Jõulud, Hanoi ja Ho Chi Minh

24. detsember, laupäev- Jõulud Põhja-Vietnamis. Bussiga Dong Van-ist Ha Giangi

Täna varahommikul saime kuulda Jõulusokku! No tõesti, selline ilus, aga süsismust oli ja 10cm sarvedega! Lugu on tegelikult aga selles, et siin Dong Van-i hotellis asub turg otse meie 4. korruse akna all ning tänasel 3ndal ja viimasel siin ööbimisel oli otse meie akna alla turuväljakule toodud üks õnnetu süsimust sokk. Sokk määgis nagu viimane õnnetusekott terve öö läbi ning kui südaööl summutas tema kaebed ümbruskonnast kostuv muusika ja turistide purjus naerukõõksakud, siis umbes kell 2 öösel ärkasime me kaebliku kitsevigina peale üles. See oli jäänud ainsaks heliks ümbruskonnas ja ka akna sulgemine ei päästnud toas magajate (nagu meie) olukorda. Sokk tegi vaid mõneks hetkeks pausid, aga justnagu meie tögamiseks hakkas haledalt määgima just uinumise tähtsaimal hetkel. Nihelesime Jasuuga ühelt küljelt teisele vähemalt pool tundi, siis aga hakkasid kuked kisama üle linna (külade?!) ning nõnda saigi meie jõululaupäeva ööst kõige “meloodilisem” tervitus eestlaste jaoks tähtsatele pühadele.
Hommikul kell 5 läks meil buss Ha Giangi. Ehk siis pärast öist ärkvelolekut uinusime veel katkendliku unega mõneks ajaks, kui juba käiski äratuskell 04.15. Sõime oma supid ja kohvi, pakkisime viimased asjad kokku, ning 4. korruselt alla hotelli ette kõndides huvitas meid kohe esimese asjana, KES pagan meie öörahu rikkus ja nii kummastava jõulukellana öö läbi mõjus? Leidsime õnnetu näoga eelmainitud sokupoisi kohe üle tee turuvärava külge sarvipidi seotult. Enam ta ei määginud, sest kell 5 juba esimesed rollerid ja turumüüjad liikusid. Kits oli seotud nii lühikese nööri otsa, et kui ta oleks tahtnud magama jääda, oleks ta end sõna otseses mõttes üles poonud – eks ta selle pärast pidevalt häält tegigi. Ning ehk aimas ka oma saatust ette – oli ta ju lihaturu territooriumil :(.

Vietnamlaste jaoks tunduvad kõik loomad ainult lihtsalt lihakehadena. Nii see meile paistab. Nad ei hooli loomadest karvavõrdki. Seda, mis asendites neid transporditakse, kuidas koheldakse. Ehk oleme näinud juba liiga palju.

Hetkel, hommikul kell 8, tunduvad jõulud igati Eesti moodi saabuvat. Meil siin tibutab kerget vihma, lund ei ole, kuid on pilves ja jahe. Ilmselgelt pole meil karta ülesöömist, eriti just rasvase toidu näol (kui väita, et oleme selle napi kuuga kahe peale kilo liha ära söönud, siis on see juba ilmne liialdus). Hea uudis on see, et ei pea telekast vaatama “Üksinda kodus” kõiki osasid ja nägemata jäävad ka “Visa Hing” kõik filmid ning ei pea pärast jõule lugema meediast, kuidas meeletust ülesöömisest toibuda 🙂

Ha Giangi jõudes ööbisime 6€ eest vanas tuttavas Kiki’s House’i hostelis.

Tsipake tähistati ka siin linnas jõule. Mõnel pool mängis sama jõululugu otsast ja otsast peale, mõnel pool olid jõuluvidinad müügil. Jõulupõder Rudolph oli ka kaasa leidnud omale 🙂 :

Õhtul käisime söömas oma lemmikus tänavakohvikus suppi, seekord pani koha perenaine oma lapselapse meie kõrvale istuma. Oli teine kui pisike uudishimuliku näoga jõuluprintsess. Andsime talle šokolaadist mündi. Lapse jaoks oli eurooplastega samas lauas istumine niivõrd põnev ja erakordne, et samal ajal, kui ta ka hirmus häbelik oli, piilus ta meid oma uudishimulike silmadega, alatihti.

25. detsember 16′ – Hanoi

Jõudsime õhtul Hanoi bussijaama ja selle asemel, et võtta takso ja sõita oma ööbimiskohta, otsustasime jalutada läbi linna, sest 9,5km teekonnal näeb juba päris palju.

Esimene asi, mis äsja maapiirkondadest tulles silma jäi oli see, et inimesed on paksemad ehk suurlinnas pole vaja teha sellist rasket tööd nagu maal ellujäämiseks vaja on ja reeglina ei vaata sulle keegi otsa, ammugi ei naeratata – turist on siin tavaline nähtus.

26. detsember 16′ – Hanois avastamas

Hommikul läksime linnapeale kolama. Linn on suur, õhk lämbe ja kui uskuda teadlasi, siis on siin kõige saastatum õhk, isegi hullem kui Tai pealinnas Bangkokis. Tänavaelu on kirev, samas päeval igati turvaline.

Kolasime ringi Old Quarter-is ehk siis n-ö vanimas linnaosas ja siin on näha suured kontrastid vaesuse ja rikkuse vahel.

See näiteks on tüüpiline vaade lääne brändipoest, kus ees turvab turvamees ja ukseavaja ühes isikus.  Enamasti seisid sellised poed täitsa tühjana, vähemalt meie külastamise ajal ning uksehoidjad näppisid ajaviiteks telefoni:

Käisime rikaste kaubamajas Ooperimaja lähedal,

Trang Tien Plaza  – iga kohalik mats sinna sisse ei saa, uksehoidja on ees ja tsekib sinu outfitti.

Trang Tien Plazas oli esindatud kõik maailmakuulsad disanibrändid jne, aga sees oli teenindavat personali (nagu ka Tartu uues Kvartali nimelises monstrumis) ilmselgelt rohkem kui potsentsiaalseid ostlejaid. No ei sobi see luksus taaskord siia ühiskonda, nagu ei sobi siia suured autod, sest rahvast on palju ja ei kujutaks ette neid ummikuid, kui iga rolleri asemel oleks auto – linna tänavad läheks lihtsalt füüsiliselt lõhki 🙂 Samas on ka sellistel luksuspoodidel oma klientuur ja küllap kulutavad rikkamad turistid sealgi kümneid miljoneid kohalikke rahatähti. Selle moekaubamaja klientideks olid tuntavalt valgemate nägudega vietnamlased kui neid muidu siin näha võib.

Kusjuures peab tunnistama, et mida valgem nägu, seda ebaloomulik ja võltsim tundub selle kandja.

Kui seal printsessi kleit selga ajada – ei muutu siga ju printsessiks, sest igaüks näeb, et kandja on ju siga mis siga 🙂 Ja printsess seanäoga ei veena ju ka kedagi 🙂 Selles mõttes on ka siin rohkelt neid, kes tahavad välja saada keskpärasusest ja on nõus nii oma nägu, kaela või tervet keha pidevalt pleegitama, valgendama ja vältdivad iga hinna eest kas või 5 minutit päikest terves päevas.

Eriti kole on nende üldilme siis, kui nägu on märgatavalt valgem kui kael. Rikka inimese väljanägemist on odav saada: Rolexi kella saab 150 000 eest ehk ca 6 euri…

püksirihmale võid sobiva firmamärgiga metallpandla valida suvalisest tänavaputkast, samamoodi püksirihma värvi ja nahapinna töötluse, valmis rihmad ca alates 200 000 ehk 8 euri ja saad igati soliidse väljanägemisega uhke logoga nahast püksirihma.

Vietnamis saab öelda, et naiste jalas on püksid, selles mõttes, et vähemalt 80% naistest kannab pükse ja sellele tundub lihtne põhjus – katsu sa rolleri seljas kleidiga või seelikuga sõita või lasteaiatooli pealt tänaval süüa 🙂 Hanois nägime muidugi ka seelikuga rolleri seljas sõitjaid, aga reeglina istusid need siis stiilselt küljeli tagaistmel, jalad kombekalt ühel pool koos.

Meie oleme võtnud üldise seisukoha tarbida samasugust (ja samadest lihtsatest kohtadest) toitu, mida keskmine reaalne vietnamlane omale lubada saab, sest kui tahta euroopalikku toitu süüa euroopa hindadega, siis pole mõtet nii kaugele Vietnamisse sõita! Lisaks tekib küsimus, miks ma peaks friikartuli ja liha eest maksma Vietnamis 10 eurot, kui suurema portsu samu asju saab nt kodulinna “Fastersi” kiirsöögikohast 3 euroga…

Me tulime siia selleks, et kogeda kohalikku elu ja näha elu nii, nagu see siin päriselt on – ok, päriselu on muidugi hullem, kui meile näidatakse, aga mingit aimu me ikka saame.

Me pole veel kirjutanud sellest, mis toimub bussides. Täiesti tavaline on see, kui keegi bussisõidu ajal oksendab. Ei ole näinud veel meest oksendamas. Ehk tihti on põhjuseks ka võimalik rasedus, aga kindlasti ka toit. Ei ole saladus, et osad pered on väga vaesed ja tihti ei jagu söönuks saamiseks elementaarset riisigi ja riisi maitsestamiseks kasutatakse vaesetes peredes rohkem kui kahtlase kvaliteediga erinevaid juurikaid, mis omakorda on minetanud juba ammu oma värskuse. Ka arstiabiga on lood kehvad, sest kui oled haige ja vajad arstiabi, siis 50% raviarvest maksab kohalik ise, teise poole hüvitab riik ja arstiabi on kallis…

Dong Van-ist Hanoisse sõitsime taaskord nn sleeperbussiga

ja mingist väiksemast kohast tuli peale üks keskealine (ja lapsega) vaesemapoolsema väljanägemisega naine. Tal oli küljes veidi ebameeldiv lõhn, mida ta ka bussis usinasti levitama asus. Lõhna kannatasime vapralt välja, aga kannatus katkes, kui ta ca 15 minutit pärast bussi istumist (st sleeperbussis lamamist siis), kilekoti haaras ja lärmakalt öökides oksendama asus. Lõhn oli enne juba imalalt jube ja nüüd läks veel hullemaks. Leegil läks süda kohe pahaks ja kui bussirahvale esimene wc-peatus tehti, istusime me mõlemad oksendajast kaugemale 🙂 Mingi hetk läks bussiabi naise juurde ja mõnda aega hiljem pidas buss kinni, bussi kõhu alt visati välja naise pagas ja naine koos lapsega läksid bussist maha… karm elu siin. Samas bussis oli veel üks nooremapoolsem naine, kes ka oksekotti kasutas:

Aga Hanoist edasi. Kuna me oleme üsna mõistlikult siin majandanud, siis otsustasime täna endale veidi rohkem lubada. Proovisime ära paljukiidetud egg-coffee ehk munakohvi. Saime kaasa oma hotellist linnakaarti ja hotelli administraator soovitas meile ühte kindlat kohta, kus saab head kohvi normaalse hinnaga. Olime algul soovituse suhtes veidi skeptlised ehk kui kohvikoha üles leidsime, võtsime klienditeenindaja imestunud pilgule vaatamata ainult ühe munakohvi (35000).

Ei saa salata, see oli ülimaitsev ja tehtud päriskohvist. Ilmselt tehakse tassi kangem päriskohvi, vahustatakse munavalge ja siis lisatakse veidi munakollast + kangemat kohvi, segatakse see eraldi kõik kokku ja valatakse siis kangele kohvile eraldi kihina peale – niimoodi võiks selle maitset kokku kirjeldada – nämma.

Kõrvallauas istus üks euroopa noormees, suur klaas jääkohvi moodi vedelikuga. Leegi läks klienditeenidaja juurde ja näitas näpuga noormehe klaasile ja küsis, mis asi see on ja mis maksab. Saime teada, et tegemist ongi jääkohviga (väga hästi peeneks purustatud jääkohvi) koos karamellisiirupiga ja hind ainult 45000 ehk alla kahe euro.

Tellisime ühe:

…ja peale proovimist,

tellisime veel ühe 🙂 Leegi täpselt samasugust ei tahtnud ja tellis sarnase jääkohvi, aga piparmündi lisandiga – kah väga hea, aga karamelli lisandiga oli parem – samas saime uue maitse ära proovida:

Igatahes olime sigarahul selle väikse, aga armsa kohvikohaga!

Hanois jäi silma üks lahe kass.

Kassile silma vaadates saime aru, kust on pärit “Lord of the ringsi” filmist pärit kõikenägev Mordori silm. 🙂

4€ eest sai Leegi endale suvalisest tänavapoest uue kleidi, lõuna poole soojemasse liikudes hea õhuline kanda.

Leegi unistas juba ammu, et tahab proovida, kuidas on kanda õlal SEDA:

Hoan Kiem järve ümbritsevas pargis on vist ainus ilus hoolitsetud roheala, kus ilupilte saab teha.

Sõber Lonely sõnul peaks olema see üks esimesi kohti, mida Hanois külastada ehk tempel Hoan Kiem järve keskel. Me nägime seal nii palju turiste raha eest seda vahtimas, et meil läks isu ära 🙂

Hoan Kiem järve vesi tundus visuaalselt nii must, et olen kindel, et siin on esindatud kõik Mendelejevi tabeli elemendid:)

Samas nägime ühte kalameest, kes midagi välja sikutas, ja voila, ei olnudki vana kummik, oli kala hoopis!

Päris suur kala oli! Ristisin selle Mendelejevi kalaks – igavene suur mürakas ehk ilmne näide, mida keemia lepamaimudega teeb 🙂

Mingi hetk tundsime, et kõht on siiski tühi ja peaks midagi sööma. Otsisime taaskord ühe enam-vähem viisaka tänavasöökla ja tellisime kaks traditsioonilist nuudlisuppi koos veiselihaga. Hind 40 000 ehk üsna keskmine. Kui tavaliselt tuuakse selle supi kõrvale lauda ka hunnik erinevaid maitseaineid ja kausike toore erineva maitserohelisega + eraldi taldrikul ka väiksed sidrunijupid, mille mahla sa ise supi peale tilgutad, siis nüüd saime ainult supi kõrvale …tsillikastme. Supp ise tavapärase maitsega.

Samasugust suppi oleme saanud alates 20 000 dongist ja rikkalikku maitserohelise ja -ainetega ja väga maitsvana ning kallimates kohtades oleme maksnud ka 60 000 ja saanud sama keskpärase maitsega. Supi omahind võib olla seega ca 10 000 ja ülejäänu moodustab asukoht, hoone üldine väljanägemine, võimalik visuaalne hügieenitase ja omaniku kasumiahnus. Toidu hindu reeglina kusagil kirjas pole ja iga kord on tüütu seda eraldi küsida, aga küsima peab, sest hiljem võidakse selle eest krt teab kui ulmeline summa küsida. Oleme ka aru saanud, et mõnes kohas võib sama asja hind olla erinev – kohalikule elanikule odavam, turistile vastavalt näo või tunde järgi ehk “küsida võib kõike” 🙂

Sõltumata tänavasöökla kohast, kus söönud oleme – kasutatud sööginõud pestakse alati otse söögikoha ees ehk tänaval maas. Tüüpiline pilt, tegime selle täna ja pildistamise hetkel tegeldakse meie just kasutatud supikaussidega:

Ka eile õhtul sõime Hanois õhtust:

…ja siis juba jäi tunne, et söögikoha omanik ootab kannatamatult, et sa ära sööks ja kohe lahkuks. Nii oli ka täna siin, sest oli õhtune aeg ja kõik lasteaiamööbliga lauad külastajaid täis ja saaks ju veel kliente teenidada, kui olemasolevad kiiremini oma lurri ära lurbiks! Kuni selle hetkeni, kui hinda küsid, normaalse hinna saad ja sind lauda juhatatakse, suhtutakse sinusse kui auväärsesse klienti.

Kui maha ära istud, oled sa lihtsalt üks, kellelt oodatakse, et sa kiiresti ära telliks, kiiresti ära sööks, kiiresti ära maksaks ja kiiresti ära läheks. Me oleme päris paljudes linnades peatunud, aga sellist halvasti varjatud “next, next, next” tunnet pole siiani tundnud. Hoopis vastupidi, väiksemates linnades on kohaliku söögikoha omanikel alati nägu naeru ja teatavat uhkust täis, sind koheldakse hästi ja sind hoitakse pigem kauem kinni (“näete, minu söögikohas käivad isegi eurooplased söömas!”) Igatahes saime me juurde inpiratsiooni minna eemale sellest suurlinnast ja jätkata väiksemate maakohtade toetamistega.

Kaks pilti kesklinna suurema poe lihavalikust:

Ahjaa, mingi aeg maitsesime ära vietnamlaste kuulsa bia hoi ehk toorõlu, maksis 15000dongi=0,6€. Sama õlut olime saanud maitsta tegelikult ka Halong City hostelis, kus see käis tasuta ööbimise juurde. Pole meie jaoks midagi erilist, rohkem raha me selle eest välja ei käi.

Nägime pargipingil nn asotsiaali, kes pani mingi kiletüki moodi asja põske ja hakkas veidras rütmis tõmblema. Kahju oli, aga aru ka ei saanud, mis tema südant vaevas:

Ka niimoodi saab Hanoi kesklinnas ringi liigelda:

Hanoi oli esimene koht, kus nägime spetsiaalseid rollerilukke. Ju rolleritel on vahel kombeks siis ise kõndima minna 🙂

Leidsime ühe katedraali, Vietnamis eriti palju sajanditevanuseid hooneid pole. Sisse ei saanud, renoveerimine ilmselt pooleli vms.

Siin kohtusid vana aeg ja uus aeg ehk tempel ja elekter.

Väike stiilinäide Vietnami maalikunstist minu kunstiõpetajale, kui ta peaks seda blogi lugema:

See ilmselt on supipõhi ehk puljong keedetakse kõigest, mis lihakehast saada on:

Otseloomulikult ei saa me Hanoist enne ära minna, kui nende ajalooliselt kuulus veeteater ära vaadatud. Käisime hommikupoolikul kassaluugi ääres ja sealt vaatas vastu kinnine luuk sildiga:

Õhtupoole ca 14.30 paiku sättisime end uuesti sinna, et vaatame, äkki ikka saame mõnele tänasele etendusele, ja saimegi. Selgus, et hommikupoole nähtud silt oli ilmselt eilsest päevast inimesi eksitama jäänud ehk saime kohe esimesele kell 15.00 algavale etendusele pileti (100 000=4€ per nägu) 🙂

Ahjaa, sellist silti nägime ka:

Kuna mul ei olnud sarnast peegel- ega videokaamerat ja ka proffessionaalset videokaamerat, vaid …lihtsalt 2015 aasta parim kompaktkaamera, siis lisapiletit videosalvestamiseks ei ostnud, mis muidugi ei seganud tegemast etendusest pilti ja videot 🙂 Tegelikult tegid pilti etenduse ajal kõik turistid, kes aga vähegi julgesid 🙂

Etendus oli kindlasti külastamist väärt ja tasus oma 4€ hinda! Rahva huvipuuduse all see teater ei kannata:

Kolasime veel linnapeal ringi ja mingi aeg kõht taas tühi. Me polnud söönud Vietnamis olles sushit ja nägime paari isuäratava menüü ja euroopalike hindadega sushirestorani ja mõtlesime, et kui juba täna laristamiseks läks, teeme ka korralikuma õhtusöögi.

Tellisime enda arvates mitu portsu:

lootuses et saame kõhu täis, aga ikka jäi väheks ja pidime juurde tellima:

Ka peale juurde tellimist oli kõht ikka tühi, aga arve juba 220 000 ( ca 9 euri), ning tundus aeg lõpetada. Käisime üle tee K-Circle ehk nagu meil R-kiosk ja võtsime sealt väga ok hinnaga (8000, mujal ca 20-30 000) maksva jääkohvi piimaga.

Olles kohvi ära joonud, võis kõhu enamvähem täis lugeda ja suundusime hotelli. Õues hakkas hämarduma ehk olime linnas ca 9-st saati jutti kolanud.

Ahjaa, selline pisikese aknaga näeb välja meie seekordne hotell. Kuna nädalavahetusel ja veel ka esmaspäeval on hinnad pisut kallimad kui argipäevadel, maksime seekord hotellitoa eest 16€/öö, hommikusöögiga, mis on ühtlasi kõige kallim hind Vietnamis, mis me majutusöö eest oleme välja käinud. Voodi oli mõnusalt pehme üle pika aja 🙂

27. detsember 16′ – lahkumine Hanoist.

Tahtsime juba teist hommikut minna kella 6-ks kohaliku järve äärde uudistama, kuidas Tai-Chi harrastajad seal hommikuti suures seltskonnas harjutusi teevad, aga eile sai pikalt eelmist blogipostitust kirjutatud ja hilja magama ning hommiku ei jaksanud isegi 6.15 end üles ajada. Uimerdasime voodis, siis pakkisime asjad, kiire hommikusöök hotellis ja teele.

Tahtsime veel täna käia ülikuulsat Ho Chi Minh-i tema mausoleumis külastamas, sest eile oli tal puhkepäev ega saanud meid vastu võtta. Eks ta ole juba vana mees ka – 1890 sündinud, 1969 lakkas süda töötamast, aga 7 päeva pärast siirdus igavesti mausoleumi elama… Auväärt härra võtab külalisi vastu teisipäevast pühapäevani ja siis ka ainult 2,5 tundi ehk hommikuti 8-10.30. Tema krunt on ilmatuma suur maalahmakas, ühest küljest oli vähemalt kilomeeter pikk aed, mida riigi parimad militaarväljaõppe saanud inimesed valvasid.

Ei ole nii, et lähed suva kohast aiavahelt sisse ja voila. Igal pool on mundrimehed ja kui me üritasime smartässidena kusagilt lillipottide vahel end väljakule saada, kõlas vali vile ja sauaviibutus suunas, kust sisse pääseb.

Lonkisime siis ca 1,5km veel ja leidsime ametliku sissepääsu.

Turvakontroll on nagu lennujaamas, pagas valgustatakse läbi ja seljakoti pead nagunii ka ära andma. Lisaks paned oma fotovarustuse ja mobiiltelefoni eraldi kotikesse ja enne pühaduse juurde hanereas sammumist annad ka selle kotikese ära ja saad numbrimärgi asemele. Arvan, et kaamerate äravõtmine on tegelikult päris hea mõte, sest muidu veniks hanerida lõpmata pikaks ja aeglaseks ning tekiks ummikud. Ühesõnaga kogu teekonnal saadavad sind ametnikud. Korjatakse mingi grupp inimesi kokku ja siis kahekesi kõrvuti hanereas kõnnid läbi pühamehe elu- ja magamistoa. Vana auväärt mees oli vaatamata lühikesele vastuvõtuajale päevast väsinud ja pikutas oma uhkest marmorist klaasseintega kirstusarnases voodis selili, silmad kinni. Voodi ümber seisid 4 valges mundris relvastatud tunnimeest, teekonna 3-s küljes veel 6 turvamees ca paarimeetriste vahedega. Ruum ise oli suhteliselt hämar, kirstusarnases voodis olevale magavale härrale langes peale mahe kollakas valgus. Inimeste rida sammus aeglases tempos ruumist läbi, keegi ei peatunud. Kui ringkäik läbi, sai veidi rahulikumalt võtta ning saime ka oma fotovarustuse koti kätte.

Edasi sai minna lisatasu eest ka presidendi lossi/residentsi vaatama, pilet 40 000. Ka seal oli rahvast palju ja samas oli ka teekond ette määratud ja eriti midagi vahele jätta ei õnnestunud.

No uhke värk ikka, ehk suured saksad tõllas, väiksed võllas – nii suur on kontrast lihtsa inimese ja kuulsa inimese vahel.

Veel mõned pildid. Ilmselt koht, kus Ho Chi Minh mingeid külalisi vastu võttis:

Ho Chi Minhi lemmik tiik koos kuldkalade ja veidrate kännujuurtega, tema kaunis ja igavesti hästi hooldatud viljakandev aed:

Otseloomulikult sai kaasa osta meeletus koguses igasugu Ho Chi Minhiga seonduvaid suveniire, näide:

Siinkohal oleks hea teemaks võtta rohked kommunismi-sotsialismi ehk võrdsust propageerivad plakatid, millest selle blogipostituse ilmestamiseks mitmeid pilte varasemalt oleme teinud. Enamasti need pildid tehtud Ha Giangi provintsis, need, kes oma silmaga näinud Nõukogude aega Eestis, saavad kindlasti pilte vaadates omajagu nostalgitseda:

Lonely Planet, meie tark teejuht teadis rääkida, et buss Hanoist Mai Chau-sse väljub My Dinh bussijaamast kell 11.00, seega pidime mausoleumist lahkumisega kiirustama. Arvasime, et jõuame kohaliku bussiga selle 8km katta, mis mauseleumi juurest bussijaama on ning kõndisime mingisse bussipeatusesse. Peatuses uuris Leegi ühelt kohalikult noorelt, et kas siit saab ikkagi bussiga sinna, kuhu meil vaja, aga saime aru, et ei saa siit.. ilmselt plika siiski meist aru ei saanud ja ainult arvas, et ei saa siit otse sõita. Igatahes kiirustamise tõttu kõndisime tagasi mausoleumi juurde ja otsustasime takso võtta. Taksosid on palju ja kõik võitlevad klientide saamise nimel. Otsisime tuttava logoga rohelist Mai Linhi taksot- ei olnud parajasti ega tulnud ka. Meie ümber tiirutasid igasugu tegelased ja küsiti 8km läbimise eest 160 kuni 200 000, lõpuks saime 120 000 ehk kokkuleppehinnaga ühe taksojuhiga bussijaama. Bussijaamas selgus aga kurb tõde, et Lonely Planet valetas ja buss läheb hoopis kell 13.00. Taksosõidu peale raisatud rahast oli muidugi kahju, aga saime kurvastusest kuidagi üle ja läksime bussijaama ümbrusesse paariks tunniks kolama.

Eneselegi üllatuseks avastasime, et selles linnaosas elavad täiesti normaalsed, st sama normaalsed, uudishimulikud vietnamlased, kes eurooplast nähes naeratavad. Võtsime taaskord ühe suvalise tänaval asuva väikse, kitsa ca 3 meetri laiuse ja ca 4m pikkuse sööklaruumikese. Supi hind seekord ainult 25000 ehk 1 eur ja saime sellise supi, mida varem polnud veel saanud. Supp ise oli väikses kausikeses, mahlane, kergelt magushapuka maitsega ja lisaks toodi eraldi keedetud riisinuudel, mida siis ise pulkadega väiksesse supikausikesse kastsid. Lisaks toodi lauale uhkem kausike maitserohelisega ja sidrunitega ning kõik kes meie poole vaatasid, naeratasid 🙂

Täna on Hanois eilsega võrreldes külm ilm ehk taevas ühtlaselt pilves, on tuuline ja sooja vast 22 kraadi ehk kohalike jaoks ikka külm ilm, eile oli 27 kraadi ja lauspäike. Meie aga oma lühikeste pükste ja lühikeste varrukatega särkidega olime vaatamisväärsused. Mingi hetk tuli kõrvallauda üks nooremapoolne paarike ja nad ei pidanud eriti kaua vastu, kuni uurisid meilt kehakeeles, kas meil külm pole? Ma otsisin Ipadist üles ühe lumise pildi, kus meie kerges riietuses lumise auto taustal poseerisime, seejärel tegin näpuga meid ümbritsevale õhule ringi, pühkisin seejärel demonstratiivselt käeseljaga kujuldetavat higist otsmikku ja naeratasin – kõik said aru, et oleme põhjamaalt ja meie jaoks on 22 kraadi seljakottidega ringitrampimiseks isegi liiga palav ilm 🙂 Järgmisse kõrvallauda tulid kohalikud ehitusmehed sööma ja mingi aeg saime aru, et ka nemad murravad pead, miks me täna nii õhukeselt riides oleme – näitasin sama pilti ja veel paari eestimaa lumepilti ning asi sai ka nende jaoks selgeks 🙂 Igatahes lahkusime Hanoist taaskord teadmisega, et inimesed on igal pool toredad, kus turistid massidena ei käi ehk tuleb vältida nn turistipiirkonda.

Bussijaamast saime pileti 100 000 asemel 70 000dongi ehk taaskord valetas sõber Lonely meile, seekord naeratasime selle väikse faktivea peale 🙂

Buss taaskord väike Hundai, samas istekohti 29, kuna istmevahed kitsad. Seekord oli bussijuhiks paks vana prillipapa, kelle eluülesandeks on sõita nii madalate pööretega, kui see üldse võimalik.

Meie sõber Paavo, teada tuntud ökosõidu eesti-norra-eesti meister on selle bussijuhi kõrval ikka räige kütuseraiskaja :). Kui on vaja mööda sõita, siis on normaalne, et sa paned veidi särtsakama käigu ja sõidad eesolijast kiiresti mööda – see papi aga sõidab siis mööda, kui tahab. Pole vahet, kas keegi tuleb vastassuunast vastu või ei tule, kas vastutulija peab tema olematu kiirendusvõimetuse pärast seisma jääma või mitte – vanal on niii ükskõikne nägu peas, et teda võiks vabalt robotiks nimetada.

Ükskord see robot isegi rääkis. Kuna bussijuhi abi on naine ja bussijuht vana ja paks, on selge, et seekord ei ole ka mingit erilist pakivedu toimumas. Mõni üksik pakk korjatakse tee äärest peale, aga need on väga kergekaalulised pakid. Pean sellest bussijuhist kindlasti pilti tegema ja enne tagasisõidupileti ostmist piletimüüjale pilti näitama, sest selle tüübiga ma küll enam nõus sõitma pole – no vahel on bussil nii madall käik sees, et ma füüsiliselt tunnen, kuidas mul luuüdi ka parema meelega plehku paneks, kui aga saaks. Vastik madalsageduslik vibra on terves bussis, lihtsalt ulme, kuidas nii sõita saab.

Üks noor vetnamlanna taaskord oksendas, andis kilekoti bussijuhi abi kätte, 2 meie ees istuvat eurooplast nähes seda oksekogust kilekotis, tegid veidraid hääli – abi tegi aga sõidupealt bussiukse lahti ja oksekott lendas välja kraavi.. Niisama lihtsalt see soditekitaminesiin maal käib. Meil Leegiga on siiamaani väga hästi läinud, kõht lahti pole olnud, kusagil midagi ei valuta, ei nohu,ei köha jne. Jõudsime siiski õnnelikult järgmisse sihtkoha – Mai Chau-sse, millest lähemalt juba järgmises postituses 🙂