommikusöökidega,

lennureis ise ja äraantav pagas. (Sellel www.ving.no lehel leiab viimase hetke pakkumiste rubriigis pea aastaringselt majutuspakkumistega lennureise eri sihtpunktidesse alates 100 eurost või vahel vähemgi. Tuleb valida “restplasser”=viimase hetke pakkumised ja siis sealt kas “flybilleter”=lennupiletid või siis mõni viimase hetke hotellipakkumine=”spesifisert bosted/uspesifisert bosted”). Niimoodi siis saidki meist Esimest Korda hotellipuhkajad ja tõele au andes – pärast 3 kuud Uus-Meremaal niiskes telgis on see meie jaoks üks tõsiselt nauditav mõnus vaheldus! 🙂

…

Jah, me tulime eelarvamusega.

Jah, poliitiline seis türklaste, venelaste ja eurooplaste vahel on keeruline. Meedia kajastab pagulasteemasid ja selle maa poliitikat piisavas negatiivses kuvandis, et manada endale silme ette keskmise eestlase pilk: “Türgi on ohtlik”. Meie mitmed sõbrad, kaasa arvatud norrakad vangutasid üllatunult pead, kui kuulsid, et valisime oma pulma aastapäeva sihtpunktiks Türgi… ja igaks juhuks loeti tagasihoidlikult meile sõnu peale, noh et meie reisiindu mitte ära rikkuda, aga et me ikka teadlikud oleksime ja endale aru annaksime, kui “jubedasse kohta me läheme”…

…

Meid aitas väga palju selline lehekülg nagu www.alanya.ee

Lugesime seda lehekülge otsast otsani põhjalikult läbi, kui reis juba ostetud. Ja teate – see lehekülg, mida veab üks kohalik Alanyas elav eestlane Urmas, kellega Alanyas ka ise õnnestus ära kohtuda, hakkas põhjalikult meie eelarvamust Türgist muutma. Positiivselt! …ja olles nüüd Alanyas, Türgis käinud ja näinud, kinnitame Jassuga ühest suust: tegemist on äärmiselt armsa, mõnusa õhkkonna, sõbralike inimeste (kohalike) ja turvalise keskkonnaga linnaga. Me ei tea rääkida teistest Türgi linnadest, sest 1 nädal on hiigelsuure Türgi jaoks vähe, kuid me saame rääkida omadest kogemustest Alanyas. Seega ilusat lugemist :)!

….

/Kirja pandud 19.04/

Parkisime oma auto Oslos Gardermoeni lennujaama lähistele. Seal on palju ametlikke parklaid, kuid kuna nädala autohoiustamise hind on sõltuvalt parklast 500-800NOK (ca 50-80€ ehk suur osa meie reisi maksumusest), siis parkisime auto 3km kaugusele lennujaamast ühe ettevõtte tööliste parkimisplatsi juurde.

Jäime heauskselt lootma, et tagasi tulles leiame auto ikka samast kohast eest ning see pole vahepeal trahvikviitungeid kogunud või midagi ära varastatud või ametnike poolt ära viidud vms :-). Etteruttavalt olgu öeldud, et nädal hiljem tagasi tulles leidsime auto tõepoolest samasuguses puutumatus olekus, nagu jätnud olime ning otseloomulikult olime selle üle väga rõõmsad :).

3km jalutamist lennujaama ja pärast ka reisilt tagasi tulles ei ole ju ometi mingi küsimus. Eriti kui paistab päikseline ilm parajasti ja tead, et ees ootab rohkelt päikest ka soojal puhkusemaal? 🙂 Või kui tead, et tagasi tulles pead öösel kella 3- 4 paiku öösel kuupaistega sõitma hakkama (nagu meie), aga pead rooliistumise hetkeks virge olema?

Ving nimeline reisikorraldusfirma veab oma rohkeid kiliente erinevatesse sihtmaadesse Thomas Cook Airlines nimelise lennukiga. Lennukil ongi uhked Ving reisifirma logod mitmes kohas. Ving firma põhikliendid moodustuvad Norra, Rootsi ja Taani (rohketest) reisijatest, sest sama lennufirma lennud väljuvad ka Rootsist ja Taanist. Lennukil olles ei suutnud me ära imestada Jassuga, kuidas iga viimse kui detali eest puhkuseärevuses turistidelt raha küsiti. Ehk siis lennukipardalt tasuta ei saanud 4-tunnise lennu jooksul midagi. Ka vett tuli teenindajalt osta! Kui tahtsid istme seljatoel asuvalt ekraanilt filmi vaadata, pidid lisatasu eest lunastama filmiloa koos kõrvaklappidega. Leiame, et vähemasti vett oleks võinud rahvale pakkuda, aga kuna Skandinaavia rahvastel raha maksmisega mingeid komplikatsioone ei paista olema, siis teenindajatel oli iga minut käed tööd täis ja reisijad sõelusid pidevalt istmete vahel ringi. Isegi hiinlased olid China Southern Airlinesi 11-tunnisel lennul rahulikumalt “pudelis paigal” (kõrvutame oma kogemusega) ehk siis püsisid oma istmetel..

Türgi ehk Antalya linn võttis meid kell 11 õhtul lennujaamas meeldivalt vastu. Esimene kokkupuude türklasega: temperamentse olekuga mees lõi minu ja Jassu passidesse templid,

õppides põnevuse ja õhinaga kiirelt ning õigelt meie nimed+häälduse. Ta polnud kaugeltki emotsioonitu nagu teelusikas (kui Uus-Meremaale minnes-tulles Hiinat külastasime, siis hiinlasi võrdlesime küll teelusikatega) ja ütles meile lahkudes : “Dasvidaanija”. Puhtas vene keeles, sest seda keelt arvas ta meid kõnelevat. Meid ajas see vaid naeru kihistama. Türgi on maa, kus saab nii vene kui inglise keelega hästi läbi, samuti saksa keelega turismi piirkondades.

Õhk Antalyas oli soe. Rahvas juhatati pärast pagasi kättesaamist kohe rohketele transfer bussidele, mis puhkusejanus turistid erilinnade hotellidesse laiali vedas. Ving reisifirma teenindajad seisid abivalmilt turiste juhendades iga nurga peal, reeglina suheldi vaid norra keeles. Juba bussi istudes jäi silma üksik hulkuv koer. Siis teine. Nad kõndisid vabalt lennujaama ümbruses ringi, Türgis neid kodutuid loomi ikka leidub! Eile (loe 18.04) näiteks kohtusime Alanya linnas kodutu ja sabata kiisuga, kes sõi aplalt ära kõik (magedad) kalapead, mis meie restoranist tellitud toidust üle jäid. .

Bussis undas terve 2-tunnise sõidu vältel konditsioneer. Ilma selleta sai bussis õhk ülikiirelt otsa. Tere tulemast Türki, konditsioneeride maale, kus sama vidina leiab igast jumala hotellitoast! Pingutasime küll bussisõidu ajal mitte magama jääda, aga lõpuks magasime väsimusest nagu notid kuni Alanya linna jõudmiseni välja.

Nädalaks asusime elama Park Alanya

nimelisse hotelli, mis asub 2 km kaugusel kuulsast Alanya kindlusest. Retseptsioonis võttis vastu lahke ja sõbralik türgi mees, kes palus, et oma passid jätaksime hommikuni tema kätte. Kuigi me polnud sellist nõudmist enne kuulnud, siis lihtsalt usaldasime türklast ja jätsimegi need talle koopia jm sissekannete tegemiseks. Hommikul saime passid ilusti kätte, aga no veider komme ikka.

Meilt küsiti ka, kas tahame lisaraha eest (50liiri, ca 15 eurot) osta hotelli seifi võtit, et saaksime oma toas asetsevasse seifi enda väärisesemed asetada. Esimesel õhtul me teenust igaks juhuks ei ostnud ning lõpuks ei ostnud lõpuni välja – esiteks tundub ajuvaba maksta seifivõtme saamise eest lisaraha (mis peaks elementaarselt tasuta kuuluma sinu toa juurde) ning teiseks on meie kuuldud juttude põhjal Alanyas väga turvaline. Vargusi esineb õige harva ning meie pole kohalikest hotellitoa vargustest veel ühtki kuulnud. Samal ajal Tenerifel näiteks pidi hotellitubadest varastamine idaeurooplaste seas päris populaarne tööstusharu olema…

Meie tuba Park Alanya Hotelis (kus elavad peamiselt norrakatest, rootslastest, taanlastest turistid, kes enamjaolt ka Ving reisifirma kliendid) on selline kena, aga tagasihoidlik. Tuba on neljandal korrusel ja terrassilt

…..

Eile hommikul (loe 18.04) ehk oma teisel Türgi hommikul ärkasime Jassuga kell 5: ühtse kajana kõlas üle vaikelu elava Alanya linna mošeede palvekutsungite valjuhääldite helid minarettidest.

Kuna ilmad on siin juba mitu nädalat väga suvised ja palavad (+25C), hoiame öösiti rõduukse pärani lahti ning kõik helid tulevad uksest-aknast sisse. Vähe sellest eurooplase kultuurile mitteomasest äratusest – nii kui valjuhääldid vaikisid, alustasid röökimist üle Alanya linna ca 15 kukke. Üks alustas, teine lõpetas. See maagiline äratus kestis umbes veerand tundi :).

/Kirja pandud 22.04.2016, reede./

No nüüd saame öelda, et mošeede palvushelid kostuvad üle linna igal hommikul esimest korda 5 ajal ja see äratab su pea alati üles.  Kuna olen nüüdseks külastanud 2 mošeed, siis saan öelda, mis palvushelide alguses toimub. Nimelt on valjuhääldites kostuv heli signaaliks, mil kõik tõsised islamiusulised seavad sammud kohalikku mošeesse (mida leidub kõikides linnades ja külakestes iga nurga peal).

Osad jäävad ka koju või siis panevad palvushetkeks oma müügiputka kinni (nägime maisitõlviku müüjat 15 minutit järjest minivaibal palvetamas). Mošeesse jõudjad aga võtavad enne vaibale astumist jalatsid jalast ja seejärel sisenevad mošeesse võimalikult puhastena-kasitutena oma Jumala jalge ette.

Nad loevad endamisi kindla palve. Mehed lähevad alati alumisele korrusele, naised aga teisele korrusele palvetama. Mina olin teisel mošeekülastusel rumal turist, kes läks meeste osakonda. Seepeale üks türklane paari minuti pärast tuli mu juurde, selgitades – daamide koht on ALATI üleval ning tuli kiire ümberkolimine :). (Esimesel mošeekülastusel viidi meie grupp nii meeste kui naiste palvusala vaatama ning sellest ei tehtud mingit probleemi. Niisiis polnud ka mina teiseks korraks oma asukoha õigsuses kindel, aga olin valmis, kui keegi peaks tulema ära ajama “õigesse kohta”.)

Meestel on mošees kindlad palveread, kust palvetamise ajal üle ei astuta.

Samuti naistel on kindlad read. Naised peavad tingimata oma pea rätiga mošees palvete ajal katma. Kellel rätti pole kaasas, võtab rätiku laenuks mošee nagist, pärast tagastab selle samasse kohta. Kellel naistest jalad katmata, peab selga panema ka seeliku – neid on samuti igas mošees koha peal kasutamiseks olemas. Kui riietus on täiuslik Jumala palge ette ilmumiseks, siis nad palvetavad.

Mina vaatasin 5 naist ühe rea peal palvetamas (teisel mošee külastusel). Katsin oma pea eesti taluperenaiselikult mošeest saadud rätikuga. Lihtsalt põlvitasin, tunnetasin, kas leian ühendust selle Väega, mida Otsivad ja Leiavad mošeest moslemid. Minu jaoks seda ei olnud! Kuid ma nautisin mošee lihtsaid ja kenasid, pigem tagasihoidlikke kaunistusi ning vaatasin, kuidas naised aina otsast peale püsti tõusid, põlvitasid ja maani kummardusid… Kui palvushelid väljaspool mošeed vaikinud olid, jätkusid palved mošees sees ja need enam tänavamöllu ei kostnud. Keegi püha mees (preestrisarnane) ütles araabia keeles (ilmselt) palved ja sõnastuse ning iga sõna/heli pani minu ees seisvad naised vastavat liigutust tegema. Minust naised välja ei teinud või viskasid mu suunas vaid kiire pilgu, milles oli mingit pühalikku tõsidust. Pidasid ilmselt lihtsalt uudishimulikuks turistiks (olin ainus turistide seal).  Jah, minu jaoks nii võõras kultuur…

…Tekivad ikkagi küsimused, millisest otsast ja kuidas oma usust kinni peetakse? Loomulikult pole ma päris õige inimene selle üle arutlema, kuna islamiusust tean liiga vähe ja see on minu jaoks liiga võõras traditsioon.. Kuid siiski. Oleme täiesti kursis lugudega, kus noored tütarlapsed ja ka keskealised prouad tulevad Türki suurt armastust otsima-leidma, lahkuvad siit aga lõhkikisututena, tragöödiaga hinges või siis pisikese türklasega kõhus. Vahel tekib küsimus selliseid lugusid kuuldes, mida tähendab usk türgi turismipiirkondade meestele, mis on lubatud ja mis mitte?

Inimesed Alanyas

Kohalikud elanikud Alanyas on neutraalsed või siis lihtsalt väga sõbralikud turistide suhtes. Seda sõbralikkust ja tolerantsust teiste maa kodanike vastu on tunda kõikjal Alanya õhus. Kuid kindlasti peab arvestama ühe asjaga – äriga tegelev inimene näeb sind kindlasti eelkõige kõndiva rahakotina. Ja naine: see on rahakott (loe ATM) ühe lisafunktsiooniga. Nii on see turistipiirkondades. Minul oli kogu aeg oma mees kõrval, niisiis minul oli kõik äärmiselt turvaline :).

Kuid kohtusime aeg-ajalt inimestega, kes meile rääkisid pealetükkivatest kokkupuudetest türklastega, liigsetest põsemusidest või siis nägime ise tänavapildis üksikuid naisi, kellele türgi mehed intensiivsemat tähelepanu pöörasid. Tegelikult on nii, et saad täpselt seda, mida otsima lähed :). Sinu enda käitumises on signaalid, mis edastavad n-ö intuitiivselt türgi mehele, mis mängu sinuga mängida saab. Osad lähevadki Alanyasse pidutsema

ja kui eesmärk on kaaslast leida, siis küllap see juba lihtne on (nägime selliseid lugusid pealt), kuid kui sul on muud sihid peas, siis sa kõnnid türgi meeste meelitustest lihtsalt täiesti tuima näoga mööda. Olgem ausad, kui sa lähed mitte turistipiirkonda Türgis, siis keegi ei hõigu oma kauba hinda, ei hõigu komplimente ega päri ka sinu elu-ja-tegemiste järele. Sest see on nagu Euroopas- meil kõigil on oma eludega niigi palju tegemist, et miks peaksime erakordset huvi üles näitama võhivõõraste vastu? Niisiis järeldused toovad ikka selleni, et turisti on võimalik üht või teistpidi lüpsta :).

Reeglina on võimalik kõikjal Türgis kaubelda. Sageli on hinnad turismipiirkondades 50-300% kõrgemad äärelinna hindadest. 1,5l vett maksis näiteks suures Supermarketis 0,6 liiri (0,15€), kuid turistipiirkonnas 3 liiri (1€). Iga turismiga tegeleva poe ja restorani nurga peal on reeglina sisseviskaja, kes teeb sulle supersõbralikku nägu ja komplimente seni, kuni on saanud su nt oma restorani sisse meelitada. Sisseviskaja võib tunda konkreetset huvi sinu päritolu maa, töö ja tegemiste ja puhkuse eesmärkide vastu ehk teisisõnu rääkida sulle meeldiva mulje jätmiseks maast-ja-ilmast, kuid kui on su oma kliendiks ära haaranud, vaatab sinust juba tuima näoga mööda, otsides silmsidet juba uute nägudega.

Me tegelikult selliseid turistilõkse vältisime, kuid siiski käisime lõpuks ära viimasel Türgi päeval (loe 23.04) oma hotelli kõrval asunud restoranis kebabi söömas. Selle restorani sisseviskaja oli meid “meeleheitlikult” kutsunud terve nädal aega enda juurde sööma. Meile “pugemiseks” oli ta ära õppinud meie nimed ja päritolu riigi ning jättis meelde iga korra, kui meid hotellist väljumas nägi. Lõpuks käisime tema juures söömas ning maksime mitte just parima kebabi eest ja jookide eest kokku ca 10 eurot. Seda pole palju, kuid kohalikus kontekstis ka on, sest toit ei olnud seda hinda väärt ning sisseviskaja rahunes meile meelituste tegemiste suhtes koheselt, kui olime tema restorani istuma saanud. See on Türgis normaalne 🙂 Kuid sedasorti normaalsust võiks vältida, sest parimad ja õiglaste hindadega toidud saab tegelikult kohtadest, kus näed palju kohalikke söömas!

Samuti teine lugu. Pulma aastapäeva õhtul (loe 18.04) läksime Jassuga jalutama Vahemere äärde sadamasse ning teel sinna jäi ette üks restoran. Muidu inimestest tühi (samal kellaajal mõnel pool mujal söögikohas kihas rahvast), ainult sisseviskaja ja tema mõned semud-sõbrad söömas. Sisseviskaja tutvustas ennast selle suure ja ilusa supervaatega asukoha peal oleva restorani omanikuna ning kiitis nagu ikka meid Türgis kiideti (ja kiidetakse ka teid edaspidi), kui tore ja armas paar me oleme. See oli meie esimesi väheseid kogemusi Türgi sisseviskajatega ning jäime jutustama. Mees küsis tõelist huvi ja osavõtlikkust üles näidates Jassult, mis on see saladus, et saada nii kena noor naine? Jassu loetles mõned traditsioonilised põhjused, nagu hea iseloom jne, mille peale restoranipidaja muheles, et tal ka kõik omadused ju olemas. Siis pakkus Jassu, et pead olema valmis ka 3 kuud telgis magama igasuguste ilmadega (nagu me Uus-Meremaal tegime)! Selle peale türklane andis alla ja muigas, et seda ta küll teha ei suuda. Seejärel ulatas ta mulle kui daamile väga magusa apelisini (nimetades kingituseks) ning kutsus meid kindlasti restorani juba täna tagasi. Et ta tahab meile valget veini tasuta pakkuda, kuna me nii talle meeldime. Kuna meil oli tõesti eriline õhtu seoses aastapäevaga, siis tegimegi oma sadama jalutuskäigu õhtuvalguses ära ning läksime pimeda saabudes restorani istuma. Vaade oli imeilus – otse piraadilaevadele ja tuledesäras linnale, igati sobilik meie erilise päeva tähistamiseks.

Jah, restoraniomanik oli väga õnnelik, et me tagasi tulime. Ta tõigi meile valge veini pokaalid

ja kartuli chipsid tasuta lauale, nagu lubas. Kõik see pidi olema kingitus ja selleks jäi ta ka lõpuni välja. Välja arvatud see, et tõenäoliselt maksime me sel õhtul toidu kolmekordselt kinni kohalikke hindasid silmas pidades :). Palusime menüüd näha, sest olime otsustanud kindlasti täna väljas süüa ja miks mitte siin. Menüü lauale toomise asemel aga lubas restoraniomanik meile teha oma äranägemist mööda restorani parima ja populaarsema kalaroa, seejuures Ainult Meile Super Soodsa Hinnaga. Hinnaks küsis 120 türgi liiri ehk ca 40 eurot (selle rahaga saab siin maal 2-4 korda normaalse kõhutäie kahele (!) inimesele tavalistes kohtades). Me kauplema ka ei hakanud, sest koht oli ju imeilus, lubadus midagi erilist meile teha ka väga tore ja pealegi oli tegemist meie aastapäevaga!

Ütleme nii, et toit, mis saime, oligi imemaitsev.

Paneeritud kala, tõenäoliselt odav ja kergelt kättesaadav,

suurepärane hõrk salat kõrval. Kõhu saime meeldivalt täis, mitte üleliia. Maitseelamus oli olemas. Tänu vaatele ja meeldejäävale meeldivale maitseelamusele meil pretensioone pole. Kuid siiski soovitaks jätkuvalt Türgis vältida kohti, kus kohalikud söömas ei käi ja isegi turistid liiga sageli sinna ei satu. (Samal tänaval asus soomlaste kohvik, mis igal õhtul kihas paksult soomlastest ja muidu toidunautlejatest, selle mehe suur restoran oli aga iga õhtu tühi, vaatamata ilusale muusikale ja “sõbralikele” söömakutsumistele. Ju ootas see restoraniomanik meeleheitlikult peatselt algavat turismi kõrghooaega Türgis, mis meelitab ka tema magusa asukohaga restorani rahvast pungile 😉 )

Reisikorraldajad Alanya tänavatel

Alanyas leidub iga nurga peal reisiagente koos pisikeste reisibüroodega, kus kohalikud türklased pakuvad erinevaid puhkusvõimalusi. Hinnad ise on imeodavad. Või vähemalt – kui võrdled teenuste hindadega Uus-Meremaal või Norras või isegi Eestis, kus samade teenuste eest tuleks maksta 2-5 korda kõrgemat hinda…..

Reisibüroode agendid seisavad sageli ise oma putka ukse peal nn sisseviskajatena, kes siis kutsuvad sind pidevalt ostma just tema esindatud firma reisi. Kui mingit soovi pole, tasub kivinäoga või päikseprillidega silme ees mööda jalutada – sellest ei solvu keegi ;). On kohti, kus maksad normaalsest teenusest paar korda kõrgemat hinda, kuid selle vältimiseks tasubki mingit teenust ostes küsida hinnapakkumist mitmelt erinevalt büroolt. Türklased on teada-tuntud sahiibid – nad lasevad hinna kergest allapoole kohe, kui näevad, et võivad muidu kliendi kaotada. Samuti tõstavad nad hinda, kui näevad, et turisti saavad lollitada. Ja veel lubavad nad alati teha JUST SULLE/TEILE parima hinnaga pakkumise. Türklased turismipiirkondades teavad suurepäraselt, mismoodi turist ümber oma sõrme keerata. Kuid see kõik tasub teada võtta lihtsalt väärtusliku taustinfona ja mitte karta reisi/teenust/paketti ikkagi otse kohalikelt osta.

Päris kindel on see, et eesti reisikorraldajad võtavad teilt tuuride eest kahekordsed hinnad, rõhudes turvalisusele. Meie Jassuga soovitame kindlasti kohaliku käest osta – koged niimoodi kultuuri palju paremini, saad parema hinna ja meie kogemuste põhjal – väga hea või vähemalt igati normaalse teeninduse.

Meie ostsime kõik oma seiklusreisid ühe reisikorraldaja käest – Selavi Toursi nimelise reisifirma kaudu ja vahendajaks oli Hasam – tore asjalik türgi noormees. See reisiagent müüs meile nii jeebisafari 20 eur eest/nägu kui ka raftingu ja Vahemere paaditripi piraadilaeval sama hinnaga. Lisaks ostsime temalt traditsioonilise türgi sauna külastuse ehk hamami 10 eur/ nägu. Kõik läks maksma 70eur/in. Samal ajal tegevust jagus tänu teenuste ostule terveks nädalaks. Enne Türgist lahkumist võtsime tema käest hamami külastuse veelkord 10 euroga ja Eddy Boat Trips firmalt 15 euroga veel ühe paaditripi päikse võtmiseks Vahemerel. Niisiis läks meil kokku nädala jagu tegevustele 70+25=95€/in. Võrdluseks näiteks Uus-Meremaa paar hinnanäidet. Kuni 2-tunnine paaditrip Queenstowni järvel oli ca 20-eur inimene (ilma lõunata tavaliselt), jeebisafari mägedes pool päeva oli 80-100eur alates….

Kirja pandud 23.04.16, laupäev

Kõigest üldiselt.

Hamam ehk türgi saun.

Me kumbki pole kunagi türgi saunas käinud, aga olime sellest palju kuulnud. Samuti olime kursis soovitusega minna sauna enne, kui päike põhjamaalase naha Türgis punaseks põletab – pärast seda on hamam lihtsalt ai-ai-ai! Kui oled reisikorraldaja käest võtnud hamami külastuse, siis hinna sees on ka transport hotelli ukse eest hamamini ja tagasi. Meie käisime kokku kahel korral ning mõlemal korral maksime 10 euri per nägu. Tõsi küll, esimene kord 10+15, aga sellest hiljem.

Saabusime tõllaga hamami ette,

 

näitasime oma pileti ning meid juhatati riietevahetusruumi. Teekonnal vastuvõtust riietusruumi saatis meid umbes 5 inimest, kõik lahkelt naeratamas ning teed juhatamas. Riietusruumis jäime ainult ujukate väele, ülejäänud varandus läks lukustatud kappi ning võti läks käepaelaga ümber käe. Edasi anti plätud jalga, käterätik ümber puusade ning meid juhatati 70C saunaruumi, kus oli ka 70% õhuniiskust. Seal viibisime ca 20 minutit. Siis suundusime soolakambrisse ca 10 minutiks jahtuma, jalas kilesussid. Seinad ja põrand oli seal ruumis soolaga kaetud. Järgmine peatus oli sogase kuuma veega vann. Vanni servas oli mudakauss. Ligunesime mõne minuti vees, mäkerdasime end mudaga kokku, ootasime 10 minutit muda toimeainete tööd ja pesime siis selle jama duši all maha. Need kõik 3 protseduuri pidid aitama surnud naharakkudel eemaldumiseks valmistuda. Järgmiseks istusime ca 15 minutit aurusaunas. Kui kõigis eelnenud ruumides valitsesid euroopalikud tingimused, siis aurusaun võttis Jassul küll põlved nõrgaks ning päris norrakas oleks kindlasti ka minestanud. Nimelt valgustasid aurusauna lage alguses kohtvalgustid, kuid need vist lakkasid mingi aeg töötamast (sellest andsid märku pesadest välja rippuvad valgustid). Selle asemel oli keegi “elektrik” pannud aurusauna plaaditud seinale lihtsalt kõige tavalisema poes müüdava ovaalse lahtise valgustuslambi. Lambil polnud seega klaaskatet ja seda asendas ülaltpoolt vaid fooliumitükike. Elektrijuhtmed läksid lahtiselt tavalise keraamilise pirnisokli sisse… Ehk ei mingit IP 44 jne..vee- ja niiskuskindlust – aurusaunas!!!. Õnneks seekord ei juhtunud midagi 🙂 Euroopas oleks selline koht kiiresti kinni pandud ning Norras oleks ilmselt koha omanikule ka surmanuhtlus kui auruelektrisaunalaadse piinamismeetodi rakendajale määratud 🙂

Lõpuks see, mille jaoks me siia tulime ehk hamam. Astusime suurde marmorist ruumi, ruumi keskel seisis suur ca 70cm kõrgune 5x4m marmorist kiviplaat. Viskasime end sinna selili. Selgus, et kogu see kiviplaat oli tegelikult vist nagu ahi, sest alus oli ka mõõdukalt kuum. Kogu see kuulus pesuprodsetuur käibki seal plaadil – viskad end sinna selili ja ehtne türgi mees hakkab sind pesema, mille käigus sind aegajalt ka ämbritäie sooja veega üle loputatakse. Alguses nühitakse sind üsna kareda pesukindaga pealaest jalatallani puhtaks ja kui pesija näeb, et sinust ikka tavapärasest suurem kogus surnud nahka maha jääb, siis ta laseb sul ka seda surnud lahtihõõrutud nahahunnikut oma käega katsuda 🙂 Peale seda tehakse seebivahu-masaaz ehk sinu keha kaetakse seebivahuga. Seda tehakse efektselt mingi padjapüürilaadse asjaga, sinna sisse seebivett valades ja siis õhku täis puhudes. Padjasuu suletakse käega ja siis pressitakse padjast õhk välja, mille käigus suurem kogus vahtu tekib 🙂 Olles suuremat sorti vahuhunniku alla maetud, hakatakse sind kergelt masseerima ja käiakse kätega ja vahel ka sind venitades pea kõik kehapiirkonnad läbi. Liigse ebasündsa ahistamise üle ma ei kaevanud, aga ilmselt ka ainult sellepärast, et Jassu samal ajal pesemislaual oli – euroopa naised pidavat üksi või sõbrannaga koos minnes seda veidi kartma ja ilmselt on selleks ka põhjus. Türgi mehed on lihtsalt palju temperamentsemad ja osad lubavad endale veidi rohkem kui Euroopas sünnis oleks. Alanyas leidub ka hamame, kus on türgi naised pesijateks, ühed eesti naised, kellega tutvusime, just sellist kohta eelistasidki oma hamami kogemuseks.

Peale pesuprotseduuri anti meile käterätik ja juhatati meid jahedasse ruumi lamamistoolile lebotama. Nüüd pidime programmi järgi saama 20-minutilise klassikalise massaaži, aga kohe tuli meile mesimagusa olekuga türklane ka lisateenuseid pakkuma. Nimelt neil olla meile kui kenale paarile eripakkumine, et kui tahaksime, siis me saaks poole hinnaga tavalise 20-minutilise massaaži asemel hoopis 50-minutilise kombineeritud massaaži ehk aroma- ja medicalmassage 30 euro asemel 15 euroga/in. Me ei olnud sellest pakkumisest väga vaimustunud, aga va kavalpea ikka ajas peale, et praegu pärast 2-tunnist saunaprotseduuri on lihased head pehmed ja vastuvõtlikud mudimisele jne. Lasime augu endale pähe rääkida ja saimegi ca 30 minutilise masaazi (ei, mitte 50-minutilise), mille käigus ka väike näomasaaz ja -mask tehti. Massaaži need mehed oskasid teha küll – saime mõlemad oma elu parima massaaži ja eks me vajasime seda ka. Samas maksime selle viimase otsuse eest lisaks 10 eurile veel 15 juurde – seda siis 20 minulise lisamasaazi eest, aga ega me liigselt ei kahetsenud ka. Kõik need protseduurid olid ikkagi väga hea hinnaga. Seetõttu otsustasime veel ühe korra sama hamami külastuse ette võtta.

Teist korda reedel 22.04 (esimene oli pühapäeval, 17.04) minnes olime valmis proovima lõpus ainult seda 10 eurose hinna sisse kuuluvat klassikalist massaaži ehk ei lasknud libekeelel enesele midagi lisaks pähe määrida. Ehkki libekeel püüdis oma veenmiskunstis parimat teha. (Ta rääkis meiega laialt maast-ja-ilmast, lootes, et me siis lisateenusele “jah”-sõna ütleme. Kuuldes eitust, mille olime Jassuga varem kokku leppinud, vajus üle tema näo ja oleku kuidagi väga arusaadav pettumus ning kogu tema muhe jututuju oli kadunud formaalse viisakuse taha kuni meie hamamist lahkumiseni.) Nagu türklastest oligi arvata, saime 95% ulatuses (näomasaaz ja mask puudusid) täpselt samasuguse massaaži, mille eest eelmine kord 15 euri lisaks maksime. Ja seekord kestis kogu masaaz ainult 20 minutit, eelmise korra 30 minuti asemel. Mind masseeris nüüd üks naine, kelle massaaž ei olnud muide nii hea, sest ta tegi massaaži kuidagi “möödaminnes” tundega. Jassu jällegi sai normaalset massaaži.

Inimene õpib teadupärast kogu elu. Seega siit tarkus – hamami külastades ära lase enesele midagi lisaks pähe määrida või enne, kui pakkumise vastu võtad, püüa olla kindel, kas see juba nagunii hinna sisse ei kuulu 🙂

Boattrip Vahemerel ehk pool päeva piraadilaevas

Alanya sadamas on mitmeid pikupüüdvaid laevu.

Enamik neist on puidust, aga ohtrate lisakaunistustega, mille eesmärgiks on lihtne laev piraadilaevaks kujundada. Kõik laevad liiguvad enam-vähem samal marsruudil ja ka väljumisaeg sadamast on kõigil reeglina ca 10-11 vahel. Tagasi sadamasse jõutakse ca 15.00 paiku. Otse loomulikult on hinna sees hotellist pealekorjamine ja pärast tagasiviimine. Meie saime oma laevatuuri 20 eur per inimene ja see on ka keskmine hind, millega sa selle kätte saad …isegi peale kauplemist.  Laevatuuri käigus tutvud Vahemeres peituva soolakogusega ehk saad laeva peatuspaikades piiramatult ujuda ning ilusa ilma korral saab rohkelt päikest võtta. Päikese võtmise otstarbeks on laevadel rohkelt matte, nii et igaühele jagub.

Laevast on ka väga ilus vaade Alanya iidsele kindlusele.

Mõned laevad on nn pidutsemise laevad ja teised jällegi rahulikumad.

Vist iga laeva valjuhääldist on ette nähtud mingi programm. Selavi Toursil oli väga äge programm.

Nautisime. Rõõmsad, heatujulised ja energilised teenindajad, kes tegid rohkelt toredaid trikke ja naljatasid reisijatega pidevalt. Ka peatused ja hinna sees oleva lõuna söömine

olid huvitavates kohtades, külastasime koopaid, ujusime seal, viskasime alati näljastele kaladele saia, vaatasime šõumehe erakordset ronimisoskust teravatel kaljukividel ja julget turnimist laevamastil.

Muhe 🙂 Aga muigasime, et oma pulma aastapäeval (paaditrip toimus 18.04) ei saa me ka Savisaarest lahti – meie vaadet varjutas aeg-ajalt selline õige turske sell, kelle silmavaade ja miski olekus meenutas eesti rahvale nii tuttavat inimest.

Ka laupäeval, 23.04 ehk lahkumispäeval võtsime 15 eur maksnud paaditripi. Tahtsime veel viimast korda päikest oma heledatele nahkadele peale lasta

ning pealegi oli esimene paaditrip meile väga meeldinud. Muide, laeva väljumise ajal kestis mingi poliitiline üritus sadamas, kus Türgi lipud lehvisid, ülistati mikrofonidest kodumaad ning ohtralt relvastatud politseinikke, pommikoeri jne näitas, et Süüria on lähedal ning koha peal rõhutakse väga tugevasti inimeste (k.a. turistide) turvalisusele. Türgi hümni algades ja kestel seisatus viimne kui üks türklane tänavatel ja üritusel.

See paaditrip aga Captain nimelisel laeval polnud sugugi nii äge… Jah, juua saime seekord tasuta palju tahes (mitte nagu Selavi Toursi laeval, kus vesi ja muud joogid olid lisaraha eest), lõunasöök oli hinnas, päike võttis kenasti, aga… Inimesed-töötajad olid laeval kuidagi väsinud olekuga, neid ei huvitanud just liiga palju reisijate heaolu (ehk tööd tehti töö pärast…) ning programmi ülesehitus oli lahjem. Me ei peatunud oma lemmiku koopa juures ujumiseks, sest sel laeval (kuigi marsruut oli sama kõigil laevadel) olid teised (igavamad) peatuspaigad. Niisiis, tuuril ja tuuril on vahe küll :-).

Peale selle jõllitas üks türgi mees mind pidevalt liigse huviga, kuid ei öelnud midagi. Jassu muigas, et olin sellel paaditripil väheste reisijate seas ka kõige noorem ja ilusam (veel kortsuvaba :D) naine, niisiis oli türgi mehel põhjust pilku minu peal peatada.:)

Ehk siis päiksevõtuks oli parim päev, aga Selavi Toursi laevatripiga võrreldes polnud sugugi nii hea asi.

Tuuri müüs meile üks muhe türklane, kellega tutvusime sadamas jalutades. Türklane hakkas meile kohe oma laevatrippi pakkuma, nagu kõigile mööduvatele turistidele=võimalikele klientidele. Tavaliselt ei ütle me midagi selliste pakkujate jutu peale, aga talle vastasime, et kahjuks meil juba paaditrip tehtud Selavi Toursi laeval. Seepeale lubaski aktiivne noormees, et meile oleks ta teinud soodsamalt ehk 15-ga, aga et mis parata, kuid võtke vähemalt mu visiitkaart ja lisage mind Facebooki sõbraks. Ning kui te, eestlased, ei lisa mind sõbraks, siis olete Pinocchiod :-). Eks see Facebooki sõpruse jutt tuli hiljem pärast mõneminutilist jutuajamist, kuid jah, temperament on neil türklastel äge. Nii kui ütled, et keegi tegi parema pakkumise või sul juba miski tehtud/käidud/nähtud, pakutakse üsna kergelt hinnalangetust.

Jeebisafari Alanya mägedes

Üks lahedamaid päevi meie jaoks Türgis kui mitte vigeim! Sõitsime lahtise Jeebiga maha ca 90 km, sisukas päev ise aga kestis hommikust õhtuni.

Selle päeva tegi eriliseks kindlasti ilus ilm, kaunid mäed,

lihtne külaelu pisikestes maakohtades,

toredad türklased, kellega tripi kestel kohtusime ja Jeebi safari kogemine esmakordselt.

Jah, näiteks ka Uus-Meremaa seikluspealinnas Queenstownis pakuti Jeebi safarit, kuid hind oli isegi viimase hetke pakkumisega niivõrd kallis, et me ei julgenud unistadagi. Siin aga – 20 eurot nägu, terve päev tegevust ja lõunasöök,

kindlustus (kui midagi juhtub, siis reisikorraldusfirma lubas vastutada) ja hotelli transfer hinna sees. See tundus meile ausalt ôelda pärast Uus-Meremaa hindu sama hea kui tasuta :).

Mägedesse sõitsime koos 3 Jeebiga.

Videomees ja fotograaf, kes meie seltskonnaga kaasas käisid päeva vältel, olid väga lahedad türklased

ning kõõlusid pidevalt hulljulgelt Jeebi libastumisohtlikes kohtades.

Nad tegid oma tööd nii hästi, energiliselt, kaasakiskuvalt ja osavalt, et me otsustasime nende käest pärast ka video+fotopaketi osta, hinnaga kokku 20eur (igal turistikast väljasõidul on kaasas alati fotograaf ja videomees, kes seltskonnast pilti-videot teevad. Mõnel üksikul õnnestub see väga hästi, mõni teine aga jätab algusest lõpuni väga amatööri mulje ning seda oskuste, pluss emotsioonide puudumise tõttu. Need kaks aga on üliolulised asjad ühe läbilööva äritegija jaoks 🙂 ).

Külastasime esmakordselt mošeed seltskonnaga, kus tutvustatigi mošeede funktsiooni ning naised katsid oma pead sisenedes rätikutega.

Naised, kel lühikesed püksid-seelikud, ajasid külastamise ajaks selga ka mošee varnas rippuva seeliku.

Mošee juures oli ka pisike turistilõks, kus aga müüjad suutsid jätta meile väga eheda ja kustumatu mulje. Nimelt valmistati siin käsitööna siidirätikuid ja salle.

Siidirätiku hind oli vaid 12eurot ehk 40 liiri ning kuna see oli nii ilus, värviline, siis ostsime ühe mullegi Türgist kaasa kingituseks. Kohalik eakam müüjanna jättis oma särava olekuga väga meeldiva mulje, ta ei rääkinud inglise keelt, kuid mõistsime teineteist empaatiliselt kuidagi. Pildistamise hetkeks sidus ta mulle osava türgi naise võttega nüüd juba minu siidirätiku mulle pähe. See hetk on mulle väga meeldejääv ning mul on hea meel, et Jassu selle videosse ja fotokasse jäädvustas – tädi oli nii armas ja siiras seda kõike tehes, et see lihtsalt ei saagi meelest minna.

Sõime Jeebi safaril kohaliku türgi tädi käest ostetud pannkooki (hind 5 liiri ehk 1,70€). Tädi oli niivõrd osav ja nobedate näppudega, et vaatajatel jäi suu ammuli ning oli tunne, et vaatad kiirkeritavat filmi. Pannkooke valmistas ta traditsioonilisel puupliidil.

Külastasime koopaid

ja üht kanjonit.

Mõlemal tuli lisaraha külastamise eest maksta, aga võrreldes Uus-Meremaaga jäid tasud tagasihoidlikuks. Koopakülastus 8tl (2,70€) ja kanjon 10 tl (3,30€) inimese kohta.

Rafting

Rafting on väga populaarne turistide seas, kes Alanyasse satuvad.

Jällegi, maksime 20 eur nägu terve päevase väljasõidu eest, hinnas sisaldus mini buffet stiilis toit, transfer ja kindlustus õnnetusjuhtumi korral. Miskipärast anti meie saksa ja inglisekeelt rääkivale seltskonnale veneleelne blankett, kuhu oma hotelli nime, toa ja muud kontaktid kribasime ja kõige lõpuks kinnitasime allkirjaga, et olime nõus kõige selle venekeelse tekstiga, millest keegi aru ei saanud 🙂

Meiegi tahtsime kohe minna sellele kaunivärvilisele siniselt sillerdavale veele ennast proovile panema. Tahtsime küll 2-inimese paati, aga saime nagu kõik teisedki endale koha ca 12-liikmelise meeskonna paadis. Raftingu esimest korda elus läbiteinuna võib öelda, et oleks vist keeruline olnud küll kahekesi – vool oli kohati kiire ja püüdis ka meie suurt paati korduvalt ümber ajada.

Raftingupäevaks oli juba Türgis tekkinud kogemustega selgeks saanud, et türklased proovivad sulle kogu aeg midagi lisaks pähe määrida. Nimelt kohale jõudes pakuti kõigile 20 tl (ca 7€) suuruse summa eest kallipso rendikostüümi ja plätusid. Kõik ikka selleks, et lisaraha teenida, ometi teadsid korraldajad algusest peale, et meid ohtlikku olukorda ei viida – igal raftingupaadil on kaasas pädev giid. Ja teati, et paat 99% tõenäosusega ümber ei lähe ning et nii jubekülm see vesi ka pole (ca 12 kraadi), et kostüümid hädavajalikud oleks. Ometi võtsid pärast pähemäärimisjuttu 90% rahvast endale rendikostüümid. Kahetsuse ja ilmnähtava üllatusega, sest kõik eeldasid, et see elementaarne asi võiks hinna sees olla.

Läbiviijatest raftingu meeskond olid kohutavalt igavad inimesed. Päriselt :). Nad tegid oma tööd emotsioonitult, nagu kohustuse pärast. Neis ei olnud sütitavat sädet, mis näiteks meile Jassuga oleks päeva meeldejäävaks teinud. Kaameramees filmis amatööri olekuga, kaamera värises käes ja isegi naljakamatel momentidel ei naeratanud ta grammigi inimestele-võimalikele klientidele. Muigasime Jassuga – niimoodi ei müü see noormees ainsatki video turistidele. Kuigi jah, pärast päeva lõpus äkki ikkagi 2 videot müüdi. Meile kõigile näidati raftingupäeva lõpus kiirkorras valminud video, millel taga olid popmuusika laulud. No ei olnud äge :), aga üks osav ja pealekäiv türklane keeras ühed venelased ikka ümber sõrme, et te ju tahate ometi seda video mälestuseks :-).. Tahtsid ka, aga alles pärast meelitusjutte, mida kõrvalt pealt nägime… Läbi aastate on venelased olnud türklaste absoluutselt lemmikud lüpsilehmad, ainult praegu on ajad keerulisemad ning nagu meile hamamis üks türklane näitlikult rääkis, siis praegu võtavad venelased viie massaaži asemel üks-kaks… Ajad on mõneks ajaks teised.

Aga jah, rafting ise oli tore! Lubatud 15 km asemel mõõtis Jassu nutikell 10,7 km raftingu teekonda.

Kogu täispikast päevast oli reaalne raftinguaeg vaid 1,5h, ülejäänud aeg möödus ca 100km pikkusele bussitransferi sõidule (kaks suunda järelikult 2x200km ja teenuste pähemäärimisele. Ehk siis – “rentige meilt kostüümid raftinguks ja enne, kui süüa saate, ostke meilt raftingufotosid ja raftinguvideo”…. Ütleme nii, et inimesed olid kella 15.00ks väga näljased, sest hommikusöök oli kõigil olnud hotellis kell 8 viimase toidukorrana. Kuid jah, raftinguärikatel oli tähtis ikka pisike kopikas ka enne taskusse saada, kui süüa pakuvad, sest kui näljastel turistidel kõht täis sööta, siis võib-olla nad ei tahagi oma rahakotisuud avada…

Loodus, maastik, ajalugu ja temperatuurid Alanyas

Kuna me tõesti oleme vaid imepisikest osa näinud Türgist, siis saame rääkida vaid Alanyast ja põgusalt Antalyast. Kui neid kahte linna omavahel võrrelda, siis Alanya on igat pidi silmale paitus, kui teda vaadata, sest ta on ümbritsetud kõrgetest mägedest ja sellisel huvitaval mitmekesisel maastikul silm puhkab.

Antalya seevastu on hulga rahvarohkem linn ning seal mägesid linna vahetus ümbruses ei näe.

Alanya on olnud juba äärmiselt kaua aega eksisteeriv ja tähtis linn, kandes erinevaid nimetusi. Siin on peetud hulgaliselt lahinguid. Praegu annavad sajanditetagustest vägevatest lahingutest märku nukrad kindlusevaremed.

Siiamaani on kindlusemüüride taga püsti uhiuute ja lihtsalt moodsamate majade keskel väga vanad kivimajade varemed. See on huvitav vaatepilt, mis avaneb hõlpsasti päevasel ajal Vahemere paaditripilt näiteks. Alanya kindlus on tõeline turistimagnet, asudes poolsaarel mäe tipus ning olles järskude mäekülgede tõttu küllaltki raskesti vallutatav. Ta on õhtuti piki müüre valgustatud ning teda on väga ilus vaadata sadamast või majaka juurest,

samuti on ta õigete vahendite olemasolul väga fotogeeniline. Me võime vaid ette kujutada tänapäeval, kuidas sajandeid tagasi on piraadid siin linna ümbruses randunud ja müüride vahel asuvat linna püüdnud vallutada. Tänapäeval on loomulikult linn koos oma mitmete äärelinnadega kümneid kilomeetreid pikk.

Türklased ei pea eriti oluliseks, et neil oleks imekaunis hooldatud aed. Juhul, kui neil on eramaja. Pigem on kõik ikkagi lipa-lopa ja kui käia kuskil looduses, siis jääb linna läheduses paraku silma põhiteede kõrval rohkelt prügi, klaasikilde, pudelikorke, kilekotikesi jne. “Teeme Ära” sarnaseid talguid siin ei tunta ja ilmselt ei osata ka väärtustada. Kui Alanya linna enda tänavad hiilgasid puhtusest, siis mitte turistikad kohad olid tõesti sageli ligadi-logadi. Ning meie aednike pilgule jäi silma ka, et kohalikud aednikud võisid mõnes aias küll prügi ja koltunud puulehed hunnikusse koguda, kuid see oli sinna samasse seisu (hunnikusse) jäänud nt juba paariks nädalaks. Linnahaljastuse üle kantakse enam-vähem tasemel hoolt, kuid oma professionaalse kretinismiga nuriseks küll kohati :P.

Eesti või Uus-Meremaa sarnast lopsakat loodust me Alanyas ei kohanud, aga kohati oli olemas täitsa korralik männimets (varjulisematel aladel). Head mulda neil siin eriti vist leida pole. Meie nägime rohkelt punaseid välimuselt toitainevaeseid muldasid. Ometi kasvasid sellistel muldadel terved banaani- ja apelsinipuude salud.

Päikest on sellel maal tõesti rohkelt.. Aprillist novembrini on Türgis õitsev turismihooaeg, kus on tõesti palju rahvast, rohkelt päikest ja palavust. Juulis, augustis pidavat isegi talumatult palavaks temperatuurid minema. Seevastu novembrist aprillini on küll temperatuurid reeglina alati plussis, kuid jahedaimad kuud (detsember-veebruar) meenutab Eesti s***a suve. Seega ei midagi hullu ka talvekuudel, kui võrdleme Põhjamaade lumiste talvede ja miinuskraadidega :-).

Aprillis aga on täiesti normaalne korralikult pruuniks saada

ning temperatuurid päeval on pidevalt ca 25-28 kraadi. Meie nentisime, et matkata on selliste temperatuuridega juba palav. Ööseks langeb temperatuur nii palju, et lühikestele varrukatele tahaks miskit pikemat pluusi peale tõmmata, aga saab täitsa ka ilma hakkama. Ühesõnaga, põhjamaalaste rõõmuks võib aprillis talvevatid või kevadjoped täiesti siinmaal unustada :-).

Bazaar

Kindlasti on oluline Alanyast rääkides ära märkida, et igal turistil tasub sattuda kohalikule turule ehk bazaarile.

See toimub reedeti varahommikust alates ja vist õhtuni välja. Kohalikud türklased tulevad kokku kindlasse kohta ning laotavad kaubad tänavale laiali külg-külje kõrvale. Enamasti on tegemist põllumeeste kasvatatud ülivärskete saadustega. Kuna hinnad on lõpmata odavad, siis läksime meiegi hulluks, ostes ülimagusaid maasikaid, nespolaid, herneid, kurke, ploomtomateid, apelsine, avokaadosid….

Suures poes on ka juurikate hinnad odavad, kuid ikkagi on parem ja värskem, kui osta kõike otse kohalikelt! Seekord jäid meil värsked kartulid, banaanid, meeletu valik juurikaid ostmata – no eks teinekord siis :).

Väljasõit mägedesse kohaliku eestlase Urmasega

Postituse alguses oli juttu alanya.ee nimelisest leheküljest. Sellesama veebilehe omaniku Urmasega käisime neljapäeval (21.04) kolamas mitteturistikates kohtades Alanya ümbruses. Õigupoolest oli reisiseltskond märksa suurem – kolm eestlast Võrumaalt ning veel kaks eesti naist, kellega olime juhtumisi kohtunud Alanya linnakeses jalutades ning keda ka Urmase tripile kaasa kutsusime.

Urmas on juba mõne aasta Alanyas elanud eestlane ning on leidnud veendunult, et kõikidest tema reisikogemustest on Alanya parim koht elamiseks. Ta on mõelnud kinnisvara soetamisele ka Tenerifel ja Küprosel, kuid siiski kaalus Alanya tema jaoks kõigiti üle, sest maa on ilus, põnev ja suur. Seevastu Tenerifet ja Küprost võrdleb ta Saarema-Hiiumaa suuruste saartega ning tema leiab, et saarel elamine võib muutuda ühele liikuvale inimesele pikapeale ahistavaks tundeks. Urmase väärtushinnangud on väga paika kujunenud ning ta on huvitav vestluskaaslane. Juba oma koduleheküljel reklaamis ta välja vinge sisuga trippe, kus ta viib eestlasi oma avastatud piirkondi avastama Alanya ümbruses, mis on talle sügava mulje jätnud, kuhu teisi turiste reisifirmad ei vii ja millesse sattumise üle teisedki rõõmu võiks tunda.

Kokkuvõttes jäimegi Urmase pakutud tuuriga rahule. Tema põhimõte on, et mida rohkem inimesi, seda odavamaks kogu reisikulu inimese kohta läheb. Kuid alla oma hinna ta ei ole nõus tegema, ehk siis kõik, kes Urmase eestikeelset tuuri soovivad, saavad tema käest lisaks giidindusele rohkelt põnevat infot ja vastuseid küsimustele ning kohalikuga võrreldes on tuur ikkagi krõbedama hinnaga. Meie maksime 35€/nägu, aga ei kahetse – oli äärmiselt põnev ja meeldejääv päev ning türklaselt sa ju samasisulist reisi ei saa :).

Külastasime  Alanyast väljaspool asuvat vana kindlust ja varemeid, mis kunagi sajandeid tagasi on olnud väga uhked kohad.

Piirkond oli täis maa-aluseid tunneleid ja kambreid. Püsti olid lahingutes kannatada saanud müürid, kus olid sajanditevanused rooma keelsed kirjad ikka veel säilinud ja loetavad.

Nendesamade müüride kõrval kasvas praegu lopsakas loorberipõõsas, millelt hakkasime kohe väärtuslikke värskeid lehti koju kaasa korjama. Mida veel tahta – ise oma käega korjatud loorber :).

Kes tahtis, sai siin Vahemeres ujumas käia. Jassu ja Urmas käisidki. Vesi oli loomulikult üle pea kohe, kui mõned sammud kaldalt olid astunud, kuid mehed tegid muidugi hüppeka vette :-).

Siin oli ka iidne pesumasin 🙂

Muideks, arheoloogid pole seda kohta lähemalt uurinud. Päris kindel, et siit leiab suures koguses hinnalisi asju siit-sealt maapõuest, aga Türgi seadused on ametlikult metallidetektorid keelanud ning niisama ka kaevata ei lubata. Samas on arheoloogidel Türgis kõikjal nii palju tööd, et on rohkelt sajandeid ja tuhandeid aastaid vanu ajaloorikkaid paiku/linnu/tunneleid/maa-aluseid käike, kus pole mitte mingit põhjalikku uurimist tehtud, millest on üleüldse ülivähe infot, mis on justkui unustustehõlma vajunud. See oli üks nendest põnevatest kohtadest.

Järgmise kohana läksime iidse linna asukohta külastama.

See asus taaskord Vahemere rannikul,

ümbritsetuna kaunitest kõrgetest mägedest, kus hetkel kasvasid uhked banaanisalud.

Mööda kitsast külavaheteed sõites jäi mõni kilomeeter enne sihtpunkti nii vasakule kui paremale iidne surnuaed. Jumal seda teab, mis ajast! Siia oli meeletult inimesi maetud, aga inimeste asukohta meenutasid-tähistasid vaid looduslikud püstised kivikamakad. Ei mingit peensust või sisseraiutud teksti. Külla jõudes, kus elasid praegu vaid väga vaesed kohalikud, saime tänu Urmasele teada, et siin oli asunud taaskord väga iidne ja suur linn. Ning et maa-alune olla jälle paksult tunneleid täis. Ja et kohati on ajaloolisi majavaremeid näha.

Kui olime auto ära parkinud, tutvustas Urmas, et vasakul on Surnute Mägi ja paremal Elavate Mägi. Ja ütles, et kes tahab, see käib-matkab-uurib, aga kokkusaamispaigaks on kaunis ujumiskoht kaljude vahel Kahe Mäe vahel. Me siis Jassuga otsustasime, et elavaid oleme me juba palju näinud ja näeme edaspidigi, aga käime ära Surnute Mäel. Surnute Mägi on ka päriselt oma nime väärt, sest siin ca 2000 aastat tagasi teise ilma saadetud tuhandeid (!) inimesi põletusmatuste teel. Mäe otsas pidi olema mitmeid kambrikesi, kus on siiamaani inimluude tükid ehk mittepõlenud osad koos tuhahunnuikuga säilinud. Kõik on kergesti ligipääsetav.

Noh, teekond mäetippu oli okkaline. Järsk mägi ja mitte ainult – ka okkalised taimed tõkestasid meie teed Jassuga.

Radade puudumine andis tunnistust koha unustatusest ja ebapopulaarsusest turistide seas (täpsemalt nende mitteteadmisest). Ronisime selle okkalise teekonna lõpuni ning vaade avanes igasse suunda imekaunis ja vägev.

Mäetipus leidsime mitu auku maa sees – sisse piiludes oli näha, et tegemist on lõputute kitsaste käikudega. Kuna sellest kohast pole kuskilt ametlikku infot lugeda, siis ka Urmas vaid oletab, et tegemist on kunagiste surnute säilituskambritega. Selge muidugi on ka see, et tunnelid olid kilomeetrite pikkused ja peitsid endas enamat kui vaid lihtne jahedas millegi säilitamise ülesanne. Hinge kinni pidades läksime esimese majakeselaadse katusega hoone juurde. See oli üks kolmest nn hoonest/katusealusest,

kuhu oli vist rohkem kui meeter igasse ühte puistatud laiali inimkehade põletamisest tekkinud tolm. Siin vedeles äratuntavaid kondiosasid ja selgroolülitükikesi, Urmas on oma külastusel näinud siin ka koera ehk lemmiklooma konditükikest.

Ehkki see koht mingis mõttes tekitas ja jättis õõvastava mulje, mõtlesid teisalt – aga see võis olla ju kunagine rituaalne traditsioon! Miks mitte olla pisutki sellest teadlik ning kõige tähtsam sellises kohas: tunne austust ja lugupidamist kadunukeste suhtes. Sellist kohta tasub külastada heades mõtetes.

Ikkagi tekkis meil muidugi küsimus ja see vist jääbki lahendamata, et miks need inimesed siin põletati? Kas olid nad oma linna elanikud, kes surid rahumeelsesse surma ja siin lõpetasid oma teekonna rahumeelselt või siis on osadel/paljudel/enamusel vägivaldne surm nt lahingute tagajärjel? Me ei uskunud, et selliseid “kaitsmata ja tähelepanuta” kohti on ilma peal ikka veel olemas. Aga jah, on, ja külluses! Heaks näiteks on Türgi.

Teel ujumiskohta teiste eestlaste ja Urmase juurde

korjasime puu otasast sidruneid, mis hotellis avades selgus, et olid päikse käes läbini seest ära kuivanud-tohlatanud. Ka papaia noppisime kaasa – seda sõime siin Norraski veel ja on imehea :-).

Teiste eestlaste juurde jõudes leidsime eest imeilusa ujumiskoha. Siin vedelesid laisalt päikseköetud kuumad rannakivid ning ajasime pikalt kambakesi juttu.

Teel auto juurde kohtasime tänu tähelepaneliku fotograafi-Jassu silmadele palvetajaritsikat, kes vist tõesti palvetas Rahu eest Maal 🙂

Peatusime ilusa vaatega paigas, kust pidi eriti kihvt tormist ilma vaadata olema. Nimelt on siit ohutu kaugus vaadata pekslevaid laineid näiteks sügistormide ajal.

Viimaks külastasime üht kindlust, kuhu tippu me seekord ei läinud. Nimelt meil Jassuga oleks tahtmist kuhjaga olnud, aga suure seltskonnaga reisides peate arvestama üksteise soovidega ning antud juhul tahtsid enamus eestlastest kella seitsmeks õhtul hotelli mõnulema minna erinevatel eesmärkidel. Nohjah, mis parata, tuleb teinekord tagasi tulla, sest koht jättis vahva mulje!! Siin mõned klõpsatud pildid ümbrusest. Ilus.

Sõime eestlastega Gazipasa linnas ühes restoranis, kus olid mõistliku hinnaga toidud. Jassu tellis maitsva rulli, mis meenutas kebabi

ja mina tellisin mingi türgi traditsioonilise supi.

Maitsed olid meeldivad. Ka türgi kohvi proovisime siin ja mõnelpool mujalgi. Pisike tökat, mõru maitsega.

Norra jõudmine

Norra jõudmine sümboliseeris jõudmist ühest äärmusest teise :). Nimelt olid siinsed ilmad vahepeal päris külmaks keeranud ning tööpäeva esimesel hommikul (päev pärast Türgist tagasi saabumist ehk 25.04) oli 10 cm lund öö jooksul maha sadanud.

Päeva jooksul sai sellest 20 cm ning töötegemise lõunapausil tegin ära oma esimese selle “talve” lumememme 🙂

Lõppsõna

Soovitame Türgit külastada eriti neil, kes kardavad pagulasi – saate oma hirmudele leevendavat teraapiat 🙂