Machu Picchu – tehtud!

6. detsember 2017, kolmapäev- Uurimas, kuidas saada odavalt Machu Picchusse

 

 

/Jassu kirjutab/

 

Machu Picchu tundub olema Peruu Püha Graal.

 

Kõik muu siin maal on odav, – kõik peale selle, mis on seotud Machu Picchuga. Saabusime 6. detsembri õhtul Cusco nimelisse linna, mis on kunagise inkade impeeriumi kese ja üksnes viimane suur linn enne Machu Picchut.

 

 

Meil oli Cuscosse broneeritud majutus ja saabudes bussijaama, võtsime takso, leppisime 1,6km eest hinna kokku (7 kohalikku ehk ca 2 euri). Taksojuht algul arvas, et ta teab, kus majutus asub, kuid sõites saime aru, et päris nii see ka polnud. Taksojuht tiirutas meie hosteli aadressist tehtud printscreenide põhjal tükk aega nõutult ringi. Mingi hetk pakkusime, et äkki ta helistab hosteli omanikule ja küsib, kus hostel asub. Helistaski, aga number oli kas kinni või mittekasutusel. Otsisime siis edasi ja pärast pikki tiirutamisi jõudsime õige majani. Majal oli vaevalt 2 meetri kauguselt loetav pisikeses kirjas silt: Magic Hostel. No oli ikka tõepoolest maagiline hostel, et teda võluväel üles ei leidnud:). Taksojuht juhtus olevat väga abivalmis ja nägi liigagi palju vaeva, et meid õigesse kohta tuua. Viskasime onule 7 asemel 10 ja astusimegi tänavale. Taksojuht koputas veel hosteli uksele olemaks kindel, kas me ikka saime õigesse kohta. Kahjuks aga ei vastanud tema ega ka meie koputamisele keegi. Olime rahaliselt lahkemad taksojuhuga, sest eks see temagi süü pole, et siin Cusco majadel üheselt mõistetavaid numbreid pole ja aadressiks oli booking.com lehel antud:

 

Saatsime taksojuhi rõõmsalt minema sõnadega, et küll me hakkama saamae. Jäime maja uksele ja akendele kolkima, aga ikka ei miskit. Otsustasime siis teha tiiru ümber kvartali, sest aadressis tundus olevat info, et aadress on üks, aga sissepääs kusagilt mujalt. Nõutult jõudsime ringiga tagasi sissepääsu juurde ja kolkisime veel. Hetk hiljem nägime eemalt üht naisterahvast tulemas ja saime aru, et see vist ongi meie majutaja. Lõpuks saimegi sisse, viskasime suured seljakotid nurka ja läksime linnaga tutvuma. See oli esimene kord, kus keset majutuse normaalset check-in aega polnud retseptsioonis kedagi, kes kallid külalised sisse laseks…

Edasi oli meil mitu muret. Küsimus oli selles, kuidas saame järgmisel päeval Machu Picchusse, mis see kokku maksab, mis on odavaim variant sinna minekuks, kaua saab seal viibida jne. Lisaks tahtsime õhtust süüa.

 

Seadsime sammud vanalinna suunas ja leidsime sealt hunnikus turismifirmasid, kes kõik igasugu tuure pakuvad. Uurisime hindu ja võimalusi 4 erinevast kohast ja saime aru, et nii hinnad kui võimalused on väga erinevad ja ükski neis ei olnud see, mida mõttes olime lootnud.

2-päevane kõik hinnas Machu Picchu tuur maksis ca 160 ja 300 USD (per nägu) vahel. 2-päevane on mõistlik, sest vaatamata sellele, et oleme inkade salajasele linnale üsna lähedal (avastati alles 1911, aga rajati ca 1500), on vahemaad ikkagi pikad ja teed serpentiinirohked. Tüüpiline 2-päevane reisplaan on alljärgnev:

 

 

Niisiis, hommikul ca 07.00 korjatakse sind Cusco hotellist peale, peale seda sõidetakse ca 6-7 tundi bussiga (vahel on kiirem kergem hommikusöök ja korralikum lõunasöök hinnas) ja kella 15.00ks siis jõutakse lõpp-peatusesse (Hidroelectrica) ehk kohta, kus sõidutee moodi asi lõpeb ja edasi läheb ainult raudtee. Mööda raudteed tuleb marssida ca 2,5 tundi ca 12km kauguse asuva Machu Picchu väravlinnani, mille nimeks Aguas Calientes ja kus ka ööbitakse. Hommikul antakse süüa ja siis ca 6 paiku saab bussiga (hind ca 20USD) Machu Picchu tippu kohale (alternatiiv on bussiteekond ülesmäge jalutada ja seega säästa rahakotti, -see aga on tuurist mittesõltuvale rännumehele). Machu Picchu pilet pidi eraldi ostes maksma ca 35-50 USD sõltuvalt sellest, kas ostad selle ametlikust kohast, mis asub Cuscos (ja ka Aguas Calientesi linnas) või erinevates kohtades asuvatelt vahendajatelt. Kõik hinnas paketiga kuulub hinna sisse inglise keelt kõnelev giid (kaks tundi), peale mida olla veel pool kuni tund individuaalset aega (mõned korraldaja väitsid, et saab ka pikemalt seal olla). Seejärel saab kalli bussiga taas tagasi Aguas Calientesi linna. Siis on taas kaks varianti: kas Hidroelectrica rongiga sõita pool tundi või jalutada 2,5 tundi Santa Teresasse. Sealt siis taas pikem bussireis ja teise päeva õhtuks ollakse tagasi Cuscos. Selline paketituur on kallis! Võrdluseks olgu toodud meie lennupiletite hinnad Helsingist Lõuna-Ameerikasse ja tagasi – need maksid kokku ca 680 EUR…

Kallim Machu pakett on siis, kui minna bussiga Ollantaytambosse ja sealt rongiga Aguas Calientesisse. Rongipileti edasi-tagasi hind Ollantaytambost Aguas Calientesesse on alates 107USD-st!

Saime reisiagentuuridelt hulga erinevat infot ja esimest korda olime nõutud, mis variandi kasuks otsustada. Arutlesime, kas äkki ikka on veel mingeid variante, millede olemasolust me ei tea. Sõime õhtust (21.00 paiku) ja siis hostelisse jõudes seedisime nii toitu kui saadud infot. Võtsime lisaks ka mitmeid suurejoonelist googeldamisi ette 3 erinevast nutiseadmest. Eks see ole eestlase värk, et ikka otsid odavamat ja toimivat lahendust 🙂

 

 

07.12.17 – neljapäev- Meie teekond Machu Picchule

 

Kui saime hommikused standardprotseduurid tehtud, jätsime suured seljakotid hostelisse hoiule. Väidetavalt ei lubata suuremate kui 20 l seljakottidega Machule siseneda (no ilmselt et telki ja telkimiskola kaasa ei vinnaks ning salaja sinna ööseks ei jääks). Samas jõudsin mõelda, et kui see nii keelatud on, siis olen päris kindel, et kui oleksin näiteks oma hea sõbra Tamuriga siia reisinud, siis me oleks kas või lihtsalt eestlasliku kiusu pärast (kõige keelatu suhtes) Machu Picchu mäe tippu oma telklaagri ööseks püsti pannud. Ja kindlasti oleks me hommikul kell 6 ka valgustatud sini-must-valge lipu käepärastest vahenditest tehtud lipumasti tõmmanud :). Me oleks Tamuriga telgi, magamismatid ja kotid näiteks ümber oma keha mässinud vms ja ikka nagu õiged mehed pea uhkelt seljas sissepääsust sisse marssinud – eestlased ju on kavalad ja leidlikud. 🙂

 

Tellisime takso ja sõitsime Quillabamba bussijaama. Nimelt pidi ainult siit saama edasi sõita odava ühistranspordi bussiga Santa Mariasse, kus tuleb maha minna Machusse saamiseks. Bussijaama jõudes karjuti juba kaugelt meie sihtkoha nime. Meile öeldi, et nüüd ja kohe väljub buss.

 

 

Meie kell näitas ajaks 09.03, aga müüjad kinnitasid, et ikka veel saab 9.00 väljuvale bussile pileteid osta. Tundub, et siinkandis ei välju mitte ükski buss õigeaegselt… Tulime esimese asjana bussijaama selleks, et teada saada, mis kell bussid väljuvad ja nüüd siis kohe bussile. No nagu ei sobinud, sest meil oli kindel plaan enne bussile istumist käia ka kiirelt taksoga Cusco ainsas ja ametlikus piletimüügikohas, kus Machu Picchu sissepääsu pileteid ametliku hinnaga müüakse. Järgmine buss pidi väidetavalt alles kell 1 päeval minema, aga siis oleks me liiga hilja juba kohale jõudnud. S.t. me oleks jõudnud pimedas Santa Mariasse (kuhu sõidab 5-6 tundi) ja siis veel vaja sealt mingi väiksem kohalik transport sinna müstilise nimega Hidroelectrica nimelisse kohta sebida, kust veel 2,5 tundi pimedas mööda raudteed Aguas Calientesi linna öömajale koperdada.

 

Kolasime veel mööda üsna pisikest bussijaama ringi lootuses, et äkki sõidab siiski veel mõni bussifirma sinna suunda, aga ei. Lõpuks jõudsime tagasi esimesse kohta, aga nüüd selgus, et buss, mis pidi 9.00 lahkuma, väljub hoopis 9.30… Uurisime siis piletimüüjate käest, kas nende teada on võimalik osta Machu Picchu sisenemispilet ka Santa Mariast või mujalt, kuhu me oma teel satume. Me ei saanud ju arvestada võimalusega, et me ei saa koha pealt piletit… Afkoors nõubodi ei spiikinud englist. Üritasime mitmeid kordi seletada, mis me tahame teada ja isegi Alati Rahulik Ulvi tõi kuuldavale kõrgemale vererõhule viitavat häält, kuni viimaks saadi meist aru. Meile kinnitati, et saame oma Machu sissepääsu pileteid ka Aguas Calientes-ist osta. No eks meil ei jäänudki muud üle, kui riskida saadud infoga ja osta bussipiletid 9.30 väljuvale bussile, mis polnud midagi muud kui 9.00 väljuv buss ja mis lõpp-kokkuvõttes 9.50 väljus 🙂

 

…kõigele lisaks avastasin, et Santa Maria asemel oli bussipiletitel märgitud lõpp-peatuseks Quillabamba. Naispere väitis, et nad juhtisid samale infole juba ostes piletimüüjate tähelepanu, aga neile olla kinnitatud, et saame ikkagi ka Santa Mariasse.. Bussisõidu algus igatahes hüplik, sest teed samamoodi kitsad ja auklikud ning aeg-ajalt on näha bussirataste vahetus läheduses ka sügavaid kuristikke. Inkad ikka on kõvasti vaeva näinud, et tee nende salajasse linna keeruliseks muuta. Eks inkad ei osanud ka isegi oma kõige fantaasiarikkamates unenägudes ette näha, et sajandite möödudes tullakse moodsate liikumisvahenditega nende linna uudistama. Ilmselgelt ei osanud nad ka seda ette arvata, et nende ehitatud linna näitamine on tänapäeval väga oluline sissetulekuallikas praegustele piirkonna valitsejatele. Lootsime, et saame selle püha ja iidse linna odavamalt üle vaadata 🙂

 

Bussisõit jätkus. Kui alguses sõitsime mööda auklikku kruusateed, siis mingi hetk algas üsna ilus asfaltkattega tee ja hakkasime mööda sikk-sakk serpentiine üles liikuma.

 

 

Cusco linn asub ca 2600m kõrgusel, aga meie teekond viis kohati 4000m kõrgusele ja juba allpool oli näha, et mitte iga piirkonna loodusmaastik pole nii kõrgel vilets ja kidur.

 

 

Kõik mäenõlvad, isegi vertikaalsed, on rohelised ja taimestik tundub visuaalselt palju rikkalikum kui see, mis Amazonase Pampas nägime.

 

Mäenõlvadel on näha erinevaid suuri puid ja põõsaid, mis omakorda kaetud tihedalt erinevate samblikega. Kui ei teaks, et oleme 3,5km kõrgusel ja unustaks aeg-ajalt mööda vilksatavad kuristikud, võiks arvata, et oleme sattunud Amazonase vihmametsa madalamasse ossa – sellisesse, nagu meie seda oma vaimusilmas oleme ette kujutanud. Ulvi luges hiljuti ühe sakslase blogi ja tema kasutas selle piirkonna lopsakuse kohta mõistet “cloudforest” ehk pilvemets. Mets, mis kasvab tänu niisketele pilvedele. Pean tunnistama, et sama mõte tuli omalgi pähe, sest siinses piirkonnas on mägede vahel vist kogu aeg piisavalt pilvi ja natuke vihma. Siin on pidevalt suur õhuniiskus ja see võimaldabki loodusel oma lopsakat paradiislikku palet näidata. Kahju, et bussiga sõitsime, muidu oleks kindlasti pildistamispeatusi teinud. Bussiaknast tehtud pilt:

 

Mida allapoole (kuni 1500m) laskusime, seda lopsakamaks läks taimestik. Tundub, et siin maal mõeldakse ka bussiliikleja ihuvajaduste rahuldamisele – 4 tundi peale sõdu algust tehti ühes uduvihmases kohas 10 minutiline peatus. Siis sai nii WC-s käidud kui ka 5 kohaliku raha eest (1,3 euri) kana-riisi-kastmeportsu kõhutäiteks. Arvasime, et mida lähemal Machu Picchu-le, seda kallimaks muutub ka toit. Siiski tundub, et teeäärsetele minikülade elanikele on täiesti suva, kas mööduja on kohalik elanik või Pitsumatsule suunduv turist – hind on kõigile sama. On lihtsalt oluline, et saaks mingit raha teenida.

 

Jõudsime Santa Mariasse:

 

 

…ja nagu oligi arvata, olid kohalikud isehakanud ärimehed meil bussi vastas, sest kostis hüüdeid: “Aguas Calientes, Aguas Calientes!”
Meie oletus oli õige: küllalt palju turiste organiseerib ise omale tuuri. Ehk siis on loogiline, et kui buss Cuscost Santa Mariasse jõuab ja sealt edasi suurt liinibussi ei lähe, siis täidavad augu kohalikud. Kõik ju tahavad Machu Picchu pealt teenida. Meie seltskond oli vahepeal 4-liikmeliseks saanud, sest olime bussis tuttavaks saanud ühe Inglise päritolu noormehega, kellel polnud Aguas Calientes-sse majutust võetud. See-eest meil oli 4-ne tuba, kuhu olime end kolmekesi broneerinud ning jagus ruumi inglaselegi:). Hakkaja transporti pakkuv mees küsis meilt 15 SOL (4eur) per nägu otse Hidroelektrikasse saamiseks (1,5h sõitu).

 

Siin oli ka väike konks – tal oli 8-kohaline Toyota väikebuss ning ta ütles nagu õige peruulane kunagi, et ei hakka enne liikuma, kui buss täis saab. Selleks oli puudu veel üks, sest meie neli ja veel kaks andsid koos juhiga rehkenduse tulemuseks 7.. Ootasime veidi aega närviliselt. Kell oli täpselt nii palju, et kui nüüd kohe liikuma hakata, siis jõuaks veel valges Hidrolectricasse (pmst väike küla, mille keskpunktiks on raudteejaam). Hidroelectricast aga on veel 2,5 tundi ehk 12km mööda raudteed kõndimist selleks, et Aguas Calientesesse jõuda. Teadsime, et iga oodatud lisahetk tähendab pimedas kõndimise minutit.

 

Ootasime veidi ja mingi aeg uurisime, et kuna ometi liikuma saame. Lõpuks tegi Ulvi ettepaneku, et äkki me maksame talle kõik 15 raha asemel 17 per nägu ja sõidame minema. Bussijuhile meeldis asjalik plaan ja hakkasimegi sõitma. 🙂

 

 

Teekond Hidroelectricasse kulgeb mööda mäekurusid. Tee on enamasti täpselt nii lai, et üks auto kenasti sõitma mahub, eksimisruumi on vähe ja eksinuid karistab kuristik. Enne pimedat ja järsku kurvi on kombeks signaali lasta, et võimalik vastutulija kuuleks ja oskaks arvestada.

 

 

1,5 tundi möödus nagu niuhti ja olimegi kohal. Meid pandi raudteejaama maha.

 

 

Otsisime vihmajoped, sättisime seljakotid selga ja hakkasime mööda alumisi raudteeliipreid astuma.

 

 

Õige pea sai raudtee otsa ja pidime valima, kas suundume vasakule või paremale…

 

 

Mõlemast kohast läksid silmnähtavad rajad pervest üles rohelisse võpsikusse. Ulvi käis uuris vasakpoolset rada, meie parempoolset ja mõlemad tundusid justkui sobivat. Tahtsime ikkagi kindlalt teada, kumb rada on õige. Seega Leegi kõndis veidi tagasi raudteejaama poole, sest paarsada meetrit tagasi olime näinud valvuriputkat. Rõõmsameelne valvur selgitas, et parempoolne rada on ikkagi õige ja et see viib meid varsti pärast pisukest ronimist raudteele tagasi. Kõndides selguski, et seal on 3 eri kõrgustel raudteed. Seda kõige kõrgemal olevat mööda sõidabki rong, aga allajõudmiseks teeb ta väikse Zorro sikk-saki. Kell oli palju, seega hakkasime kiiresti astuma.

 

 

Vihmajoped ajasime kohe seljast ära, sest asusime ca kilomeeter merepinnast, oli troopiliselt niiske ja tibutas kerget uduvihma. Seega nagunii polnud vahet, kas saad märjaks seest (higistades) või väljast. Kõndides jõudsime selgusele, et see on meie esimene ja pikem matk kogu selle reisi jooksul. Ilma suurte seljakottideta (jätsime Cuscosse hostelisse) oli kergem astuda, aga raudteetamm oli jämeda killustikuga kaetud, sekka leidus siin kruusa ja suuremaid kive.

 

 

 

Me kõik tundsime sellest jalutuskäigust suurt rõõmu – soe, niiske ja väga äge troopiline lopsakas loodus ümberringi.

 

 

 

Ka siin tundus loodus lopsakam, kui see oli Boliivia poolel asunud Amazonase pampas.

 

 

Viimased pool tundi kõndisime juba pealampidega, aga kohale jõudsime!

 

 

Aguas Calientes on ilus väike linn ja kõik, mis selles linnas on, saabub siia mööda raudteed. Muid teid siia ei tule. Linn on väga ilus (eriti pimedas) ja tänavad hästi valgustatud.

 

 

Leidsime oma hotelli, mis taaskord oli väga odav (22eur hommikusöögiga neljale). Esimest korda olid hotellis ka kerged suletekid. Tavaliselt on odavamates hostelites kaks-kolm üksteise peal asetsevat paksu ja rasket veneaegses stiilis tekki. Need ei hoia sooja, on rasked ega liibu vastu magajat. Ehk siis oleme sellistes voodites telkimiseks mõeldud sooja pesuga maganud … Nüüd leidsime siis eest kerged ja pehmed suletekid – oh seda rõõmu! 🙂 Käisime kolasime ka linnapeal tiiru, sest kõhud olid tühjad ja tahtsime midagi ka homseks päevaks kaasa võtta. Söögihinnad olid tükkjagu kallimad kui mujal. Näiteks leidsime ühe pitsakoha, kus oli kirjas, et perepitsa ja jook maksavad kokku 25 SOL. Tellides saime õhukese pannkoogi paksuse mozzarella pitsa. Seal võis olla mingit lihamaitseainet ka, aga visuaalis oli näha õhuke pitsapõhi ja sama õhuke mozzarellajuustu kiht. Ulvi oli hotelli puhkama jäänud ja meile kolmele inglasega, jäi perepitza laadsest tootest rohkem kui vajaka. Kõigele lisaks toodi perepitsa juurde ÜKS pisike klaas coca-colat, et siis nagu kolm inimest joovad ühest klaasist või… ühesõnaga – paras turistilõks! No ja ega seal peale meie teisi sööjaid polnud ka… Suundusime seejärel poest läbi, võtsime paar pakki küpsiseid, soolaseid krõbinaid, vee ja siis läksime tagasi hotelli. Dušš ja tudu.

 

Äratuskell helises 4.40. Seejärel kiire hommikusöök hostelis (serveerimist alustati meie üllatuseks juba kell 5 hommikul!). Seejärel suundusime Aguas Calientesi linnas pileti järjekorda. Meil oli tarvis kahte piletit: üks, mis lubaks Machu Picchu kompleksi siseneda ja teiseks bussipiletit, millega saaks sõita 1km kõrgusel asuvast Aguas Calientes-st ca 2km kõrgusele, kus Inkade iidne asula algab. Paljud backpackeritest turistid kõnnivad jalgsi selle mäemaratoni (säästab kõvasti rahakotti). Meil aga olid eilsest jalad veidi kanged ning teadsime, et täna on ees veel palju kõndimist. Lisaks tahtsime ka veel täna 12 km tagasi Hidroelectrikasse kõndida, et õhtuks Cuscosse jõuda.

 

Machu Picchu sissepääsupiletite müügikoht Aguas Calientese linnas avati 5.45. Tavalise sissepääsupileti hind oli 152 SOL (40 euri), aga meie Leegiga tahtsime ka Machu Picchu mäel ära käia. Seega ostsime ühe tavapileti Ulvile ja kaks 200 SOL (52 euri) maksvat kombopiletit (jah, mäkketõus ehk “vabatahtlik enese väsitamine” on turisti jaoks Machus ka tasuline..).

 

 

Järgmiseks tahtsime bussipileteid osta, aga kõike müüdi kas kohaliku raha või USD eest. Vajasime sularaha lisaannust, seega suundusime kiiresti sularahaautomaati ostma. Peruus saab enamikest automaatidest võtta välja kuni 400SOL, mis on veidi üle 104 euri. Swedbank küsib sellelt omakorda 1.92 euri tehingult + 2,5 % summalt, pluss annab ka üsna kehva vahetuskursi. Tihti lisandub sellele ka veel kohaliku ATM-i haldaja teenustasu. Seega oleme alati üritanud leida automaati, mis annaks korraga võimalikult suure summa… Leidsimegi sellise automaadi, aga selgus, et selle firma automaatidest saab ainult ühe korra kuus raha välja võtta.

 

 

Õnneks oli mul kaks pangakaarti kaasas ja sain teisega taaskord 700 SOL (ca 182 euri) välja võtta. Jooksime siis bussipiletite müügiputka juurde. Teadsime, et pilet on Peruu üldisi bussipiletite hindu arvestades ilge kirves, aga mis ikka, kui turisti puhkusaeg on limiteeritud… 🙂

 

25-minutiline bussisõit 1km kõrguselt mööda serpentiine 2km kõrgusele ja tagasi maksis 78 SOL ehk 20 euri…

 

 

Võrdluseks olgu toodud, et Cuscost saab väga luksusliku suure 2-korruselise bussiga sõita 10 tundi üle 4 km kõrguste mägede ca 900 km sama raha eest. Ja kusjuures, hinna sees on soe õhtusöök, magustoit ja jook…

 

Ehkki Aguas Calientese infotahvel väidab, et bussid sõidavad üles iga poole tunni tagant, oli tegelikkuses alati buss peatuses rahvast peale korjamas täpselt niikaua, kui buss täis sai.

 

On näha, et tühipaljas üks bussiliin annab tööd paljudele kohalikele elanikele.

 

 

 

Nii Machu Picchu sissepääsupileteid ja ka bussipileteid ostes tuli alati passe näitada. Kõik piletid on individuaalsed, s.t. nimi, passinumber, sugu ja vanus ka. Ilma passi näitamata ei saa isegi pileti olemasolul sisse, seda nii bussi kui Inkade linna. Lisaks tembeldatakse igal pool piletid jne mitu korda. Bussiga üles jõudes pidime taas üldjärjekorras seisma, kus oli pileti- ja passikontroll ja alles siis saad kompleksi sisse.

 

 

Ahjaa, sissepääsupiletid on erinevad. Ühed lubavad siseneda hommikupoolikust ennelõunani, teised pärastlõunast õhtupoolikuni. Meil olid hommikused piletid, aga me ei olnud seal kokku kauem kui 11-ni, seega ei tea kas ja kaua hommikuste piletitega seal tegelikult olla võib.

 

 

Hommikul vara on hea minna, sest siis pole Inkade linn veel turiste täis, rahvamassid ei seisa tee peal ees ja on kergem liikuda.

 

 

Tegime kolmekesi esimese hommikuse tiiru ära (Inglise noormees jäi meist hotelli, lubas jala mäkke ronida ja üritada ilma piletit ostmata sisse pääseda.

 

Ulvi nägi hiljem teda korra Machul, aga kaugelt ja ei saanud uurida, kuidas noormees sisse pääses, aga küllap ta endale ikka pileti ostis). Kella 7 paiku läksime Leegiga Machu Picchu mäetippu pääsemiseks mõeldud väravasse. Taaskord pileti- ja passikontroll. No passid on meil kogu aeg Ulvi käes. Näitasin siis pileteid, oma ID-kaarti, juhilube ja Leegiga abiellumispilti, perenimi meil ju üks ja sõrmused jne …saime sisse küll. 🙂

 

Piletikontrollis kirjutasime oma nimed kaustikusse, sisenemise kellaaeg ja allkiri ka. Hakkasime astuma.

 

 

Meil kummalgi polnud tegelikult õrna udust aimugi, kui kõrge see Machu Picchu mägi on.

 

 

Arvasimegi, et no ei saa ju kõrge olla, kui nii paljud käivad. Meie optimism sai esimese tõsise hoobi, kui piletimüüja täiesti tavalise hääletooniga mainis: “kaks tundi üles – üks tund alla!” Meie: “Miiiida??” Vaatasime üksteisele imestunult otsa ja arutasime, et no küllap on mägi lihtsalt kaugel ja väikse tõusuga ehk pikem kolamine…

 

 

Etteruttavalt öeldes jõudsime mäetippu ainult perekondliku sisekõne abil.

 

 

Nimelt peale umbes 15 minutit ainult järsult ülespoole suunduvatest treppidest turnimist, olin mina see esimene, kes arvas: “Kle, äkki ikka ei ole mõtet turnida!”

 

 

Mäetipp oli pilve sees ja üles jõudes niimoodi nagunii midagi ei näe. Leegi aga arvas: “Ei, kui me oleme juba mäepileti ostnud, siis me raha niisama tuulde ei viska, vaid käime ikka ära.”

 

Ca 15 minuti pärast istus Leegi otsustavalt maha, et tema enam ei jõua:

 

 

Selleks ajaks olin aga mina oma esimesest väsimusest üle saanud ja keelitasin Leegit jätkama. Ja niimoodi vahelduva eduga üksteist ergutades jõudsime 1 tunni ja 20 minutiga siiski tippu. Oli see aga alles turnimine!

 

 

 

 

 

 

 

Otseloomulikult olime jätnud kõik snäkid ja joogid Ulvi kätte mõttega, et “no me käime kiirelt ära”.. Ja siis vaatasime kadedalt, kuidas kõik teised mäkke jõudnud inimesed (no kümmekond kokku) puuvilju söövad ja vett joovad …oi, kui kadedad me olime, aga midagi polnud teha – omad vitsad peksavad 🙂

 

Istusime üleval tipus, tegime mõned pildid:

 

 

 

Ilm oli pilvine ja alles hiljem, kui olime oma vaated ära nautinud ja hakkasime allapoole minema, tuli päike välja.

 

 

Samas oli päikse puudumine hea, sest päiksega on troopikas tükk maad soojem.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lõunaks oli seal rahvast juba nii palju ja kuna enamus radu oli ka läbi jalutatud, siis mingi aeg leidsime, et aitab küll ja aeg on tagasi hakata minema.

 

Tegime väikse shopingu aga pmst müüvad kõik kohad samasuguseid asju:

 

 

Leegi ostis omale ühekordse kaabu, s.t. õhtuks oli see kadunud ehk jäi väikebussi, kui tagasi Cuscosse saabusime:

 

Ulvi arvas, et tema tahaks vahelduseks ka veidi rongiga sõita ja võttis omale 31 USD eest ca poole tunnise sõidu Hidroelectrica peatusesse. Meie soov oli taas jalutada ehk jätsime Ulvi Aguas Calientesesse rongi ootama ja hakkasime taas mööda raudteed tagasi jalutama.

 

Teekonna pikkuseks on ca 11 km ja minu matkakell ütles marsruudi pikkuseks  11,3 km. Läbisime selle 232 meetrit langeva tee tunni ja 55 minutiga. Teele jäi ka paar peatust, sest minu jalatallad läksid villi ja oli vaja veidi plaasterdada. Ööpäevaga ikkagi ca 23km maha kõnnitud, pluss päev Machu Picchul ja ka kilomeetrine mäkketõus jne. Enne reisi sai uued Keeni matkasandaalid ostetud ja nüüdseks olid need ka kenasti sisse kantud, aga lahtisel suuremal kiviklibul kõndimine, kus jalg liigub lisaks ette-tahale ka vasakule-paremale, tekitas mõlema pöia alla paar suuremat villi.

 

 

Kui eile ei näinud me õhtul peaaegu ühtegi turisti kõndimas, siis nüüd pealelõunat oli neid palju:

 

 

 

 

 

Hidroelectricasse jõudes olime arvanud, et küllap on siin palju teenusepakkujaid, kes on rahva siia raudteele “jalutama” toonud ja otsivad nüüd “kulude optimiseerimise mõttes” uusi reisijaid. Meile pakuti 40 SOL eest võimalust otse Cuscosse tagasi sõita. Buss tundus uus ja korralik:

 

 

…samas sõitu alustades saime aru, et bussijuht on täisidioot. Juba Lonely Planet hoiatab, et kõige hullemad on väikebusside juhid, sest sõidetakse suure kiirusega ja kurve võetakse ka suure kiirusega. Meie teel oli lubatud järgmised kiirused: 35, 45 ja 55. Lisaks ohtralt järskude kurvide märke. Tee oli kitsas ja enamus marsruudist on tee kõrval kuristik. Seda kõike meie bussijuht muidugi ignoreeris.

Käiguga pidurdamisest ei teadnud ta ka midagi ja kiiruseosuti oli pidevalt 80-100 vahel ning polnud vahet, millises kohas…

Jõudsin just mõelda, et mis juhtuks, kui sellise kiirusega nt bussi rehv lõhkeks ja 5 minutit hiljem see täpselt juhtuski! Õnneks olime pikema laskumise ja sirge peal :

 

Rehv ei olnud kusagilt katki – lihtsalt kurvilist allamäge teed stiilis “pidur-gaas” sõites olid pidurikettad nii kuumaks läinud, et mingi hetk rehv lihtsalt plahvatas…

 

 

 

Kokkuvõttes võib öelda, et jah, Machu Picchu külastamine on isegi omal käel minnes kallis, aga see ON seda väärt. Kui see “kadunud linn” leiti ( no tegelt teadsid peruulased kogu aeg, et see koht on olemas), oli linn varemetes ja kinni kasvanud. Eks selle korrastamine ja hooldamine nõuab ikka aega ja raha ka veel praegu. Neid tundeid, mida varemete vahel kõndides tekib, neid mõtteid, neid emotsioone, neid ei saa piltidega edasi anda – seda peab ikka ise kogema!!

 

* * *

Ulvi Machu Picchu faktipõhised emotsioonid on loetavad siit:

http://ulllugu.blogspot.pe/2017/12/oh-sa-vagev-machu-picchu.html