Amazonase pampa linnud ja loomad

29.11-01.12.17, kolmapäevast reedeni – Kolm päeva avastamas Amazonase metsikuid radasid Madidi rahvuspargis Boliivias

 

 

/Leegi kirjutab/
Amazonas on alati olnud minu salajaseks unistuseks, aga ma ei julgenud loota, et ühel päeval päriselt siia satume. Vist seepärast, et Amazonasest rääkides on see alati nii kaugel teises maailma otsas tundunud ja ka seepärast, et siinne džungel on igasugu ohtlikke putukaid, loomi, taimi täis. On õõvastav mõelda, et Amazonases elab näiteks liblikas, kes vastsed naha alla muneb… Samuti jagub siia surmavaid mürkmadusid.

Igatahes leidis meie kolmik, et olles Amazonasele juba nii lähedale sattunud, tuleb leida tee selle külastamiseks. Täpsemalt Amazonase pampa külastamiseks.

 

 

Omapäi võõraste loomade ja taimede keskele hulkuma ei läheks, aga giidiga – miks mitte! Uurides kaarti ja Lonely Planeti väljaandeid, tehes kodutööd googeldamise teel näis meile, et turisti rahakotile kõige sõbralikum on Amazonasesse sukelduda Boliivias. Pealegi nagunii oleme hetkel selles riigis. Boliivia on kindlasti kõige odavam maa nii transpordi, majutuse kui toidu hindade poolest, kohati Aasiast odavamgi. Näiteks meie 15-tunnine bussisõit (465 km) Boliivia pealinnast La Paz-ist džungli äärealale Rurrenabaque linna maksis ainult 9 eur/inimene. Omast kogemusest öelduna – sama vahemaa läbimine naaberriikides Argentiinas ja Tšiilis maksab 2-3 korda rohkem! Ja majutus kolmele inimesele, reeglina hommikusöögiga, maksab üle Boliivia riigi ca 15-25€/öö! Kõhu saab punni täis korralikust lihapraest ca 1-2 euroga (kui sööd kohalikele suunatud söögikohtades;))!

Kaalutlesime tõsiselt Amazonasesse sukeldumist ka Peruu poole pealt, sest sealgi on suur osa maast Amazonasega kaetud. Eelinfo põhjal aga näib, et Peruu džunglituuride hinnad on euroopalikumad, st kallimad.

Rurrenabaque linna, kust algavad ekskursioonid kas Amazonase džunglisse ja/või pampasse Madidi rahvuspargis,

 

 

 

 

 

saab 2 viisil. Kas 30 minutit pealinnast La Paz-ist minilennukiga lennates ja makstes 80€/suund (päris kallis muidu nii odava Boliivia kohta, aga olgu vahemärkuseks öeldud, et lennupiletite hinnad ongi Lõuna-Ameerikas kallid!) või sõites 15-24 tundi bussiga, makstes 9€/suund (nagu tegime meie). Bussisõit võtab nii kaua aega sõltuvalt teeoludest (arvutasime, et serpentiinid teevad keskmiseks kiiruseks ca 30 km/h…) ja eelkõige vihmaperioodist. Vihmaperiood, mis jaanuarist algab, muudab mõned hullemad osad serpentiinirikkast teekonnast mudaväljadeks, kust bussid-autod sõidavad läbi 5km/h… Lugesin netist kellegi inglisekeelsest blogist, kuidas üks tüüp sama teekonda läbis bussiga vihmaperioodil 26 tundi, mudaväljadel vetsu ei lastud ning inimesed hakkasid pudelitesse pissima ja kes sai, lasi otse aknast välja:). Noh, ja väga etteruttavalt öeldes, siis otsustasime Amazonase pampast ka sama bussiga väljuda ning keegi meie bussi eesotsas istujatest jõudis ka juba pudelisse pissida ( sõit kestis 15 tundi jutti ja ainus ametlik wc-peatus oli 2 tundi pärast sõidu algust ühes pisilinnas).

Aga mis on Amazonase pampa?

 

 

 

See mõiste oli ka meile võõras, aga pärast 3-päevast kogemust defineeriksin eestipäraselt näiteks nii: avarate ja kaugeleulatuvate vaadetega märgala, mis koosneb lopsakatest rohtlatest ja puistutest ning kus avaruse tõttu näeb palju loomi-linde toimetamas (džunglis kuuled samal ajal meeletut helirikkust ja krõbinaid, aga näha on vähevõitu). Selles pampa alas Madidi rahvuspargis, kus viibisime meie, voolasid läbi jõed, mille kallastel põhiline loomaelu käis.

 

 

Taimestik on pampas küll roheline ja lopsakas, aga puuduvad ürgse vägevusega aukartust tekitavad puud. Pampa loodus jõekaldal meenutab pigem Eestimaa pajuvõsa, Jassu meelest näiteks Emajõe Suursood (lihtsalt remmelgate asemel kasvavad troopilised puud).

 

Korrektsuse huvides tuleb aga taas seiklusjutuga algusest alata. Seega, kes teist teab, millised näevad välja bedbugs’id ehk voodilutikad? No meie nüüd teame liigagi hästi! Kohtusime nende “nunnude lemmikloomadega” täitsa juhuslikult. Nimelt enne Amazonase pamparetke ööbisime 1 öö väga ilusas hostelis Rurrenabaquesis, kus oli isegi bassein

 

 

ja võrkkiigud, ilus eesaed, kõik oli väga kihvt… Aga juba saabumispäeval vaatasime ja imestasime, et siin ööbivatel inimestel olid seljad ja kintsud punaseid hammustuslaike täis. See oli hirmutav vaatepilt! Punaste laikude omanikud ise arvasid, et tegemist on mingite troopilist päritolu putukate/sääskedega… Õhtul magama minnes kirjutasid Ulvi ja Jassu eelmist blogi, samal ajal mina heitsin juba magama. Kuskil paari tunni möödudes ärkasin rahutult siplemisest üles, teatades, et keegi aina hammustab ja see ajab hirmsasti kratsima. Ometi meil toas sääsevõrgud akende ees ja puha. Igatahes sellise kaebuse peale kogunes alati toetav ja osavõtlik Tarkade Klubi mu voodi ümber. Jassu käskis mul külge keerata ja juba nad hüüdsid : “Džiises, mingid erisuuruses putukad imevad su verd!” Hakkas pihta tapatalgu ralli…! Saime minu voodilt ja padja alt vast 50 putukat kätte, libistasime mööda lina nad veriseks pannkoogiks…. Jassu kaamera zoom tegi ime- Ulvi googeldatud lutikapilt ja Jassu elust enesest tehtud pilt klappisid üks ühele väljanägemiselt!

 

 

Pärast seda vahejuhtumit oli mu närv püsti, üle kere käisid nende “nunnude lemmikloomade” pärast külmavärinad ja uinuda oli hirmraske…. Ka Jassu ja Ulvi kaalusid tõsiselt pärast blogide valmis saamist, kas nemad ikka tahavad nende “inimsööjate” kätesse end anda.

 

 

Me ei suutnud aga paremat lahendust koha peal keset ööd välja mõelda, sest võrkkiigus õues oleks tülitama hakanud ju sääsed…. Ja nii me siis otsustasime, et pigistame silmad kinni, maksame lutikate toidulaua rikkalikult 25€/öö (majutushind) kolmele eestlasele kinni… Küllap need lutikad said ja saavad edaspidigi hästi tasustatud tulevaste turistide poolt, sest hostel oli paksult rahvast täis ja retseptsioonis tehti meile lutikapiltide näitamise eest vaid teeseldult kaastundlik nägu… – näost lugesime välja, et nad teavad probleemi olemasolu, aga neil on “savi”, nad ei võta seepärast küll midagi ette.

Kolmapäeval, 29.ndal novembril ärkasime ootusärevatena pampa retke ees. Õnneks eesti veri pole nii allergiline lutikahammustuste osas, sest me kõik saime neid öösel sööta, niiet nemad nurrusid, kuid vähemalt punaseid laike ei jäänud alles. Ulvi sõi samas hostelis hommikusööki autentse nurruva kassipojaga:) :

 

Kella 9 paiku pakiti meie seltskond maasturile ning algas 2-3 tunni pikkune teekond Madidi rahvusparki.

 

 

 

 

 

 

Meie seltskonda kuulusid veel belglane Sven ja hollandlanna July, kes samal hommikul La Paz-ist kohale lendasid. Juba alguses ärritusime kergelt, kui selgus, et Sven-i tugevaim külg on lobisemine ja meeletu suhtlemisvajadus, nõrgim külg aga vaikne olemine. Õnneks rääkis ta eelkõige ainult hollandlannat surnuks, meiesugused temperamentsed isikud poleks ju seda kaua talunud, aga siiski… – pidime talle paar korda reisi jooksul siiski ülimat viisakust säilitades kähvama, -olime teel ju loodusesse, kus tahaks kuulata ainult loodushelisid, mitte inimtekkelisi vadistamisi. Eks jah, kes kunagi kuskilt tuuri endale tellib, siis kahjuks ei saa võõrastega reisides seltskonda endale valida. Vahel veab ja vahel – tuleb kõik lihtsalt välja kannatada! Igatahes sõime enne paadile astumist lõunat ühes pisikeses restoranis ja siis olimegi juba jõekaldal, kus Jassu aitas meie giidil Marcial-il pakkida meie 3 päeva varustus paati.

 

 

Jõe peal käis vilgas elu, eriti aga kallastel. Oli igasugu karvaseid-sulelisi linde ja loomi. Ulvi pampa-blogist leiate kindlasti alljärgnevatele fotokangelastele nimed ja ka faktid, meie blogist eelkõige pildid. 🙂 Need tegelased ristisime “kanadeks”, sest neid oli kõige rohkem ja nad häälitsesid veidra kurguhäälitsusega sahistades:

 

 

 

See lind siin teeb öösiti nagu ülimadalat lehma ammumist ja seda tunde järjest! Ise nii pisike, aga kui suur hing sees!

 

 

Jassu itsitaski, et oleks naljakas, kui siin looduses elav jaaguar teeks õrna häälega “mjau” – kes teda siis tõsiselt võtaks ja kuuleks? Avastasime mõnegi koha peal looduse suurushullustust…. Näiteks nägime esimese päeva õhtul Jassuga ööretke tehes hiigelsuurt konna, sellist 3 mehe kämbla suurust, kes hüppas korraga üle poole meetri pikkuse hüppe. Tahtsime teda pildile saada, aga juba ta kaduski, see foto etteruttavalt näitab sama konnaliiki, aga veel lapsekingades isendi näol:

 

Siin siis veel igasugu karvaseid ja sulelisi, kes meile tee peale jäid. Sekka mõned looduse pildid.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pampa džungel -nagu öeldud- pole läbitungimatu ja jõeäärse võpsiku taha jäävad reeglina suured rohualad. Inimesed karjatavad seal -anakondade ja mürkmadude keskel – sageli lehmasid ja hobuseid. Polevat harvad juhused, kui mõni lehm kaotab oma elu mürkmao hammustusele…

 

Rurrenabaque-sis on ca 10 firmat, kes pampa ja džungliretki turistidele pakuvad. Igal firmal on olemas oma privaatne majutus jõekallastel. Niisiis läksime meie oma “Dolphin Travel”-i firmaga ööbima selleks ette nähtud majakesse.

 

 

Tuur läks meile kolmele maksma kokku 3100 bolivianot ehk umbes 130 eur/inimene. Humoorikaks teeb asja see, et erinevad pakkujad küsivad, kas tahate privaattuba või dormitory-ühistoa varianti. Kuna oleme kolmekesi, siis olemegi juba dormitory vääriline seltskond:). Igatahes ütlesime, et eelistame dormitory-varianti, sest selle hind on ca 10-15 eur/inimene odavam. Lõpuks tuli ikka välja see (nagu arvasimegi), et meid, eestlasi, pandi kolmekesi privaattuppa (vaatamata sellele, et maksime “dormitory-ühistoa” eest) ja hollandlane-belglane said teise toa. Ehk et milleks teha end rumalaks ja maksta rohkem, kui tuurigrupi max.suurus ainult ca 7 inimest? 🙂 Tuuri alguses juba lubati, et ainult meie pisike grupp peatub 2 ööd selles majas ehk et teiste tuuri seltskondadega ei pea majutust jagama. 🙂

 

Õhtul läksime vaatama päikseloojangut.

 

 

 

Siia toodi kõikide firmade grupid kokku, avatud oli pisike restoran-baar, kust näljasemad said endale snäkke ja jooke raha eest lunastada. Meie hinnangul oli tegemist igava kohaga, sest kui ka olnuks imeline päikseloojang, poleks olnud seal kena tausta.

 

 

 

Niisiis tegime lihtsalt mõned klõpsud lehmadest ja hobustest ja puudest ja heinamaast..

 

 

 

 

Pärast päikseloojangut pimenes kiiresti. Aeg oli ööretkeks. S.t. seda, et näitasime taskulampidega kallaste suunas ja meile peegeldas vastu igasugu silmi. Näiteks kaimanite silmad – jah, siin vetes elavad krokodillid kah! – peegeldusid valgusvihus tagasi sügavoranžidena…

 

 

 

Ja öökull puuladvas helendavate silmadega oli väga meeldejääv. Mingi lind tegi looduses sellist häält, et meie giid ütles: see ennustab head ilma homseks (tuligi!). Kuna detsembri algusest alates on juba rohkem vihma (ennustab läheneva vihmaperioodi algust), siis tundsime ennustuse üle head meelt. Ilmaprognoos näitas täpselt just meie džungliretke ajaks päikselisi ilmasid, edasi prognoosis päevade viisi vihma ja troopilist äikest…

Õhtul pärast rikkalikku õhtusööki (söögiga küll 3 päeva jooksul ei koonerdatud, kogu aeg oli buffet-laud)

 

 

käisime duši all (olgu vahemärkuseks mainitud, et Ulvi läks duši alla esimese vaprana ning hakkas dušinuppu lahti keerama…. Korraga avastas ta, et see, mida ta oli elementaarseks dušinupuks pidanud, oli seinu mööda roniv konn!!)

 

 

ja kell 9 lõpetas generaator valgusetootmise. Ehk siis lambid läksid kustu

 

 

ja meie magalat ümbritsev džungel ärkas veel aktiivsemalt ööhäältega ellu. Me ei tea, kuidas meil Jassuga nii palju õnne oli (Ulvi läks tuttu ja teised meie kaaslased ka), sest just esimesel päeval nägime hiiglaslikku ämblikku (tarantel)

 

 

 

ja seda 3 mehe kämbla suurust hiigelkonna ja veel igasugu konnalisi,

 

 

lisaks meie paadist vaid 5m kaugusel asunud jões jahti pidavat kaiman-krokodilli…

 

 

Igatahes teisel õhtul ei näinud me kedagi mainimisväärset… Puuladvus võib igal öösel näha nagu tuhandeid tähti kord süttimas ja siis jälle kustumas – niimoodi teevad mingid ööliblikad. Väga romantiline vaatepilt! 🙂

Teise päeva hommik algas pärast hommikusööki

 

 

anakondajahiga. Ehk siis võtsime kaasa pudeli vett ja surusime jalga põlvedeni ulatuvad kummikud ning sõitsime paadiga jõe teisele kaldale. Eks me sisimas palvetasime kõik, et me siiski ei näeks anakondat.. -alles eelmisel päeval oli üks grupp näinud 7 m pikkust anakondat! Igatahes on anakondaotsing iga pamparetke üheks osaks, nende nägemine-leidmine on aga õnnemäng – ehk kuidas juhtub. Meie hulkusime selle rohtlasavanni suurtel aladel ca 3 tundi,

 

 

päikese intesiivsus ja troopiline niiskus aina kasvasid, niiet saime kõvasti higistada.

 

 

Kummikud kulusid väga ära, nagu juureolevatelt piltidelt näha võib :).

 

 

 

 

 

Nägime veel igasugu linnulisi ja muidu tiivulisi.

 

 

 

Palavus oli nii hull keskpäevaks, et me Ulviga käisime koos riietega külma duši all. Pärast seda oli aeg võrkkiigus tšillimiseks :).

 

 

Kohalikud kuivatasid meie majutuses tuule ja päikese käes liha niimoodi:

 

 

Meie majutuse avaral territooriumil siblisid ringi sellised linnud. Ka neid hakkasime kanadeks kutsuma, sest nad kogu aeg asjatasid kambakesi ja inimest üldse ei peljanud. Samas toituvad nad eelkõige inimtekkelistest toidujäätmetest ja laipadest:

 

Selgus, et kui Rurrenabaquesis olid tagasihoidlikult öeldes meie kohustuslikuks kaasavaraks voodilutikad, siis siin pampadžunglis oli selleks üks armas kaiman:

 

 

 

 

 

 

Kuna sääski on pampas meeletus koguses (kuival perioodil pole neid üldse, see-eest ilmuvad nad välja vihmaperioodi lähenedes),

 

 

siis meie belglasest-hollandlasest kaaslased said neist meeletult ära söödud. Nende keha ilmutas ka tugevaid allergilisi reaktsioone. Ka Ulvi läks rohkem paiste, aga meie Jassuga – meil ei olnud midagi. Pärast hammustusi natuke sügeles, aga punetama ei hakanud. Kuna sääski oli tõesti palju, siis kasutasime ja jagasime kaaslastele ka 95% DEET-i sisaldusega sääsetõrjevahendit. See on kõige efektiivsem abiline tõesti! Eestis saab seda näiteks “Jahipaunast” osta. Pärast sellega enda kokku mäkerdamist ei taha sääsed sind nähagi… Saime hollandlannalt teada, et Hollandis müüakse vaid kuni 40% DEET-i sisaldusega sääsetõrjevahendit. Seega ilmselgelt on Eestis rohkem sääskedega probleeme :).

Päeva teisel poolel käisime roosade (!) delfiinidega samas jões ujumas. Õigemini Jassu ja Ulvi käisid.

 

 

Mina ei julgenud, vesi oli ülepea ja kartsin paanika tekkimist vees :/. Vesi oli olnud väga mõnus.

 

 

Kuna delfiinid (nägime ca 15 isendit) elavad seal jões kindlas piirkonnas (avaram jõesäng ehk parem toidulaud), siis ei pidanud nendega koos ujudes kaimaneid-krokodille kartma. Ja ka piraajasid, kui just väga lahtist haava polnud. Belglane-hollandlane jätsid sääsehammustuste rohkuse pärast vette minemata.

 

Delfiinide juurest tagasi laagrisse sõites tegime pikema ringi. Otsisime laiskloomi puu otsast, kahjuks ei õnnestunud neid näha. See-eest kohtusime taas paljude loomade-lindudega jõekallastel, sh möiraahvidega kõrgel puuladvus.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Teise päeva õhtul

 

 

toodi õhtusöögi magustoiduks ilus kook ja pudel veini. Saime nende tarbimisega kamba peale hästi hakkama :).

 

Järgmisel hommikul ärkasime üles möiraahvide kõrvulukustava kisa peale. Oli see alles võimas ja madalahäälne jorisemine! Nad olid tulnud meie majutuse kõrvale kõrge puu tippu. Kuskil tund aega kuulasime nende elustavat, ürgset jorinat :).

Pidime kolmandal hommikul tegelikult ka päiksetõusu vaatama minema, aga äikesepilved olid taeva vallutanud, seega mingi hetk hakkas oavarrest kallama ja giid otsustas, et ei ole mõtet minna. See-eest läks aga vihm üle ning varsti oli aeg minna piraajasid püüdma! Saime igaüks sellised õnged konksuga:

 

Ajasime konksu otsa värske punase liha (kusjuures rotiliha pidi piraajade lemmik olema) ning hakkasime aga püüdma. Selleks läksime paadiga võpsiku vahele, kus piraajasid pidi kõige rohkem leiduma ja kus kahjuks ka õngekonksul oli tuhat võimalust veealuse oksarägu külge takerduda. Igatahes tuli konks lihatükiga ca 2 m sügavusele lasta, max. 1 minut oodata ja nööri tõmblemise peale ruttu võimalik piraaja välja tõmmata. Meie kõigi pettumuseks olid piraajad kohutavalt kavalad. Kuidas iganes me ka ei pannud liha konksu külge, pea alati olid nad meistrid liha ümber konksu ära sööma…. Minu õnn oli suur, kui sain esimesena meie seltskonnast piraaja kätte!

 

 

Ah, millised teravad hambad on neil!

 

 

Järgmised piraajad püüdis meie giid ja viimase piraaja püüdis Ulvi!

 

 

Saime kamba peale kokku 7 piraajat,

 

 

mis kaldale viisime.

 

 

Kambakesi pistsime piraajad ühise lõunasöögi käigus pintslisse, aga maitse oli neil tavaline nagu ikka valgel kalal.

 

 

Ja oligi aeg lahkuda! Lahkuda tuli tugeva vihmaga, sekka lõi välku. Iseenesest oli see huvitav vaheldus – nüüd saime igasugu džungliilmasid kogeda-näha!

 

Kui me nüüd selle pampa retke kokku võtaks, siis ütleks: Jah, see oli väärt käimist ja nägemist! Aga meil kõigil on natuke raske seda seostada Amazonasega. Meil olid ühtpidi retkele kõrgemad ootused, tahtsime kogeda “rohkem Amazonast”, ehk näha ürgse vägevusega puid ja läbimatut džunglit, kogeda võimsamat looduse helipilti. Aga päris Amazonase džungel jääb pampa-retke jooksul kahjuks nägemata. Leian, et süües kasvab isu ja vähemalt minu isiklikuks unistuseks jääb, et saaks kunagi, kas selle reisi jooksul või tulevikus, põigata sügavamale Amazonasesse. Seda pampa-retke kokku võttes võib ka öelda, et kuna pampa asub ca 160 m kõrgusel merepinnast, aga keskmiselt oleme viimasel ajal seigelnud 4 km kõrgusel mägedes, siis tundus meile, nagu oleksime näinud 2 erireaalsust. Või nagu olnuksime 2 erineval reisil! Kontrast looduse ja hapnikurohkuse /-vähesuse suhtes on meeletult suur… Ka inimesed.. Andide kõrgplatoodel kannavad inimesed (peamiselt indiaanlased) kauneid rahvariideid, naised värvilisi kleite, Amazonase äärealal aga rahvariietes inimesi polnud.
Sõitsime veel kolmanda päeva õhtul Rurrenabaques-ist bussiga tagasi pealinna La Paz-i. No käsi ei tõusnud enam maksma Rurre hostelis lutikate piduliku söömaaja eest (see Rurre hostel oli aga odavaim teiste hulgas ehk teised majutuste hinnad algasid 50 eur/öö …). Sõime esmalt Rurres lõunaks päevaprae: 2 eur/inimene.

 

 

Seejärel viipasin tänavak suvalist kastiautot ning kuna meid oli 5 tükki (belglane, hollandlane olid meiega), siis lasime end transportida bussijaama kesklinnast 3 km kaugusel, 5 bolivianot/inimene (0,6€). Oli äge tsikkel kastiga ja mõistagi polnud siin turvavöösid vms ohutust tagavat ollagi 🙂 – see on ju Boliivia!

 

 

 

Seekordne buss oli mugavam ja bussisõit möödus rahulikult. -Kui välja arvata see, et Ulvile müüdi bussis koht, mis oli juba välja müüdud kellelegi boliivlasele ja sellest tulenevad ebamugavad vaidlused koha õiguse üle bussis. Ja kui välja arvata ka see, et pagasid ei mahtunud bussikõhtu, sest sinna oli igast luugiaugust sisse surutud tonnide viisi banaane, seda ühes plahvatusohtliku gaasiballooniga.

 

 

 

Umbes kell 2 öösel sõitsime läbi poriväljast, kus boliivlased hõikudes üksteisele käsklusi jagasid – milline sõiduk kellest ja kuidas, kuna tohib mööda minna, sest 2 hiigelsuure lastiga rekat olid teel risti ette vajunud libeda pori pärast. Hommikuvalguses tegi Jassu paar illustreerivat pilti, kui kitsastest kohtadest me bussiga läbi sõitsime ja kuidas kuristik oli ohtlikult sealsamas haigutamas…

 

 

 

Vapper rattur väntamas serpentiinidel:

 

 

Olime juba pealinna La Paz-i hullutava liiklusega tuttavad. Otsustasime edasi sõita Lõuna-Ameerika suurima järve – Lake Titicaca äärde Copacabana linna. Nüüd me siin siis oleme – Peruu külje all :).

 

* * *

Ulvi muhe Amazonase-pampa-blogi on loetav sellelt lingilt ja rohkem saab teada ka indiaani päritolu meestest Nivardost ja giid Marcialist:

http://ulllugu.blogspot.pe/2017/12/dziisas-me-ei-olegi-dzunglis.html