Valparaiso tänavakunst vaadatud, asjad kokku pakitud, eelmüügist ostetud bussipiletid käes, seadsime äratusekellad kell 5.50 tirisema ja seda selleks, et kindlasti 2,3km kaugusele bussijaama 7.40 kohale jõuda, sest kell 08.00 väljus buss.
Varahommikusest Valparaisost läbi kõndides märkasime veel paari ilusat seinamaali, seekord siis tegemist pangahoonega. Siin linnas ongi nii, et sa kas lased oma hoone seina vabatahtlikult eelnevalt kokkulepitud stiilse kunstiga katta või tehakse seda ööpimeduses “tundmatute kunstnike” poolt. Viimasel juhul ei saa hoone omanik kindel olla, kunstiteose kvaliteedis… Seega valitakse esimene võimalus 🙂
Hea oli näha, et ka meie Vanemuisel sai Eesti selle aasta suviselt si.ast suusailmast villand ja tuli oma kannelt Valparaisosse tinistama 🙂
Juba eemalt märkasin väikest veokit, mille kabiinis isa ja laps olid. Laps tundus näppivat mingit tahvelarvutit ja isa nagu õpetas last seda tahvelarvutit kasutama, aga ei olnud nii…! Lapsel oli käes mingi niidivedamise-lauamäng ja isa näitas, kuidas seda teha, mis omakorda taastas minu usu laste normaalsesse kasvamisprotsessi ilma nutiseadmeta 🙂
Eesti bussioperaatoritel on veel arenguruumi, nimelt serveeriti meile teekonna alguses nii kohvi kui teed ja joogikõrvaseks pakuti küpsist. Paraku jäi see ka meie ainsaks söögiks sellel 8-tunnisel bussireisil – õnneks oli meil paar võikut kaasa tehtud. Aasias oli normaalne, et tehakse pidevalt söögipeatusi, aga mitte siin maal.
Teekond Tšiilist Argentiinasse kulges üle Andide mäeaheliku.
Uhke vaade ca 3km kõrgusel, kirusin terve tee, et pean seda kõike läbi bussiakna pildistama, samas oli hinges teadmine, et saame seda ja palju rohkemgi veel mingi aeg ka oma silmaga kaeda.
Lumi ca 3km kõrgusel.
Mingi koha peal näitas kell pea 3200m kõrgusel olemist ja peame tunnistama, et nii kõrgel pole me oma senises elus veel olnud.
Ilus värviline.
Eile sai Valparaisos liiga palju päiksega flirditud ja nüüd huuled tules. Kuna minu Nivea hügieeniline, meestele mõeldud huulepulk oli bussi pagasiruumis, siis uurisin Ulvilt, ega tal äkki mingit leevendavat huulemääret pole? Oli küll, selline maasikamaitseline, roosa ja läikiv. Tänapäeval on täitsa ok, kui naised pisut meeste moodi välja näevad ja ilmselt meie naisterahvast soovolinik tolereerib seega ka meesterahvast, kes natuke naiselikum välja näeb. Nats gei on okei 🙂
Nii, kui üle Tšiilili-Argentiina piiri saime, nii hakkas allapoole liikudes maastik muutuma.
Helesinine laguun. Andide edition 🙂
Enne Argentiina Veinipealinna Mendoza-sse jõudmist nägime tõesti väga massivseid viinamarja istandikke, kilomeetrite kaupa.
Mendozas nägime ilusaid puid parkides, lehti polnud, ainult sinised õied.
Sõidutee ja kõnniteede vahele rajati just uusi vihmavee äravoolu kanaleid. Ilusad kunstilised.
Seekord võtsime omale apartment-tüüpi ööbimise (37USD – lubati Argentiina peesode asemel USD-ga tasuda) ehk magamistuba, elutuba koos kööginurgaga, oma wc-dušiga. Ainuke siiani imelik asi – puuduvad käterätikud. Nimelt voodipesu on, aga käterätikud mitte.
Vannikas
Köök-elutuba apartmendis
Mendoza oli ilus kevadiselt roheline, ca 24 kraadi sooja ja päike, normaalne 🙂
Tundmatu puu ilusad õied. Puu ise järgmisel pildil.
8 tundi poolnäljas olekut ja juba avastasimegi end kusagil avatud restoranis. Restoranide ja ka muude poodidega on Argentiinas see kummaline asi, et neist enamus avatakse ca 19.00 paiku, mõned veidi enne, mõned veidi hiljem. Me olime aga näljased ja seega sai suht esimene avatud söögikoht valitud. Tahtsime proovida Argentiina maailmakuulsat steiki, aga peale tellimuse esitamist tuli mõni minut hiljem hispaania keelt rääkiv kelner ja teatas Google Translatori abil, et “Vabandama, meil on steigi jaoks vajalik liha otsas”. No olgu, võtsime siis midagi muud, mingi kanalihaga täidetud pirukas vms, maitses hästi ja kõrvale joomiseks ikka vein. Oleme ju Argentiinas ja veinimekas Mendozas. Steigi söömiseks on olemas Argentiinas tegelikult kindlad parrilla nimelised toitlustuskohad, kuid need avatakse meie üllatuseks alles kella 21.00st õhtul kuni hiliste öiste tundideni.
Meie tavalised suvelilled ja palmid.
Mendozas on rajatud ülisuur park, ca 420 hektrit – läksime vaatama, ongi suur! Tundub, et rahvas nautis seda täiega, pargi teed olid pargitud autosid täis ja rahvas sportimas, s.t. jooksmas, rulatamas, jalutamas jne.
Roosid – naised pidid muidugi nuuskima minema. Käisin minagi ja tõmbasin nina täis – selline klassikaline tugev roosilõhn.
Naljakalt pehme koorega puu.
Kuna hakkas pimenema ja meil veel järgmise päeva plaanid tegemata, seadsime sammud öömaja suunas. Jätsime suurejoonelise pargi avaväravaga hüvasti.
Naistel tuli igaõhtune veiniisu peale. Kuigi ma ütlesin, et spets veinipoest ei pruugi me meie mõistes normaalse hinnaga veini leida, läksid nad ikkagi uudistama. Naised, nagu oligi arvata, väljusid poest ilma pudeliteta 🙂
09. November 17 – Lahkumine Mendozast
Hommik viis meid taas bussijaama suunas. Peale selle pargi ei tundunud siin meie jaoks midagi paikanaelutavat.
Silma hakkavad vanemad autod, selliseid vanu Fordi tööloomi nägime mitmeid.
Taaskord siniste õitega puu ja puu otsas, mingi tundmatu linnu kaunis korralikult ehitatud pesa.
Tundmatut ilu oli rohkelt, esiplaanil vasakul kontrollitult torkiv (Leegi proovis näpuga) tääkliilia.
Ilus roheline linn, vaikne ja turvaline.
Mendoza bussijaam
Personaalsed piletid nime ja passinumbriga! Seekord ei plaaninud me sõidu käigus riiki vahetada, aga dokumendid pidime ikka piletit ostes esitama, sest reeglid on sellised. Põhjus – nimelt juhtub siin riigis palju õnnetusi ja valitsus nõuab, et bussipileti ostmisel peavad kõik, isegi kohalikud oma dokumendi esitama. Et võimaliku õnnetuse puhul oleks teada, kes olid bussis….
Pikematel bussiliinidel on moodsad bussid. Pagasi äraandmine on turvaline – sa saad ametnikult kleepeka, mille teine pool kleebitakse bussipiletile. Lõpp-peatuses väljudes saad selle kleepeka järgi OMA pagasi kätte. Seekord unustasin isegi oma iPadi seljakoti võrktaskusse, koti kättesaamisel oli see kenasti alles.
Ka bussi ei saa enne, kui oma dokumenti näitad. Pildil bussijuhid meie passe uudistamas ja naerdes meie nimesid hääldamas 🙂
Bussisõit polnud pikk, aga küpsised ja kohvi või teed pakuti ikka. Enne bussijaama jõudmist anti veel ka piimaiirise kommi.
Nagu teekonnal üle Andide istus Ulvi jälle õigel poolel ja nägi taaskord rohkem. Seekord läks tal nii hästi, et sai omale naabriks inglise keelt rääkiva tõlgi… kellelt ta siis ka igasugu kohalikku infi välja pressis, mida ilmselgelt saab ka tema järgmises postituses lugeda 🙂
Hakkasime sihtkoht San Juan-i jõudma. Seekord nägime uut tüüpi põlde – ca kilomeetri pikkused ja jumal teab kui mitusada meetrit laiad sibulapõllud. Klassikaline sibul, mida kasvatatakse mugula pärast. Sellele järeldusele jõudsin siis, kui nägin sibulaid ülesvõetuna pikkades ridades, külili päikest võttes. Küllap saame ka ükskord ilusaid selgeid pilte.
San Juan – linn, kus temperatuur keris end meie tulekuks ca 31 kraadi peale, päike lõõskas halastamatult põhjamaa heleda naha peale.
Tundsime end nagu tulnukad teiselt planeedilt, õnneks olid tulnukad meid ka vastu võtma tulnud 🙂
Ilm oli nii kuum ja kuiv, et isegi prussakad olid tänavale tulnud ja lasid oma alumisele osale ka väikse päevituse peale 🙂 Üsna suured olendid, Ulvi jalanõu esiots kaadris võrdluseks… Jalaga togides lehvitas Prussakaisand laizalt: “Take your time, it’s summer here!”
Linn ca 15.00-16.00 välja surnud, milles ka seesama palav ilm süüdi.
Juba Lonely Planetist sai loetud, et siinmaal on ärid väga imelikel aegadel lahti. Hommikul on enamik poode ja muud teenusepakkujad lahti 9.30-13.00-ni, siis pikem siesta ja õhtupoole 17.00-21.00. Miks? No päeval on nii palav, et normaalne inimene sel ajal ei liigu.
Sürrealistlik majapidamine.
Kui me ca 16.20 Avise autorendi firma ukse taha jõudsime ja seal silti “avatud alates 16.00…” ja kinnist ust nägime, võtsime rahulikult…
….aega ja läksime kohvi jooma seniks, kuni Avisesse keegi tööle tuleb. Ca 17.00 arvasime, et nüüd võiks küll juba keegi Avises tööd teha. Läksime uurima ja saime ühe täitsa head inglise keelt rääkiva lahke ja abivalmi klienditeenindajaga sina peale 🙂
Kuna Avis tegi meile nii hea pakkumise, siis tundus ülivajalik tähistada seda väikese veiniga, õigemini suurega …
