Kuus Eestlast

20. veebruar, laupäev.

Neli Eestlast unistavad juba Mõni Aeg, et saaks tagasi koju. Kohe pärast UlludeMuttide nende woofimiskohast peale korjamist hakkasime kodu poole veerema. Tasa ja targu – Dunedinist lahkumisest alates hakkasid kilomeetrid Eesti ja Uus-Meremaa vahel vähenema. Esiti juhatasid õed Ulvi ja Kaili meid maailma järsema tänava peale, mis asub Dunedinis.

Oli küll tore :). Tee oli ülesmäge ja väga järsk, kas nüüd just maailma järseim?

No pole selles sugugi kindel, sest meie kogemused kinnitavad, et siin on reklaamibrožhüürides paljud asjad kõige-kõige, aga kui kohale jõuad, siis enam pole ka. 🙂 Allolevast poest sai igatahes lunastada endale sertifikaadi tõenduseks, et oled maailma järsemal tänaval käinud…

Paljud turistid tegid oma masinatele tuleproovi ehk sõitsid järsust mäest mootori unnates üles ning seejärel tagasi alla. Me kulgesime sellest järsust tänavast üles ikka vanamoodsalt ehk kondiauruga ja tegime seal asuvas nikerdustega kaunistatud monumentaalpingil istudes ka väikse grupildi.

Ostsime kamba peale suure 2l jäätise, et tähistada Põhja Poole sõitma hakkamist. Teele jäi üks muusikafestival, kus leidsime autoparklast suurepärase autovalvuri (vaadake pilti tähelepanelikult!).

Nägime pisikest kirikut, mis oli ainult ja ainult päiksepaneelidga katuse katnud.

Siin oli ka üks puukool, mida külastasime. Tegime pilti siinsetest puukooli hindadest.

Sortiment polnud arvatavasti üleliia eksootiline, päris palju müüakse ikka samu taimi, mis Eestiski.

Külastasime ka pisikest veidrat kunstimuuseumi. UlludMutid olid siin juba käinud. Näis, et kunst on tehtud kõigest prügist, mis iganes ilma peal ripakil :). Njah.

Sõitsime autoga Palmerstoni linna lähedale Tavora Reserve nimelisse kohta. Ulvi ja Kaili olid siin rannas enne ka käinud ja teadsid varasemale kogemusele põhinedes, et õhtusel ajal peaks siin saama kollaste silmadega haruldasi pingviine vaadelda. Et kuidas nad merest tagasi koju tulevad. Läksime kõik koos kella 3st alates randa.

Pingviini jälgi rannas näha polnud, seega järeldasime, et nad veel tulevad. Eelmine kord, kui Ulvi ja Kaili siia sattusid, olid siin ka pingviini jäljed rannas kell 20.00 õhtul, vähemasti nemad arvavad nii. Ootasime kokku 3 tundi, vaadates ilusaid laksuvaid laineid rannas, kuid pingviine polnud kuskil..

Kuna vihm jõudis enne pingviine kohale ja minul oli vähe riideid seljas,

otsustasin jalutada tagasi autoni ja süüa meile teha. Jassu juba ootas auto juures ja oli lugenud üht infobrožhüüri, mille kohaselt siin rannajupil eriti pingviine näha ei tohikski. Et nad elavat natuke teises kohas. Hetkel, mil ta jõudis UlludeMuttide juurde, teatasid UlludMutid rõõmsalt, et nad siiski nägid ühte pingviini alles 2 minutit tagasi! Oli tulnud otse merest ja roninud väga osavalt mööda kaljusid üles. Kusjuures, pingviini teed merest kaljudeni tõkestas suur merilõvi, kes pingviini väga häälekalt takistas. Merilõvid ongi ühed pingviinide looduslikud vaenlased ning osalt süüdi selles, miks kollaste silmadega pingviine nii vähe alles jäänud on. Kuna mina ja Jassu pingviini ei näinud, vaadake UlludeMuttide blogi, kes pingviini pildile püüdsid ja muidu Kuue Eestlase ühistest tegemistest pajatavad :

http://ulllugu.blogspot.co.nz/2016/02/armas-taevas.html

Kui pingviini näinud õnneseened Ulvi ja Kaili autoni jõudsid, oli mul juba söök valmis meisterdatud. Egas muud midagi, kui sööma!:) Kuna liiklus siinkohas oli väga hõre (ainult üksikud autoroolist meile naeratavad farmerid), siis otsustasime juba päeval siia saabudes, et auto jätame ööseks siiasamma raja algusesse parklasse. Et kes see siin ikka käib ja kellele see ikka jalgu jääb. Pakkisime auto kokku nii, et väärisasjad nähtavale ei jäänud, ajasime hämaruses seljakotid selga ning kõndisime öömaja suunas.

Ametlikult oli siin taaskord telkimine kohe kategooriliselt keelatud. Meie aga “leidsime” telkimiskoha lehmakarjamaa kõrval ilusa liivadüünide ja rannavaatega. Maapind oli küll telgi jaoks veidi kaldus, kuid see-eest lootsime kogeda ilusat päiksetõusu. Õhtu oli nagunii ilus ja taevas küllaltki selge! Taevalaotuses nägime väga ilusat päikseloojangut, õigemini siis seda, mis pärast päikselooojangut tuleb ehk ilusad värvilised pilved. 🙂 Kui “Sõrmuste Isanda” filmist tuttav Mordor ehk Kurjusemägi asub Uus-Meremaa Põhjasaarel, siis praegu Lõunasaarel olles võiks selle pildi juures vanduda, et Mordor on pigem seal kusagil kaugel…

Taevas oli täiskuu, üleaedsed ehk lehmad jõllitasid ka uudishimulikult, et kes see nii hilja siis veel pingviine vahtima tuleb. 🙂

Panime telgid üles ja ajasime madratsitel enne tuttuminekut juttu kohe kaua-kaua. Illos kotus ol!
21. veebruar, pühapäev.

Hommikul ärkasime 06.15 Jassuga ning ajasime seejärel ka Ulvi ja Kaili üles.

Täiuslikule vaatele jäi tegelikult ette Uus-Meremaa “vana tuttav” ehk okastraat :).

Päiksetõus ei tundunud küll väheste pilvede tõttu nii erakordne, kuid see-eest oli väga ilusa valgusega hommik. Ja pealegi: hommik otsa oli kuulda pingviinide (või pingviini) huilgeid – nad olid kohe-kohe merele “toidukorvi täiendama” suundumas.

Ärkasime kõik koos üles ja jalutasime mööda matkarada ookeanile lähemale. Jassu sai mõned väga kenad pildid.

Rannad olid paksult hülgeid ja merilõvisid täis.

Siin aga on tõsised lehmade üle mõtisklejad.

Telkide juurde tagasi jõudes oli päike juba kõvasti kõrgemale tõusnud, oli hästi kena hommik. Pingviinid olid ka juba “tööle läinud”, sest nende häälitsused olid korrapealt vakka jäänud.

Auto juures pakkisime asjad kokku ja sõitsime kuskile paremasse kohta hommikust piknikku pidama. See kits jäi Ulvile eluks ajaks sümboolselt meelde, sest täpselt siin sai ta teada oodatud uudise, et vahepeal on temast saanud kolmekordne vanaema :).

Shag Pointi lähedal leidsime ilusa ranna ja reserveerisime ühe osa sellest ca 2 tunniks endile ja saime sel ajal nii söönuks, joonuks kui ka telgid kondentsist kuivaks.

Ulvi ja Kaili viisid meid oma giidituuri käigus ka Mouraki Bouldersisse – siin asuvad väga suured, ümarad ja veidrad Kalevipoja kivid. Üks õige kaunis koht.

Üllatusmuna!

Turiste oli ka rannas palju.

Hetkel, mil tahtsime endale tükikest merivaiku (või mis iganes see on?!) kaasa murda, tuli ringi vaadata, et keegi ei märkaks. Ikka imeline kristalli välimusega kivi, siin ikka oli üht-teist maha pudisenud meiesugustele suveniirideks! 🙂

Müügiputkas oli maal, mille juures oli pildistamise keelumärk – meie muidugi sellest ei hoolinud (õigemini märkasime siis, kui pilt juba tehtud) :).

 

Siin oli ka annetuskastike, et pange raha 2NZD sisse randa külastades – palja looduse külastamise eest! Meie muidugi ei pannud, sest eestlastena oleme ühel meelel, et looduslikud vaatamisväärsused peaksid küll tasuta olema !!!! Müügiputkas oli ka mõni infotahvel kivide tekkest või vähemalt oletustest, kuidas nad tekkinud on. Tegime pilte, ehk keegi saab sellest peenest inglise keelest aru ja tahab enda jaoks tõlkida.

Oamaru linna jõudes viisid Ulvi ja Kaili meid oravarattasse kõndima ning pildistasime vana auruvedurit

ja muidu huvitavaid tegelaskujusid.

Jassu on täheldanud, et sportlikest autodest Ford Falconid on Uus-Meremaal populaarsed erinevalt Euroopast.

Ülejäänud päeva istusime McDonaldsis, tellisime kananagitsaid ja kohvi ning kirjutasime-postitasime blogivõlga.

Õhtul hakkasime Queenstowni suunas liikuma. Kuna sinna oli palju kilomeetreid ja liiga pikk sõit, siis tegime teel metsikute õunte korjamise peatuse.

Pisut teel nähtut ja pildistatut. Ehk siis hüdroelektrijaama tamm

ja hipide auto.

Ja ikka sai tehtud ka “Uus-Meremaa traditsioonilise ilu” pilte 🙂

Õhtuks maandusime juba tuttavasse Wanakasse. Wanaka linna lähedal Albert Townis ootas meid juba vana tuttav virsikupuu. Ainult et pärast 3 nädala möödumist olid virsikud puu otsas tuntavalt kosunud ning mahakukkunud viljad olid juba valmis virsikute maitsega :). Kasutasin juhust ja korjasin kilekotitäie maitsvaid vilju Eestisse järelvalmimiseks – kui ainult tollil miskit selle peale öelda poleks :).

 

22. veebruar, esmaspäev.

Seda päeva olin oodanud pikisilmi. Minu kallis vend Allan oli maandumas Queenstownis koos oma naise Olgaga. Nad tulid otse Austraaliast minu õe Saare juurest ( www.saareschoices.blogspot.com ) ja enne seda veel Taist ning Balilt. Lubasime neile lennujaama vastu minna, pealegi oli loota kõige värskemaid uudiseid rändurist õe Saare tegemistest Austraalias 🙂

Hommikul aga tegime hunniku pannkooke.

Seejärel peatusime Wanaka linnas ja tankisime linnast läbi jooksvas külma vee allikas oma veekanistrid. Sõitsime läbi vana tuttava Cardrona veinipiirkonna Queenstowni suunas. Rinnahoidjate näituse ja väljapaneku juures tegime pilti ühest VIPist paarikesest, kes oli tellinud endale personaalse tuuri luksusautoga BMW 730. Auto oli loomulikult varustatud ka turvamees-juhiga ehk ka niimoodi on võimalik seda “ebaturvalist” maad avastada. 🙂

Käisime tikreid söömas oma lemmikus telkimiskohas 35 km enne Queenstowni ehk ka UlludMutid said maitsta siinse looduse maitsvaid vilju…. Ja korjasime piparmünti endile tee tegemiseks. Väga ilus ja privaatne koht võpsi vahel oli, seda nentisid ka Ulvi ja Kaili. Käisime Jassuga 14-kraadises allikavees pesemas, Jassu kell mõõtis temperatuuri.

 

No oli ikka külm küll end pealaest jalatallani sellises vees pesta!! See-eest pärast pesu oli nagu uus hingamine saabunud – külm vesi ikka karastab :).

Queenstowni jõudes oli meil tund aega enne, kui saabusid Allan ja Olga. Hakkasime otsima meie kasvavale eestlaste kogukonnale ehk Kuusikule telkimispinda. Kõigepealt sõitsime tuttavasse Jack’s Pointi ja sealt leidsime mingi võimaliku ööbimiskoha kruusateede vahel. Kui me aga sõitsime Kelvin Heights-i Recreation Reserve nimelisse rohealale, kus olime Jassuga ka enne jalgratastega ringi kolanud, leidsime ideaalse öömaja sealses männimetsas. Siin puudusid “no camping” sildid, koeraomanikud käisid oma neljajalgseid seal jalutamas ja avalik WC oli ka lähedal. Oli tõesti ilus koht – nii kena, et siia otsustasime jääda järgmiseks kolmeks ööks.

Jätsime UlludMutid ühes nende kompsudega männimetsa avastama ning ise läksime Queenstowni lennujaama Allanile & Olgale vastu. Kuna lennujaamas oli tasuline parkimine (ainult 20 minutit tasuta), siis parkisime auto 5 minuti jalutuskäigu kaugusele helikopterite lennuvälja ette. Meil oli pisut aega oma asju sättida ning kasutasin juhust ning tegime väikse sildi Olgale & Allanile tähelepanu püüdmiseks.

Lennujaama sisse jõudes asusime Allanit ja Olgat pikisilmi ootama. Seisime “international arrivals” värava juures. Nende lennuk oli maandunud juba 45 minutit tagasi, kuid olime veendunud, et tollidest läbitulemine võtab tund aega kindlasti. Pool tundi ühelt jalalt teisele kõikudes polnud neid ikka veel läbi väravate saabunud….

Meie ootasime neid nii:

…ja nii nägi Allan meid ootamas:

…ehk mingi aeg pani Allan meile seljatagant käed ümber ja küsis: “Mis te siin ootate?” 🙂 Tuli välja, et nemad olid juba ammu lennuväravatest väljas, toll oli olnud leebe ja nüüd päevitasid muru peal, pambud enda kõrval. Nemad ootasid “arrivals” peaukse juures, meie aga sisenesime teisest “departures” uksest. Tore, et Allan ikka kontrollima tuli, sest meie oleks Jassuga seal võinud seista ootusärevatena veel mitu tundi :).

Tore oli näha Allanit ja Olgat üle pika aja. Viimati kohtusimegi siis, kui pidasime üheskoos 2014/2015 aastavahetust Põhja-Norras Allani-Olga kodus Honningsvågis virmalistest ümbritsetuna. Oma telkimisalasse jõudes pidasime kohe piknikku Kuuekesi, sest meie päralt oli ka kena puidust laud. Saime endale terveks õhtuks ka kohaliku nurruva ja tuunikala luniva Kodukassi.

Jassu pildistas vahepeal kassi, kes leidis imehästi rohu sisse sulanduva sisaliku..

Mingi aeg otsisid Allan ja Olga kottidest välja oma reisi pealt kaasa ostetud muusikainstrumendid. Tinistasime tükk aega.

Õhtul ragistasime läbi võpsi ja heinamaa ning igaüks leidis endale sobiliku ööbimispesa. Allan ja Olga panid oma minitelgi sõnajalgade vahele (pilt tehtud järgmisel hommikul)

ja meie panime telgid tavalisele heinamaaplatsile.

Või noh, kurjade DOCi töötajate ja muiduluuserite kaitseks oli meie telgi ümber mitu head jäneseauku. Kukkusime isegi vahepeal “ämbrisse” pimedas ja valges ning muigasime – jäneseurg töötab vajadusel ka inimeselõksuna hästi :).

23. veebruar, teisipäev.

Ei käinud meid äratamas ja trahvimas ükski DOCi ametnik – oli see vast helge-helde koht meie Uus-Meremaa rännuteede lõpetamiseks :)! Hommikul panime oma asjad vaikselt kokku ja sõidutasime WC-de ja kriketiklubi maja juurde pargitud auto piknikulaua juurde. Sõime või/majoneesisaiasid tomati ja törtsu soolaga, jõime piparmünditeed/kohvi

ning otsustasime kõik koos linna avastama minna. Alguses muigasime, et pakime kõik kuus autosse sisse ja keegi istub kellegi süles. Et politsei pole meid nagunii Uus-Meremaal kordagi peatanud ja teda näeb väga harva. Aga sellise ohutus-eelkõige-tunde pärast me seda siiski ei teinud. Jagasime rahva kahte leeri ja kui me Jassu, Allani ja Olgaga Queenstowni kesklinna 15km kaugusel jõudsime, nägime ristmikul ka politseiautot. Noh, poleks just tore olnud talle kambakesi lehvitada ja seletada, et näe, me kõik oleme tegelikult väga toredad eestlased :).

Sellal, kui mina Allanile&Olgale linnatuuri tegema jäin, käis Jassu Ulvit ja Kailit linna toomas. Kui auto teine komplekt pärale jõudis, olid mul juba hiigelburgerid tellitud. 🙂 Saime Fergburgerist kuulsad majaburgerid kätte (koos ootejärjekordadega läks seekord 50 minutit) ja läksime kõik sadamasse sööma.

Saime omale hetkepealt ustava koera 🙂

Koer oli truu ja ustav vaid seni, kuni burger otsa sai, siis läks järgmistelt burksi nillima.

Kelle oma see koer oli, no ega me ei teagi, aga sama ootamatult, kui ta ilmunud oli, ta ka 10 minuti pärast kadus. Ulvi, Kaili, Allan, Olga ja ka meie (taaskord) jäime oma burgeritega väga rahule. Toitsid hästi, maitsvad ja värsked komponendid jne.

Sadamas vaatlesime ka parte. Silma jäi üks eriti väike ja vapper pisipart, kes võitles toidu eest eluhinnaga, kõrval 5 korda suuremad täiskasvanud pardid.

Ja päris kalda ääres ujuvad ka suured kalad.

Ilmaprognoos lubas meile paraku aga kolmapäeva õhtust alates paksu pahandust ehk suures koguses vihma. Ja seda kuni reedeni, mil pidi väljuma meie hommikune Queenstowni-Aucklandi lend. Kuna prognoos kippus tuju kõigil natuke ära ajama, siis otsisime endale majutust 2 ööks. Et ikka kuivas pesas saaks magada enne kojulendu! Ja et Uus-Meremaa Lõunasaar lõpeks positiivse noodiga!

Otsisime majutust kuuele. Kõigepealt Airbnb. See ütleb, et enamus majutusi on välja müüdud, aga hinnad kuuele kaheks ööks hakkavad 300 eurost, pluss Airbnb teenustasu, pluss koristamistasu, mis teeb kuuele inimesele hinnaks ca 700 eurot 2 öö eest. Ei, aitäh!

booking.com teatas meile, et kõik apartmendid on välja müüdud ja kui miskit saada veel on, siis umbes 600euro eest 2 ööd. No kah ei sobinud.

Võtsime siis Jassuga jalad selga ja ajasime rinna sirgu, uurisime I-site infopunktist, kas nemad oskavad ehk paremat majutust meile leida. Noh, hind oli kah soolane, alates 600 eurost. Wanakas oli pisut odavamalt saada (ca 500 eur), aga sinnasõit on ekstrakulu ning pärast reede hommikuks lennukiväljumiseks tagasisaamine. Tädi infopunktis lisas, et kahjuks jah, kõik Queenstownis ja Wanakas ehk tuntud turistlinnades on välja müüdud. Rääkimata backpackerite soodsamatest hostelitest… Et tõesti populaarsed suvituskuurordid kohalike ja turistide seas.

Nõutult astusime infopunktist välja, kui ligi jooksis üks noorem eksootilist päritolu naine. Küsis kinnituse saamiseks, kas meie otsime majutust kuuesele seltskonnale. Ja hakkas meiega kaupa sobitama. Et tulge ööbige minu vastvalminud kodus Queenstowni lennujaamast 5 minuti kaugusel, hind üheks ööks 58NZD per nägu. Selle hinna kusjuures nuputas ta kiirelt oma peas välja otse meie ees, et tema kui võõrustaja kuidagi kahjumisse ei jääks ja hind turistidele “õiglane” oleks. Ega ma ka vennalt Allanilt pisut diilitamist õppinud. Ütlesin kohe, et see meie jaoks liiga palju ja booking.com-is oli 450NZD-ga saada majutust ehk ca 300 euroga 2 ööks. Siis tädi pakkus meile, et ok, 50 NZD per öö ja per nägu. Kuna meil oli vaja ülejäänud seltskonnaga aru pidada, siis lubasime õhtul tädile kauba kinnituseks/sellest keeldumiseks üle helistada. Tädi lippas üle tee oma auto juurde ja ulatas visiitkaardi, kes ta on ja mis numbrilt kätte saab. Tädi oli Milford Soundi scenic lendude müügiesindaja.

Jõudsime pakkumise tõttu ennast juba elevile ajada ja kuna kohtusime kogemata Starbucksis

Ulvi ja Kailiga ning varsti lonkisid sealt mööda ka Allan Olgaga, siis suutsime ka nemad pakkumisest üles kütta. Kujutasime juba ette, kuidas järgmised 2 vihmast ööd mõnuleme kellegi privaatkodus pehmes voodis linade vahel. Kauba kinnituseks Uus-Meremaa tädiga andsime telefonitoru Allanile. Et tema on hea diilitaja ja las kaupleb kaheks ööks majutuse hinna 500NZD-le (ca 300 eur). Uus-Meremaa ja Queenstowni mõistes oleks see juba diil olnud…… Aga kui Allan tädi kätte sai, hakkas susserdaja-tädi midagi seletama, et toad on juba võetud, sorry, head aega! Ilmselgelt polnud me esimesed, kellele tädi oma maja n-ö eraviisiliselt rentimiseks pakkus… Kõik meie lootused kuivade linade vahele pääseda varisesid plärtsti! kokku. Hakkasime kõik uskuma, et ju siis peab olema meile miski etem kogemus ette nähtud järgmisteks öödeks (hiljem selgus, et paremaid lahendusi poleks osanud tahtagi ehk et tore, et seda kahte ööd kallis majutuses ei ööbinud ). Ning otseloomulikult leidsime, et kui keegigi peaks meilt nüüd küsima, miks me ööbime Männikus ja tahab meid trahvida või ära ajada (ikkagi Queenstown=no freedom camping area), siis ütlemegi kindlalt: “Ootame reedest lennukit, kõik majutused on üle bookitud ja meil on raha pärast 3 kuud Uus-Meremaal ringi trippimist lihtsalt otsas :)”. Suundusime seega juba tuttavasse metsatukka tagasi, sõime, ajasime juttu ja mingi aeg läksime tuttu.

24. veebruar. Kolmapäev.

Eesti Vabariigi sünnipäev oligi see põhjus, miks me otsustasime kõik Kuuekesi just Queenstownis kokku saada. Päeval käisime taas linnas, UlludMutid tahtsid kahte ukulelet osta ja eile leidsid nad küll muusikariistade kaupluse üles, aga selleks ajaks, kui nad seda teha jõudsid, oli pood juba kinni pandud. Jassu ja Allan tahtsid postkontoris käia ja meie auto ostu-müügi tehingu ära vormistada, aga Allan unustas passi “koju” ehk Olga juurde, kes meist maha matkakotte valvama jäi. Seega käisime poes ja üritasime midagi eestipärast süüa osta, aga ei leidnud midagi erilist. Võtsime prooviks mango-laimi vahepealse maitsega okkalise eksootilise vilja (tükihind 5NZD -peab ikka väärt asi siis olema).

Vanast ajast oli meil 2-liitrine vein autos seismas, ostsime juurde mittealkohoolsed õlled (tegelikult maitselt mahlajoogid), natuke söögipoolist ja tagasi laagriplatsile. 🙂

Laud kaetud, söögid-joogid valmis, tuli kõigepealt lipud lehvima puhuda! Meil oli kambapeale suisa kolm Eesti riigilippu kaasas!

Seejärel tegime grupipilti. Kõik Popid ja Noortepärased

ning kiire improviseerimise tulemusel soovides õnne EV 98 rahvusele.

Hakkas juba looma, meeleolu õige pidulik. UlludMutid võtsid oma lõpmata suurtest matkakottide sügavusest välja ka kaua hoitud ehk kaua kaasa tassitud Kalevi pidukommid, juba hakkas rohkem looma 🙂 Allanil oli ka mingi üllatus varuks, aga keegi ei teadnud, mis üllatus oli. Allan, vana salatseja, ütles, et küll te õhtul näete, ning olge kindlad – see asi tõmbab peo kindlasti käima. No ootasime suure põnevusega, mis see salapärane asi siis on. Kella saabudes tõmbas Allan oma matkakotist (hirmus raske ja suur seljakott ning meile teadaolevalt ei olnud seal ühtegi matkaasja sees) välja läbipaistvast plastmassist ümbritsetud värvilise mängubussi, nikerdas oma tahvelarvutis midagi ja siis see üllatus tuli – mängubuss hakkas äkitselt muusikat mängima ja igasugu erivärvilisi led-tulukesi vilgutama.

Eestlased on ju teadatuntud laulu- ja tantsurahvas. Anna neile muusika ja värvilised tuled ning kohe ronitakse saabastega pinkide peale. Kui pidu lahti läks ( igatahes niimoodi see kukkus meil välja), jätkus see lõbusalt päris mõnda aega 🙂

24. veebruari puhul tegime pilti ka minu ja Allani kallile vanaemale, et tervitada teda kaugelt maalt ühes Jassu ja Olgaga.

 

Vanaema oli pilditervituse üle väga õnnelik ja armsad sugulased vahendasid meile tagasisideks sellise ilusa pildi:

Palju õnne vanaema, 90! 🙂

25. veebruar. Neljapäev.

Hommik taas sombune ja ka eesolevaks päevaks lubati ainult vihma. Allan ja Olga tahtsid oma matkateed siin maal alustada, seega tegime hunniku pannkooki ja teed/kohvi viimast korda Kuuekesi. Kuna piknikulaua ääres hakkas vihma oavarrest sadama, kolisime mingil hetkel puu varju küpsetama ja hommikut nautima.

Hiljem Allan viis kõigepealt UlludMutid lennujaama ja pärast tuli meile järgi. Jassu ja Allan vormistasid auto postkontoris Allani nimele ja siis viidi ka meid lennujaama. Jätsime Allani ja Olgaga hüvasti,

viskasime viimase pilgu oma armsaks saanud autole ja läksime lennujaama. Me olime väga rõõmsad, et meid ustavalt teeninud auto sai endale toredad ja hoolitsevad uued omanikud. 🙂

Kui Eestis on on PlayStationid, siis siin (lennujaamas) on PayStationid :).

UlludMutid olid juba hea koha meile hõivanud ja sättisime ka end oma matkakottidega lennujaama ooteruumi lebotama. Mingi hetk keegi noormees tuli meie juurde ja tõi meile kotitäie süüa: õunu, kiivisid, näkse jne. Ütles, et ta ei tahtnud ära visata, aga kuna paistis, et me kohe-kohe lennule ei ole minemas, siis ehk tahame. Muigasime, et isegi süüa ei pea niisuguse teeninduse juures lennujaamast ostma :D.

 

Plaanisime lennujaamas nii kaua passida kui lennujaam suletakse ehk ca 19.00ni.

Kuna vihma sadas jätkuvalt, siis nägi plaan ette, et istume pimeda saabumiseni lennujaama ees poolkinnises bussiootepaviljonis ning pimeda saabudes paneme telgid kuhugi lennujaama lähistele püsti. Et magame öö vihmas kuidagi ära. Aga läks teisiti 🙂

Nimelt kogunes ca 18.30 paiku suurem seltskond lennujaama Jetstari lennukile minema, aga siis mingi aeg selgus, et see lend on ootamatult tühistatud ja lennufirma esindajad hakkasid oma klientidele öömaja otsima.

 

Seesama järjekorras seismise pilt oleks Jassule läinud “maksma” peaaegu tema koha. Nimelt hiinlanna punases reageeris niisuguse ennekuulmatu kiirusega kohe, kui Jassu 10 sekundiks(!) pildiklõpsuks püsti tõusis. Loo päästis vaid see, et Jassu märkas ka kohahõivamist mu kõrval hetke pealt ja hüüatas üllatunult ja nõudlikult: “Excuse me!”. Tädi õnneks mõistis ja vabastas koha sama kiiresti, kui oli hõivanud. UlludMutid rahustasid meid, et see situatsioon on Hiinas äärmiselt tavaline. Nad on korduvalt näinud, kui julmalt võivad hiinlased trügida ja stjuardessid lennukites hiinlaste peale karjuda – sest hiinlasi on palju ja nad on harjunud oma koha eest pidevalt eurooplase mõistes ebaviisakalt võitlema.

Silma jäi maooride perekond, maoorid on sageli tatoveeritud (see ju nende traditsioon läbi aegade).

Kuna ka meie istusime samas seltskonnas, küsiti meilt korduvalt, et kas me tahame hotelli minna ja vajame selleks lennujaamatöötajate abi? Hirmus kiusatus oli pakkumine vastu võtta, aga teades, et valel on lühikesed jalad, keeldusime sellest suurepärasest pakkumisest, öeldes: me ei oota seda tänast lendu, vaid meie lend läheb alles homme hommikul. 🙂 Jetstari töötaja muutus ühtepidi kohe õnnelikumaks, samas murelikumaks, sest tegime naiivsed näod pähe, et me siin ootame jah homset lendu ja plaanime öö lennujaamas ära tiksuda. Teenindaja teatas, et kahjuks on Queenstowni lennujaam väike ja seega öösiti kinni ning me ei saa ööd seal veeta ning peame kusagile mujale minema. Tegime õnnetud näod pähe ja hakkasime silmnähtavalt pettununa end püsti ajama ning seljakotte ja muud lahtisemat kola kokku pakkima. Mõne aja pärast hüüdis üks Jetstari töötaja meile, et nad olid lennuvälja turvamehega suhelnud ja et kui me tahame, siis võime me kõik neljakesi ööseks ikkagi lennujaama jääda!!!

Me muidugi olime väga rõõmsad (samal ajal koerailma õues vaadates oli see nagu Jackpot’i võit 🙂 ). Olime isegi veidi kahtlevad, et kas ikka tõesti kuulsime ja saime õigesti aru. Kuidagi uskumatu tundus see privaatlennujaama võimalus. Istusime vaikselt oma kohtadel edasi, surfisime internetis ringi, lugesime uudiseid jne. Saladuskatte all klõpsasime muidugi Oma Lennujaamast pilti ka :).

Tegime Jassuga lennujaamale tiiru peale ja siis kohtusime Domestic Arrival ootesaalis lahke, sõbraliku turvatöötajaga, keda Jetstari esindaja meilegi enne viimaste töötajate lahkumist tutvustas. Turvamees ütles, et lennujaam tehakse varsti pimedaks ja et me võiks siia ootesaali kolida, sest siin mugavamad istmed ja ka wc lähemal ehk parem koht öö veetmiseks. Kolisime oma kompsud lennujaama teise otsa, suurest telekast seina peal sai vaadata ühte spordikanalit, millest mõistagi nende rahvussporti ehk kriketimängu näidati. Telekas mängis natuke liiga kõvasti, aga sellegipoolest sättisime end laiadele ilma käetugedeta pinkidele maha. Meie Jassuga puhusime oma madratsid täis ja sättisime end istmete vahele põrandale tuttu,

Ulvi ja Kaili seadsid end madratsitega istmetele magama.

Lugesime veel uudiseid (meil oli kogu aeg kiire ühendusega internet käepärast) ja jäime mingi aeg magama. Meie ärkasime Jassuga ca 03.10 paiku üles, kuna ootesaal oli valgem ja ka muusika mängis.

Selgus, et meie vastas olev baar-restoran-söögikohas algas uus tööpäev – üks kokk mässas seal pottide-pannidega ehk tegeles kõikvõimalike tainaste valmistamise, kergitamise ja ahjupanekutega. Jäime kuidagimoodi uuesti magama ja ärkasime ca 6 paiku hommikul imeliste pagaritöökoja lõhnade peale.

Kuna lennujaam avati 6.30, siis pakkisime oma kola kokku ja läksime mingi aeg, kui lennujaam taas valgeks tehti, tagasi suurde ootesaali. Meie Jassuga võtsime piiritusepudeli, matkapliidi ja muu toidutegemiseks vajamineva ning kõndisime natuke lennujaamast välja. Ca 300 meetri kaugusel lennujaamast (kuhu eile plaanisme ka oma telgid püsti panna), leidsime varjatud rohelise nurgakese ja asusime hommikusööki tegema.

Sõime ise pool toituportsu ja Jassu viis ülejäänud potipoole lennujaamas ootajatele. Jõime kohvi.

Jassu käis küsis Ulvilt ja Kaililt nende kohvitassid, valasime need täis ja Jassu viis ka neile kohvitassid. Mulle ei meeldi midagi minema visata, aga meil oli veel ca pool pudeli piiritust alles, seega jäi Jassu lennujaama ja mina allesjäänud piiritust põletama ehk lõket tegema. Põletasin mis ma põletasin lõkkesse vahtides seda piiritust, mingi aeg pidin ikka osa piiritust kruusale valama 🙂

Lehvitasin Queenstownile ja Lõunasaarele meie kõigi eest :).

Lennujaamas andsime oma pagasi ära

ja varsti sai ka lennukile. Lennupiletid olime ostnud Queenstownist Aucklandi juba kuu aega varem kampaania korras. Pilet maksis vaid 55NZD per nägu (tavahinnast 2x soodsam), isegi laevaga ei saa nii odavalt Lõunasaarelt Põhjasaarele.

Ilm oli ilus, isegi päike piilus ja tuult polnud, seega lend oli suht sujuv. Paari suuremat õhuauku tundsime õhkutõusmisel, aga see oli väga normaalne.

Ühelt saarelt teisele lennates pidi suht tavaline olema see, et nii õhku tõustes kui maandudes on mägede tõttu turbulents ja suured õhuaugud ehk raputab ikka kohe korralikult. Meil läks seega igati hästi. Lennukis pakuti isegi 10NZD kupongi väärtuses per/in tasuta süüa.

Aucklandi lennujaama jõudes

saime pagasi kätte ja sõitsime bussiga oma vana sõbra Davidi juurde. Manukau keskusesse jõudes tuli meil veel 2-3 km jalutada.

Nostalgialaks! ;D Siin olime me kõik sama teed pidi jalutanud täpselt 3 kuud tagasi ka, kuid siis õitsesid heinamaadel roosid ja rohi rohetas kõikjal kevadisema rohelusega. Aucklandis oli kohe väga palav esimeset hetkest, päike paistis lagipähe ja loodus oli võrreldes Queenstowniga kindlasti lopsakam-rohelisem. On küll erinevad kliimad!

Kütusehinnad olid ka Aucklandis märksa odavamad kui Lõunasaarel. Aucklandis oli bensiiniliiter 1,555NZD, aga Lõunasaarel tuli harjuda maksma keskmiselt 1,8NZD liitri eest või isegi rohkem. WOFi ehk ülevaatuse hind on Aucklandis nt 25 NZD (nägime silte), Lõunasaarel Wanakas küsiti WOFi eest 65NZD. Pakkumisi ja nõudlust siin Aucklandi miljonilinnas on jah märksa rohkem…

Jõudsime ca 15.30 Davidi maja juurde ja saatsime talle sõnumi: “Honey, we are home! Leegi, Jassu, Ulvi, Kaili” (täpselt samad sõnad võttis David kasutusele esimesel kohtumisel 6. detsembril, kui meid Jassuga Airbnb kodumajutusse ära viskas:) . Käisime vaatasime Davidi aias ringi- 3 kuuga olid viinamarjad valmis küpsenud (mmmm, kui palju neid magusaid siin oli!) ja tomatid küpsusest lõhki plahvatanud. Sidrunipuu oli viljadest lookas nagu ikka. Ja loomulikult oli aed liblikaid-Davidi lemmikloomi paksult täis.

Jassu jäi asju valvama ja meie läksime poodi õhtusöögiks vajalikku ostma. Kaili tegi meile kõigile suurepärase eesti toidu ehk omatehtud kotletid tavalise keedukartuli ja jahukastmega.

Ülejäänud seltskond abistas värske tomati-paprika-kurgi-salatileht-hapukoore salati tegemisel.

Söök valmis, oli aeg lebotada :).

Pärast pea 3 kuud matkamist oli ikka meeletult hea süüa kõige tavalisemat eesti kodutoitu ja see maitses sigahästi (läbi Jassu sõnastuse :)).

Olime lauda palunud ka meie lahke võõrustaja Davidi ja tema girlfriend’i ning oli näha, et ka neile maitses kõik see nii hästi, et kotletihunnik muudkui vähenes ja salatist ei jäänud ka tilkagi üle.

David võttis meie auks lahti ka ühe erilise veini. Vein oli aastast 1999 ehk 17 aastat vana ja oli kingitud tema ema poolt talle.

Jassu sai õhtul suurepärase au kohtuda maooriga ja teha traditsioonilist hongit. Hongi on maooride traditsiooniline tervitusviis. Ninad ja otsaesised pannakse kergelt kokku, kusjuures silmad on suletud või kergelt avatud. Mitte mingil juhul ei jõllitata üksteisele otsa. Jassu kirjeldas seda kui omapärast lähedast ja usaldusväärset tunnet, sest hongi tegemiseks lähed sa ju inimesega tavapärasest rohkem lähestikku. Kusjuures niimoodi tervitavad vaid mehed, mitte naised. Nimelt tuli Davidile külla tema nõbu, kes oma mootorratast Davidi juures garaažis hoiab. Maoorist nõbu kibeles sõitma minema, ehkki tal alles lubade tegemine pooleli.

Nagu aru saime, siis sõita ta juba tohtis. Kui maoori külla tuli Davidile, siis Jassuga omavahel tervitati, kuid naistest ei teinud maoori suurt väljagi. Ulvi aga oli väga uudishimulik ja jooksis maoorile järgi. Ta küsis, kas ta ka seda erilist ninaga tervitust saaks ja kuidas see ikka käis. Siis maoori oli südamest naerma puhkenud ja tegi Ulvile ka selle maoori tervituse, lisades, et seda teevad tõesti vaid mehed omavahel.

Peale õhtukohvi saime end Päris Voodides ka välja magada. Elu oli taas ilus.

 

27. veebruar, laupäev.

Hommikul ärkasime rahulikult. David ja tema girlfriend läksid varakult tööle. Maja oli vaid meie Nelja päralt. Kohe hommikul hakkasime me kõik koos aias tööle. Nimelt tundus meile kõigile õiglane, kui me kuidagi Davidit ka tänaksime tema külalislahkuse eest. Ta on meile Jassu, Ulvi ja Kailiga pakkunud öömaja detsembris ja nüüd veebruaris mitmeks ööks ning on lubanud meil olla tõelised maja peremehed. Seepärast eile käisimegi Davidile välja idee teda aiatöödes aidata. Tal viimastel aegadel nimelt on väga tihe töögraafik ja ta on pidevalt hõivatud ka vabal ajal igasugu tegevustega. Ja ehkki on näha, et ta väga hoolib oma aiast, pole tal lihtsalt seal toimetamiseks aega olnud. Nüüdki töötab ta terve nädalavahetuse.

Meil oli õilis eesmärk ja saime oma püstitatud eesmärgiga ka hakkama!

 

Kui David õhtul koju tuli, oli ta siiralt nii sillas ja õnnelik, et ta lõi meile kõigile käepatsu ja tänas väga. Pügasime ikkagi tema heki kamba peale ära ning kakkusime välja murutuustid sissesõiduteelt, rohisime lille- ja köögiviljapeenrad jne. Oleme nüüd Jassuga oma käed ka algavaks Norra aedniku-hooajaks sisse õnnistanud.

Kuna päev oli palav ja päike küttis täiega, sõime päeva jooksul kamba peale ära 4 l jäätist.

Ööpäeva kokkuvõttes aga 6 l jäätist (eile õhtul ka 2 l 😉 ). Nimelt Uus-Meremaa jäätis on väga maitsev, isegi kui ta on odavaima hinnaga. Nad tõesti oskavad siin maal jäätist valmistada… David ei suutnud uskuda, et eestlastele NII palju jäätist võib sisse mahtuda ja siit saavad kindlasti alguse eestlaste jäätisesöömise legendid Uus-Meremaal 🙂 :).

Õhtul pakkusime Davidile ja tema girlfriendile taaskord süüa. Jälle eestlaste “traditsiooniline” odav toit ehk makaronid hakklihaga. Esmalt tuli meil aga 15 minutit juba laua taga olles Davidit tagasi oodata, kes lubas ära käia 5 minutit, aga kadus pooleks tunniks.

Ka see maitses kõigile väga hästi, nii et õhtuks oli söök pajapõhjani otsas.

David oli väga lahke ja ütles, et viskame Ulvi ja Kaili lennujaama ära. Nende lend läks täna õhtul 23 paiku, meil kohe järgmine õhtu samal ajal. Kell 20.30 pakkisime rahva auto peale,

väljas sadas vihma ladinal ning sõitsime Aucklandi lennujaama 15 km kaugusel.

UlludMutid said Davidilt kingituseks kotitäie magusaid näkse lennukisse- Davidile tõesti meie kõik 4 eestlast on algusest peale väga meeldinud ja sügava mulje jätnud. Kallistasime, lehvitasime, andsime Eestis kohtumise lubadusi ja lahku me teed läksidki.

t

Tore on olnud. Ja tore on see, et UlludMutid meiega samal ajal “trehvasid” Uus-Meremaal olema- niimoodi on kõiki emotsioone olnud palju lõbusam läbi elada!

Kodus tegime kohvi, Jassu sortis blogipilte ja läksimegi tudu. Unemati tuli kärmelt ja raputas une silmadesse 🙂

 

28. Veebruar – pühapäev

Päev on rahulik, viimased pakkimised, viimane pesupesemine, viimased söögitegemised – ootame pikisilmi oma õhtust kojulendu. Tahaks sõpru näha, saunas käia, oma laias pehmes voodis magada, talveilma nautida, koduseid maitseid meelde tuletada jne. Reis oli pikk ja põnev aga …koju tahaks ka juba 🙂

Õhtul tuli David ja tema girlfriend koju, meile tehti väike õhtusöök

ja näksivaagen,

istusime veel viimast korda Davidi aias,nautisime 27 soojakraadi ning õrna vihmakrabinat, mârkasime troopilise puu otsas valget rahutuvi

…ja mõtlesime, et oleks vist aeg teele asuda, Koduteele 🙂

Meil on plaanis ka üks kokkuvõttev postitus teha, aga selle kirjutame alles Eestisse jõudes. Nüüd siis varsti lennukile, 11 tundi lendu Hiinasse, seal 18+ tundi taas 5 tärnimajutust, ilmselt külasteme ka taas Guangzhou linna, peale seda 11 tundi lendamist Hollandisse, mõned tunnid ootamist ja viimane lend Helsingisse ja sealt laevaga Tallinna. Kui kõik plaanipäraselt läheb, peaksime 2. märtsi varajasel tunnil Tallinna jõudma.