Mai Chau ehk taastumine Hanoist

28. detsember 16′ kolmapäev – Mai Chau ehk taastumine Hanoist.

Meie sõber ja teejuht Lonely ütleb õigesti, et olles mõnda aega veetnud suurlinnas, on Hanoist 130km kaugusel asuv Mai Chau just see õige koht oma akude laadimiseks.

Linn ise on väike, linna keskel pikk peatänav, aga keskmistest Vietnami väikelinnadest on ta oluliselt puhtam ja seal on nädala sees väga rahulik.

Nädalavahetusel ärkab see linn elule, sest just siis hakkavad kohalikud vietnamlased siia mägede keskele kokku sõitma. Linn ise ei huvita eriti vist kedagi, aga 1km kesklinnast asub külake nimega Ban Lac ja see meenutas puhtalt turistidele suunatud mugandatud, veidi idüllilist näidiskülakest, mis on palju puhtam tavapärasest Vietnamist:

Siin asuvad paljud müügiletid ja turistide majutamiseks mõeldud atraktiivsed maast kõrgemale rajatud suured hütikesed, prahti maas ei vedele jne.

Ühe väikse küla kohta on neid müügiputkasid ikka väga palju ja küla peatänavad meenutavad avamisvalmis turgu, kus kaup välja laotud aga hetkel pole ei müüjaid ega ostjaid. Kui mingi leti juures pikemalt seisatada, siis kusagilt ilmub unise olekuga müüja. Ostsime ühelt parasjagu käsitööd tegeva vanamemme käest taaskord ühe pikliku kitsa seinavaiba ilma kauplemata 80 000=3,2€ eest. Sarnaseid asju müüakse tavaliselt turistidele ca 150-200 000 hinnaga. Armas vanamemm oli ka.

Broneerisime booking.com kaudu 13 euri eest päevas (hommikusöök hinnas) ilusa privaatsema vee kohale ehitatud hütikese:

tehtud bambusest, kombineerituna algeliste alumiiniumaknate ja -ustega.

Samas oli hütikeses väikse vaheseinaga eraldatud wc-duširuum ja kõik kena, puhas ning homestay omanikud igati vastutulelikud ja abivalmid. Saabudes anti esimest korda Vietnamis meile ka tervitusjooki: apelsinimahla soojaks aetud variandis. Saabusime eile õhtul Hanoist kohale ja otseloomulikult oli võimalus sealt ka õhtusöök saada. Olles 3 erinevas homestays olnud, saame väita, et neis pakutakse reeglina palju kallima tasu eest süüa, kui seda sama kohta ümbritsevas asulas saaks. Siin oli õhtusöögi eest küsitav hind 150 000 ehk ca 6 euri. Kuna me kumbki olime viimase kuu aja sees söönud kokku alla kilogrammi liha ja on ikkagi jõuluaeg ning nähes linnakeses, kus buss meid maha pani, söegrillil keerlevat parti:

…ei suutnud me kiusatusele vastu panna, eelistasime hoopis sedasorti õhtusööki, maksime 120 000=4,8€ ja saime seest täidetud pardi kenasti tükeldatuna, eraldi grillkastme ja värske maitserohelisega kenasti plastkarpi pakendatuna:

Hinnavõrdluseks olgu mainitud, et populaarses Bac Ha’s küsiti surnuks nälginud ja grillituna veel omakorda tublisti kaalu kaotanud endise supikana eest 200 000 ehk 8 euri 🙂

Pilt sööma asudes:

Pilt pärast söömist:

…ehk see valge udune osa sellel pildil on minu kõht ja nagu näete, ma oma varbaid enam üle kõhu ei näinud 🙂

Eile õhtul kahepeale söödud part ja hommikusöögiks pakutud 3 pannkooki (see ka suurim ports, mis meile siiani on hommikusöögiks nö majutuse hinnasees pakutud):

…andsid nii palju energiat, et lõunaks sõime taas suppi:

…ning Leegi ei jõudnud isegi kõike ära süüa ja minust polnud ka suuremat abimeest. Õhtuks vajasime ainult kohvi ja ühte saiakest.

Hommikusöögi taust:

…ehk tõeline maaelu, riisiväljad, kohalikud põllul tôötamas, kuked hilist eitejubamitmendat äratust karjumas, pardid paterdasid siinsamas riisipõllu kõrval.

Tegime hästi rahuliku päeva ehk vormistasime 2 varasemat blogipostitust koos piltide sortimise ja lisamisega ära, sest vahepeal tuli nii palju uusi seiklusi peale ja 2-s hotellis oli nii aeglane interneedus, et blogi vormistamisest ei tulnud lihtsalt midagi välja. Jalutasime ringi linnakeses ja külas, idülliline koht, aga jah veidi võlts. Samas jah, nädala sees väga rahulik, nauditav koht:

Eile õhtu jäi meil pardisöömisest hunnik koerale söödavat manti üle ning selle asmel, et kõik koos pakendiga prügikasti visata, tassisime selle käeotsas linna, lootuses mõni õnnetu koer leida ja tema päev ilusaks teha. Keskpäevane aeg, enamus koeri peesitasid kusagil tänaval aga lõpuks leidsime sobiva koera. Noor, kõhn ja hirmunud olekuga, kutsumise peale ligi ei tulnud ehk oli näha, et tal inimestega kurvad kogemused. Viskasime talle isu äratamiseks pardi pea, koer oli algul hirmunud kui tema suunas midagi viskasime aga kui ta aru sai, et see polegi kivi, asus ettevaatlikult sööma:

Kuna koer ikka veel ei olnud usaldav, viskasime talle veel tükikesi karbist aga kõik kukkusid kruusa sisse tänavale, ning pole just hea kruusast asja süüa, mida koer näljaga ikka tegi.

Mingi aeg õnnestus koer tänava äärde meelitada nii, et ta mõistis, selles valges karbis on kõik talle:

..koer sõi mõnuga ja me valvasime päris tükk aega, et mõni teine tugevam koer talle “seltsiliseks” ei tuleks. Kohalikud vaatasid meid kui tulnukaid stiilis ” mismõttes te koertest hoolite ja toidate neid”.

Tegime väikse tiiru linna peal ja tagasitulles nägime, et meie koer polnud vist kõike karbi sisu jaksanud ära süüa sest karbi juures oli uus koer juba maiustamas või sees olnud kontide lõhna nuuskimas:

Uurisime ka linnas rolleri rendihinda, ühes kohas küsiti koguni 250 000 ja teises 200 000, ehk küsiti kõige kallima hinnaga, mida oleme siiani Vietnamis kuulnud. Võrdluseks, Põhja-Vietnami kõige populaarsemas sihtkohas Sapa’s pakuti rollereid 80-100 000-ga. Ei aitähh, pealegi ei tundunud ümbruses midagi sellist olevat, mida me veel pole näinud ja mida me oma järgmises sihtkohas ei näeks.

29. detsember 16′ – Mai Chau -> Ninh Binh.

Kui me rollerit ei võtnud, siis pole Mai Chau’s üle ühe päeva eriti midagi teha, seega oli plaan edasi liikuda.

Hommikul palusime hommikusööki tavapärase alates 7.00 asemel 6.30. Pärast saia, praemuna ja kohvi joomist, vinnasime seljakotid selga ning kõndisime 6,5 km Mai Chau’ st tagasi Hanoi suunas esimesele suuremale 3-e tee ristmikule, kust 8-9 vahel hommikul pidi Son La’st Ninh Binh ‘i sõitev buss mööduma ning me pidime lihtsalt lehvitama, kui sellele bussile tahame peale saada. Jõudsime ca 8.15 kohale ja mingi aeg tuli üks kohalik uurima, mis me siin ootame. Kui selgitasime, kuhu tahame minna, siis ütles, (ok, toksis oma mobiiltelefoni kellaaja ja näitas seda meile) et buss tuleb pigem veidi enne 9-t. Buss saabus lõpuks 8.50 ja pidas ise meid nähes kinni. Hüppasime peale ja mõne aja pärast tuli bussijuhi abi meilt sõidu eest raha küsima. Esialgu küsis bussijuhi abi koguni 400 000 ehk 200 000 per nägu! Kui olime kaardirakenduse lahti võtnud ja näinud, et sõita on ainult 120km, tundus hind vägagi turistilikult kallis. Leegi võttis Ipadi kaasa ja läks uurima, kas hind ikka õige!

Bussijuhi abi andis siis erinevaid nägusid tehes 100 000 tagasi :). Samas on eestlane ju paras koi ja kuna juba üritati meid räigelt tüssata, läks Leegi veel korra läbi rääkima. Mul on ka juhuslikult oma pressikaart kaasas (no mine tea kust ägeda loo saab teha) ja andsin Leegile selle meie veenvuse tõstmiseks kaasa. Leegi kirjutas tumbajumbale mõeldes ka esimesed vietnamikeelsed sõnad paberile:

Bussijuhi abi väitis, et buss Son La’st Ninh Binh-i (vahemaa 300km) pilet maksab 200 000, mis siis, et bussil oli kirjas 185 000:

Tüüp väitis, et kuigi meie tahame sõita sellest 300km ainult 120km, siis on 150 000dongi=6€/nägu ikka õige hind:

No ilmselgelt pole ta koolis käinud ja matemaatika lonkab kahte jalga. Me oleks võinud sõita oma külakesest 70 000 eest tagasi (130km) Hanoisse, võtta sealt uue bussi ja sõita (90km) teise bussiga 70 000 d eest Ninh Binh ‘i ja oleks kokkuvõttes kumbki 10 000 säästnud…
Bussireisi lõpus saime aru ka, miks me nii palju maksime – buss oli niigi täitsa tühi ja neist vähestest, kes meiega koos peale olid, läksid enamus vahepeal maha.

Seega bussireis ju ilma meie lisarahata “miinustes”…. kaubaveoga ka kehvad lood, suuremas pagasis oli seekord ainult rolller, mis paljude istmete olemasolul katusele oli pandud ja mis ühes peatuses sealt maha tiriti:

Bussipileti hinnateemal saime jälle ühe tarkuse juurde: enne kui kusagil suvalisse abivalmisse bussi hüppad, küsi kohe, mis reis maksab, ükskõik kui lühike või pikk teekond parasjagu vaja läbida. Me oleme siiani pileteid reeglina ainult sihtkohast sihtkohta ostnud ja võimalusel kusagilt ametlikust kohast ning pole veel tünga saanud. Siiamaani pole ka keegi meid nii räigelt püüdnud petta, et annad suure raha ja vahetusraha ei tagastatagi (rongis Saigonist Hanoisse oli 2. juhtum, kui tädi võttis kohvi eest 50000d=2€ ja jooksis vahetusraha andmata rongist välja). Ja muidugi, kindlasti vahel (sageli) ikka on meilt ülehinda küsitud, aga mitte nii nahhaalselt kohe kindlasti …no nüüd siis saime 🙂

Igatahes oli meil 3h pikkuse bussisõidu kestel aega mõelda, mida me selle bussijuhi ja tema abiga teeme, sest niisama me seda küll ei jäta ehk peaks ikka mingi vimka välja mõtlema 🙂 Leegi kirjutas väikse, aga informatiivse kirja:

Edastasime selle bussijuhi abile bussist maha astudes. Mina tegin Ninh Binhi bussijaamas maha minnes näo, et mind hirmsasti kohe huvitab bussi:

bussifirma andmete, bussijuhi, bussijuhi abi jne pildistamine. Olin kaamera valmis seadistanud ja asusin profifotograafi moodi, läbi kompaktkaamera elektroonilise pildiotsija kõike kiiresti pildistama.

Bussijuhi abi polnud sellest miskipärast üldse vaimustunud:

Ei saanudki aru, mis tal hakkas, …rääkis telefoniga, …üritas igati oma nägu varjata ja vehkis käega stiilis “ära pildista” vms…

Igatahes sõitis buss kohe kiiresti, kiiresti minema, aga ma sain vajaminevad pildid kätte 🙂

On kindel, et bussimeeskond sai meie sõnumi kätte, kui ise aru ei saa, lasevad selle mõnel koolilapsel ära tõlkida ning oleme veendunud, et suutsime vähemalt bussijuhi abi tänase ja mõne järgmise päeva (võib-olla ka pikema perioodi) ära rikkuda ja on lootus, et ta ei küsi enam järgmistelt turistidelt nii palju raha, kui meilt ning meie saime omale ühe blogilugeja juurde. Kindlasti said nii www.lonelyplanet.com kui ka www.tripadvisor.com omale ühe püsijälgija lisaks 🙂

Muide, Googeldasime Ninh Binh ja Mai Chau vahelist bussihinda hiljem Ninh Binhi hotellis, saime vasteks, et normaalne hind on 80 000dongi/inimene! Niiet maksime räigelt üle kohalikus mõistes, pea kahekordse hinna! Oleme nüüd kindlasti targemad. Kindlasti tarkus tulevikuks ka, et tasub üle googeldada kõik hinnad, milles kahtled ja kus tünga saada ei soovi…. Siin Vietnamis tundub, et võib veel hakata juhtuma… :O

No ei ole nii, et mingi tropp vietnamlane eestlastele ära teeb ja eestlane jaanalinnu kombel pea liiva alla paneb, hoopis eestlane keerab teistele – no ei olnud me vaatamata vahejuhtumile ju üldse kurvad ja see pani mind arutlema, kas minu soontes mitte mõni tilk iiri verd ei voola 🙂

Aga et ähvardus ainult suusoojaks ei jää, kavatseme kirjutada ka Lonely Planeti ja Tripadvisori foorumisse sel teemal ühe postituse. See on üsna otsitud marsruut ja on oluline inimestele oma kogemusi, siinjuures ka negatiivsed, jagada. Niimoodi ehk osatakse tüngasaamist vältida.

Oleme nüüd  Ninh Binh linnas, kõndisime oma hotelli ja jääme paariks päevaks (võibolla ka kauemaks) siia piirkonda sest siin on, mida rolleriga, matkates ja paadiga sõites avastada 🙂