Püha pe.se ehk Milford Sound

12. veebruar, reede.

Nädala alguses Mehhiko väliköögis õhtusööki süües nägime pakkumist, et selleks pühapäevaks saame BookMe kaudu mõlemale 20NZD eest Milford Soundi kuulsa fjordikruiisi bronnida. Kuna täishind algab sellel kruiisil 70st rahast, tahtsime bookida, aga õnnetuseks sai telefoniaku tühjaks ning paar tundi hiljem oli pakkumine juba ära võetud. Toona mõtlesime, et ah, ju siis saatus tahab, et peame kruiisitama mõnel teisel päeval ning olema tol päeval juba hoopis kuskil mujal. Eile siis Jassu arvaski, et aga võta sa, Leegi, laupäevaks kruiis ning et tema tahab jääda kaldale. Hiljem selguski, et laupäev oli üks võrratu ilmaga päikseline päev, kuid pühapäev, kuhu tahtsime varem kruiisi bookida, oli kehvema pilvisema ilmaga. Ja selgus veel seegi, et ega me siin Uus-Meremaalaste Pühas Pe*ses poleks kauem vastu pidanudki! …aga nüüd õigest algusest.

Kui meil Te Anaus self-service pesumaja külastatud sai ning public shower’is ka 8 minuti kuuma veega tsüklist maksimum võetud sai, oli aeg asuda teele Milford Soundi suunas.

Nägime ära ka ühe ehtsa linna patrioodi või lihtsalt linna juhtiva isiku, uhke auto, uhke autonumber 🙂

Nägime samas kohas ka seda, kui suur ja uhke võib Korralik Matkaelamine olla.

Milford Soundi on kokku 120km Te Anau linnast. Te Anau on koht, kus enne Milford Soundi tuleb teha ära kõik šopingud, autotankimised, telefonileviga seotud asjad (järgmised 100km levi lihtsalt puudub).

Tee oli kena,

ilm oli pilves, kuid normaalne ning tegime peatuse kohas nimega Mirror Lakes.

Siin näeb tuulevaikse ilmaga ilusat mägede peegeldust järvel, kuid Jassu kirus seda kui partide paradiisi- nimelt DOC ei kehtesta neile ühtki reeglit vete peal ujumiseks ning nõnda need veelembesed linnud kogu peegelduse ära rikkusidki.

See-eest on inimestele tehtud uhked parkimiskohad tee äärtes koos jalutusrajaga, mis isegi invaliididele mõeldud.

Kurb aga oli avastada, et Mirror Lakes võis ehk kunagi kaunis koht olla, aga hetkel võis järvest (kui ta oli kunagi järv) allesjäänud veekogu pigem tiigiks nimetada, sest koht oli paras võpsik. Veekogu oli kinnikasvanud ja lomp oli prahti täis.

…meie sellest Kaunist “Must Stop Here” Kohast küll midagi meeldejäävat ei leidnud.

Kuna meil oli ikka veel närv nii kõvasti püsti eilsest värvikast kohtumisest Southern District Councili ametnikuga, siis seekord me ei julgenud keerata sisse mõnele kõrvalteele lootusega leida privaatne ööbimiskoht. No me ju teadsime, et vähemalt 50km raadiuses Te Anaust võib öö läbi vahetustega patrullida karm District Council ning ülejäänud teel vist patrullib DOC. Sildid ju rääkisid siinkandis ette-taha, et “freedom camping” keelatud ja võib veel saada trahvitud. Ohutuse mõttes valisime seega telkimiskohaks ühe DOC standard-tüüpi campsite’i (standard=6NZD/inimene). Enne veel piilusime ühte suuremasse kämpimiskohta sisse, kuid nähes seal suuri campervan’e ja juba meid tervitavat DOC töötajat, kes rahakest hakkas küsima, ütlesime kindla “ei” tädile. Põhjendades, et liiga lärmakas ja palju inimesi. Tõsi ta oli. Plats oli juba umbes rahvast täis ja me oleks küll end ebamugavalt seal tundnud. Tädi jäi meile pika näoga järgi vahtima, sest temale tundus ebaloomulik, et mõned telkijad on nii valivad koha suhtes ja et neile ei meeldigi naaber-naabris kinni kohad. Nujah, kahju tädist pikast näoilmest kohe.

Upper Eglinton’i nimelises kohas, kuhu lõpuks paika jäime, on ruumi paberkandja põhjal 5 kämpimisautole, reaalselt tuli platsile neid 6-7. Meie leidsime privaatse nurga ja Jassu parkis auto nimelt nii risti, et kellegi täistuled meid häirida ei saaks.

Täitsime paberi oma saabumisest ära, panime kämpimispileti autosse nähtavale kohale ja 6+6NZD suuruse raha läbipaistvasse ümbrikusse. Seejärel muude asjatoimetuste juures “unustasime” kämpimistasu honesty box’i viia. Vahepeal tegime süüa ja kämparid autodega tulid-ja-läksid. Siis kell 20.00 õhtul tuli korraga DOC auto. Õbluke naine hüppas roolist välja ja läks otsejoones ringkäigule, alustades ringi meist vastassuunas. Mina tegin kiirelt näo, et lähen “honesty box’ist” mööda vetsu, samal ajal poetasin ümbriku koos rahaga postkasti. Kui tädi lõpuks meieni jõudis, oli meiega korras kõik, kuid see-eest oli meie kõrval kämpijaid, kes olid samuti saabunud meie autoga samal ajal ning pabereid üldse polnud täitnud. Seal oli näiteks paarike ja kutt, kes telkimispaika saabudes nagu “kord ja kohus” läksid “honesty box’i” juures asuvaid silte lugema ja võtsid paberi “äratäitmiseks”, kuid seda siiski ei teinud. Sest DOC töötaja seisis nagu lastehoius iga autokonna kõrval ja lasi neil ikka paberid ära täita. Kui DOC ametnik kasvatustöö lõpetas, jalutas ta “honesty box’i” juurest läbi ja võttis sealt ära ausate inimeste sinnapandud rahad, kviitungid. Tädi tööpäev polnud aga läbi- ta pidi veel kõik need 7 lähestikku asuvat campsite’i läbi sõitma ning kontrollima inimeste ausust. Ilmselt sõitis ta läbi ka mitmed DOCile hästi teada-tuntud kõrvalteed. Lahkema stsenaariumi puhul palub ta sel juhul kämpijatel DOC telkimisplatsile ümber kolida, karmima stsenaariumi puhul teeb trahvi ka. Meie vaatasime lugu kõrvalt ja imestasime, et me pole kusagil nii aktiivseid ametnikke näinud kui Milford Soundi kandis..

Leidsime, et meie telkimisplatsi Fiordlandi National Parkis külastas pidevalt meie kallis sõber Robin. Ta oli tõeline asjapulk uurimaks, mis parasjagu teoksil ning eriti põnev oli kõik tema jaoks siis, kui meie ümberpakkimist ootavad asjad vedelesid telgi ja auto ümber.

Pildi nimi: “Kahejalgsed.”

13. veebruar, laupäev-

Kuna mul oli kell 9 hommikul juba 50 km sõidu kaugusel Milford Soundi kruiisi väljumisaeg, alustasime hommikut vara. Kell 06.30 oli imeilus selge taevaga hommik, mõni üksik pilveloor mägede taustal.

Ja voila, mõni minut peale ärkamist oli taas kohal DOC ametnik! Ta sõitis autoga uhkelt keset platsi, astus autost välja ja hakkas mõttes aru pidama, millised uued autod ja telgid sobituvad omavahel kokku ning kes neist uutest pole veel telkimise eest maksnud. Ta pidas kohe paar minutit aru ja kirjutas märkmikusse autode numbreid üles ning miskit veel… Paari minuti pärast oli ta suutnud ka üllatada üht hommikust telkkonda –

kolmest inimesest üks unine nägu pistis pea telgist välja ja hõõrudes Une-Matit silmist hakkas täitma paberit, mis DOCi nõuetekohaselt tuleb täita IGAL autol ENNE telgi ülespanemist. Noh, ühesõnaga, jälgisime mängu kõrvalt – ei pääsenud seegi telkkond oma telkimisrahakeste maksmisest. Ehkki tegemist oli seltskonnaga, keda me juhuslikult eile olime tähelepanelikult jälginud- kohe pärast saabumist käidi kolmekesi silte lugemas ja “pabereid täitmas”. Tutkit.

Tegime hommikusööki ja nägime taas oma sõpra Robinit. Selgus, et talle maitseb ka Peperoni salami vorst. Ega meil vorstist kahju ei olnud, aga me teame, et talle pole see kasulik, seega võtsime talt otsustavalt vorstiviilu tagasi :).

Ühel vaateplatvormil tegime peatuse, kus oli silt: palun ärge söötke Keasid ehk alpipapagoisid! Ning saime pildile ka ühe hariliku backpackeri “selfmade” campervan’i. Reeglina selle maa backpackerid sõidavad kõik selliste sarnaste all-in-one tüüpi autodega ringi, mitte nagu meie sõiduautoga.

Ja teel Milford Soundi nägime ära ka päris Kead – kes on ainsad papagoid, kes elavad ja tulevad toime Alpides.

Küll on ilusad ja armsad linnud 🙂 !

Aga pahandust oskavad nad ka teha ja kohe tõeliselt. Pea igast UM blogist võib lugeda, et kes keadega kohtunud, need hoiatavad inimesi tilbendavate asjade laokile jätmise eest. Nimelt, kui sul on midagi säravat, söödavat, lahtist, kättesaadavat, alates telgist kuni auto kojameeste ja tihenditeni, siis Kead “peavad sellest lugu”.

Oma suure ja tugeva nokaga on nad asjapulgad igal pool! Kuna nad näevad välja nii armsad linnud ja häälitsevad pidevalt, hüüdes häälekalt: “Kea, Kea, Kea…!” , on paljudel inimestel kiusatus neid sööta. Muidugi seda teha ei tohi, sest see on kahjulik neile ja julgustus edaspidisteks julgustükkideks. Meie parklasse saabudes oli seal lisaks kümmekonnale Keale üks tüüpiline päris rendicampervan, mis meie saabudes kohe minekut tegi. Oleme suht kindlad, et campervan’ist söödeti Keasid, sest paar pala vedeles maas ning miks muidu nii ruttu jalga lasti…

Meie saabudes need kümmekond Kead lihtsalt hängisid asfaltil.

Ühte neist parajasti kiusati, kuni too allaandmise eesmärgil viskas end selili maha. Ehkki tema jaoks oli olukord murettekitav, oli see meile kõrvalt vaatajatele väga armas vaatepilt…

Need linnud tunnetavad oma kuninglikku suurust ja ei karda sind karvavõrdki. Kui paar tükki neist meie autokatuse vallutas, olin esimese asjana šokeeritud, olles kuulnud, mis pahandusteks nad on suutelised. Kead aga näisid mulle näkku itsitama, sest igakord kui käega vehklesin, vahtis Kea mind “sirge seljaga” nagu napakat ning kinnitas rahuliku olekuga aina oma positsiooni. Jassu sai sellest Keast palju ilusaid kaadreid, nii pildi kui video näol.

Kuna kõik turistid peatusid vaimustunult seda Kea karja nähes,

siis peatus varsti ka sama DOC ametnik autoga, kes hommikul telkijaid äratas. Kead vallutasid kohe ka tema auto. Eks tädi jälgis ka seda, et keegi lindudele süüa ei pakuks.

Ehkki ilm läks korra taas pilvisemaks, selgines ta tasapisi aina rohkem. Nägime ära ka Uus-Meremaa esimese mäe seest läbimineva tunneli, uusmeremaalastel oleks norrakatelt=tunnelimeistritelt palju õppida… Tegemist oli väga robustse, rõske, tilkuva, ühesuunalise, valgusfooriga reguleeritava tunneliga.

Jassu pani mind Milford Soundi sadamas maha ning andis mulle kaamera kaasa. Ise läks parkis auto ära kaugemale parklasse ning seejärel tuli mulle lehvitama sadamakaile.

Sellel pildil paistab Jassu.

Milford Soundis on ca 15 suurt opereerivat laeva/paati, kes igapäevaselt igaüks vähemalt kolm korda päevas paaditäie turiste vetele viivad.

Enamus inimesi tuuakse bussidega kohale.

Mõned tuuakse ka lennukite või kopteritega kohale. Meie sealoleku ajal käis ka lennunduses “heavy traffic”. Kõik kasutasid ära meeletult ilusat ilma.

Iga teine turist, kes Uus-Meremaad külastab ( aastas väisab seda maad miljon turisi), satub oma käigu jooksul korra ka Milford Soundi. Isegi terminalis on naiste wc-s 25 privaatputkat, meestel oli ainult 3 (kinnitas Jassu hiljem. Selle eest oli meestel suur “kraanikauss, kuhu sai kusta”).

Fjordide vahel praamiga sõites aga muutuvad inimesed ja laevad täppideks ning seda turisti üleküllust nii meeletult tähele ei panegi.

See-eest on kaldal parklad nii autosid täis, et päevasel ajal saabujad ei leia sageli parkimiskohti ning on mõni vabatahtlik, kes aeg-ajalt aitab parkimiskohti leida (no meie nägime ühte sellist kutti). Muidugi kuna paatide-praamide väljumisajad on sarnased, siis aeg-ajalt tuli ikka vete pealgi ette, et meie paat ootab ära, kuna kaks eesolevat paati on “selle või teise kose, hülgekoloonia vms” ära vaadanud. Paaditrip oli ilus, sest ilmaga väga vedas. Go Orange firma pakkus tasuta ka süüa ( kuivanud olekuga võiku+apelsinimahl).

2 tunnise laevasõidu ajal ilm aina selgines :).

Pildil üksik hüljes kivil.

Kapten, kes täitus ka giidi ülesandeid.

Taamal läbi pilvede liustik. Sadamast aga saab alguse kuulus “Milford Great Walk Track”.

Kohe tagasi algussadamas.

….sisimas ei saa ma ikka võrdlemata jätta Norraga. Norras on kuidagi… Vägevamad ja hingepaitavamad fjordid…!
Reeglina Milford Soundis sajab. See on kohe tuntud vihmakülana, kus aastas sajab ikka ca 6 m sademeid. Selline päev nagu meil oli, on seal pigem haruldane…

Ja ma arvan, et Milford Soundi kuulsus on ikkagi ülespuhutud ilusatest ilmadest, mitte vihmastest päevadest. Sest olgem ausad, kui vihma sajab, on pilved väga madalal ja kõik need suursugused tipud jäävad nägemata. Muidugi vihmase ilma plussiks pidi olema see, et vihmanired, kosed valguvad fjordivetesse absoluutselt iga nurga peal. Ja see on ju ometi ka ilus.

Milford Soundi külakeses kuivatasime telgi ja pakkisime oma seljakotid kokku. Nimelt meil Jassuga tekkis plaan, et aga mis oleks, kui teeksime läbi selle kuulsa Routeburn Great Walk track’i. Pildil näitab vahemaad ainult esimese hüti ja lisarajani.

Kaart teatas, et kokku on 30 km jalutamist pluss tagasi teekond ning arvestasime, et päevas 15 km kõndida pole meie jaoks mingi probleem.

Seega otsustasime kaasa pakkida väikse varuga 4 öö toidu. Päev oli veel piisavalt noor ning meel oli igati hea. The Divide nimelises kohas, kust Routeburn Track algab, tegime ka kiire arvutuse. Jagame arvutuskäiku teile ka.

Kui kõik teha nii, nagu tõeline Great Walker teeb, siis läheb teile 30 km Routeburn Great Walki tegemine maksma 465 NZD ( ca 300 eur/ 1 inimene). Selle raha eest saad siis magada kolmes erinevas hütis (iga hind 52NZD per öö, hinna sees magamine 30 inimesega madratsimattidel, vetsukasutamine, vee kättesaadavus ja ongi kõik) ja kui sul on oma auto, siis maksad auto transfeeri eest raja algusest lõppu ca 249 NZD.

Pluss oma toit, matka puhul selline energiarikkam. Oletame, et päevatoit on miinimum 20 NZD väärt, kokku kolm päeva ehk 60 NZD. Kaks inimest nagu meie pidanuks seega ausa raja ühesuunalise läbimise eest maksma 930 NZD ehk ca 600 eur. Peab ikka väärt rada olema küll või mis? 🙂

Ega rada nüüd kole ei olnud. Ilus mets,

selline normaalne ehk mitte liiga raske mäkketõus kohe alguseks esimesteks kilomeetriteks ja puha. Kuum ilm nõudis leidlikku jahutamist.

Aga….. Kui olime umbes 8km ära kõndinud, ehk enam-vähem kolmandiku kogu Great Walkist, vahtisime tõsiste nägudega üksteisele otsa ja küsisime, kus on vaated? See oli ainus koht, kus 8 km jooksul oli metsavabam pind, võssakasvanud vaatega.

Kui meile mõlemale 40cm kasvu juurde lisada, oleks me küll end kunnidena tundnud ehk oleks ilmselt midagi ikka näinud ka :). Jah, esimene Howdeni-nimeline hütt, mis parklast oli 3 km kaugusel, oli ka mingis pisikeses orus pisut avatumate vaadetega pinnasel, kuid see oligi kõik.

Mõtlesime Jassuga, et jaksu meil on ja jalad on vaprad, et mis siis ikka, kõnnime juba täna pool Great Walk’i maha. See on viimane pilt, mis sellest õhtust tehtud, kus mul veel meel rõõmus on….

…umbes kilomeeter pärast seda pilti jalutas meile vastu DOC ametnik. Sõbralik naisterahvas. Või noh, vähemalt alguseks. Tädi, kel oli DOC silt uhkelt rinnas, asus kohe uurima, et kus te, kallid rändurid, täna peatute, ööbite. Mis siis ikka, vastasime talle ausalt, et me ei tea veel. Lisasin juurde, et Great Walkidest on 500m kaugusel ööbimine ametlikult lubatud ja et see info on igal sildil kenasti kirjas ning nii me ka kavatseme teha. Aga mis tädi ütles seepeale? “Ei ole võimalik! Ööbimine Routeburn Trackil 500m eemal põhirajast on võimatu järskude kallete tõttu! Olen siin mitukümmend aastat töötanud ja ennegi teiesuguseid näinud, aga no ausalt, siin ööbida ei saa! Mis see kell ongi nüüd? …ahhaa, 17.30, aga kas ikka teate, et alates kella 19st olete te illegaalid?” Meie olime muidugi sõbraliku tädi enesekindlusest ja keelamahakkamistest täitsa jahmunud ja ei suutnud seda illegaali-asja uskuda. Aga tädi raius edasi, et kõik, kes jalutavad Great Walki trackidel peale kella 7-t õhtul ja pole nn “greatwalkerid” (ehk kes pole omandanud nn legaalseid ööbimiskohti) on automaatselt kurjategijad ja saavad trahvitud. Olime šokis sellisest väitest, sest me pole seda kusagilt välja lugenud ning see tundus ja tundub siiamaani meile tädi väljamõeldisena. No see oleks kindlasti kõrvu jäänud varem, kui oleks tõsi… Tekivad vastuväited, kas siis tõesti pärast kella 7-t sinu vaba tahe ja jalutamisvõimalused on piiratud? No halloo, kui absurdne! Ja et 500m kaugusel rajast POLE VÕIMALIK leida telkimiskohta? Jassul on nutikell koos kompassiga ja me saaks minna suvalises suunas 500 meetrit või veidi rohkem (tõsi, see pole alati kerge minek) ja ikka leiab koha, kus telk püsti panna. Nutikellal saab panna minekuteekonna salvestama ja pärast saab nn track back’i funktsiooni kasutades lasta end kellal täpselt sama marsruuti mööda tagasi juhatada. Meil tekkis kiusatus tädile tõestada ööbimise võimalikkust ning pärast koordinaadid saata oma ööbimiskohast.

Me olime niigi endast väljas, et tädi meid keelama asub edasi astumisel, kuid et ta meid rühmitas kõige harilikuma läbutekitajate ja backpackerite hulka ning pidas lõpuni välja meid sellisteks rumalateks lammasteks, siis olime pahased küll. Kohe alguses juba ju teatas ta enesekindlalt: “Nii, mul on siin raadiosaatja ja teil on täpselt kaks valikut: Te kas kuulate minu soovitust või te ignoreerite ja ma helistan-teavitan raadiosaatjaga järgmist hütivahti, et kaks illegaali (loe:trahvitavat) on tulemas. Teine variant on see, et te kõnnite tagasi ning esimese hüti juures on 20 minuti jalutuskaugusel tasuta kämpimiskoht – väga ilus koht, seal saate tasuta olla. Kui edasi ikkagi tahate minna ametlikult kooskõlastatud viisil, pean raadioside teel enne kindlasti uurima, kas neil on täna vaba järgmise hüti juures “emergency telkimiskoht”, maksab 18NZD per nägu.”

Me olime pettunud, et kolmandiku kuulsa Routeburni raja peale pole vaateid ja et meil seni puudus igasugune vau-efekt selle raja suhtes. Ja et sattusime kokku sellise Great Walki kaitsva emalõviga. Seega ütlesime, et ok, me siis võtame tema pakutud variandi vastu ja lähme sinna tasuta kämpimiskohale esimese hüti juures (mujale ei osanud me ka minna ning raja jätkamine vaadete puudumise pärast tundus mõtetu)… Tädi muutus leebemaks ning kuna ta oli selle esimese Howdeni hüti valvur, siis ütles, et kui aga tahate järgmine päev minna jalutama siia Great Walkile, siis alustage juba hommikul ning kui soovime, ta võib meeleldi meie asju hütis valvata. Igatahes oli tädi õnnelik, et meist seaduskuulekad kodanikud tegi ning meie läksimegi Jassuga tagasi esimese hüti juurde, kust oli 20 minutit jalutamist tasuta ametlikule telkimisalale.

Koht, millest kuskil Routeburni Great Walki brozhüürid ei räägi (oleks ju “rajamajanduslikult” kahjulik mainida). Koht oli tõesti ilus. Mägede vaated 180kraadi ulatuses.

Isegi WC oli platsil olemas.

Mõni kämpija oli seal platsil veel, seepärast otsisime kõige kaugema ja privaatsema koha oma resideerumiseks. Telki üles pannes hakkas ilm muutuma. Päike läks pilve taha ning hakkas isegi õrnalt tibutama. Laagri saime õigel ajal püsti.

Kuigi oleme veel siiamaani solvunud, et meid selles Milford Soundis ja Te Anaus ning siinses piirkonnas ehk uusmeremaalaste Pühas Pe*ses nii mitusada korda on trahvida ähvardatud ja keeldudega üleküllastatud, siis oleme kokkuvõttes ikkagi sellele kui kogemusele tänulikud. No mis oleks meie Uus-Meremaa kogemus=matkajate paradiisina väljareklaamitud riik ilma selliste NII värvikate kogemusteta? Need käsud-keelud annavad, lisavad ju vürtsi…

14. veebruar, pühapäev-

Niisama mõnus puhkepäev. Ilus ümbrus ja puha.

Nägime ka silte lähedalasuvatest hüttidest, kus saanuksime oma hütipasse kasutada, kuid otsustasime paigale jääda siia. Nimelt oli vihm lubanud järgmine päev kohe pikemaks ajaks siiakanti tulla. Jassu ehitas hommikul söögitegemiseks kividest tuulevarju :).

Kui olime selle päeva mõnusalt maha molutanud, Jassu rohkelt päikest võtnud, kaasavõetud avokaado õhtuseks “magustoiduks” törtsu soolaga ära söönud,

pesime juba kella 6 paiku õhtul hambad ja kobisime telki. Õues nimelt kiusasid sandfly’d ja polnud mõtet neid niisama tasuta sööta – saagu aru, et nad on ka “greatwalk” piirkonnas ja siin saab kõike ainult raha eest 🙂

Mina andsin telgis lubaduse kirjutada blogi järgi, reaalselt jõudsin aga kirja panna ainult pealkirja: “12. veebruar, reede.” Sest Jassul tuli mõte: “Leegi kuule.. See on ikka jube käskude-keeldude piirkond matkaja seisukohast, oleme siin liiga palju pihtide vahele võetud oma matkahuvidega, läheks õige Stewarti saarele?” Ma tulin mõttega rõõmuga kaasa. Ka minul on nendest ametnikega kohtumistest tõeline siiber… Lõime seepeale Lonely Planeti lahti ning lugesime kõik Stewarti saare kohta läbi. Et tegemist on Uus-Meremaa nn kolmanda saarega, mis asub kõige lõunas, et seal on ainukesena säilinud Uus-Meremaa algupärane loodus ja lindude populatsioon, umbes niimoodi nagu see oli enne inglaste siia saabumist. Ja et seal saab päise päeva ajal näha kiivisid ja muid Uus-Meremaale omaseid haruldasi linde. Ning et Stewart Island on kuulus oma veripunaste päiksetõusude ja loojangute ning virmalistega…. Ning et miinuspoolena seal leidub palju muda, vihma ja märgalasid. Mõeldud, tehtud või vähemalt nii see tundus sel hetkel. Pakkisime spontaanselt kohe asjad kokku, tundes, et puhatud on piisavalt juba, ning võtsime jalad ja seljakotid selga :). Meist jäi maha puhas plats ja tuulevari toidutegemiseks ka järgmistele matkajatele – ikkagi maastikuehitajad ju :).

Kõndisime autoparklasse nii tempokalt (pildil seesamune ainus avatuma vaatega koht Great Walki alguses)

et seekord oli Jassu see, kes hädaldas: “Leegi, puhkame ka pisut :)”

Meie peres ikka tavaliselt on asjad vastupidised ;).

Autoparklas jäi silma üks tähelepanuväärne silt.

No meil pole veel kusagil tekkinud soovi annetada või kui on soov tekkinud (Tongoriro Alpine Crossing näiteks), siis pole selles kohas sellist kasti olnud.

Jõudsime tunni pärast hämaras Te Anau linnakesse tagasi – levialasse. Vahepeal olid UlludMutid meist puudust hakanud tundma ja kirjutanud: “Kus te küll olete? Oleme teid mitu päeva püüdnud kätte saada. Ega maavärin teid alla pole neelanud?” Saime teada, et samal ajal, kui meie jõudsime arusaamale, et meist ikka ei saa “Great Walkereid”, oli Christchurchis maa jälle värisenud. Kohe niimoodi 6 magnituudi kanti…. Ja mõni päev enne seda Wellingtonis – pealinnas samamoodi. Õnneks seekord keegi kannatada ei saanud. Christchurchis olid vaid mõned pankranniku kaljud kell 13.13 päevasel ajal varisema hakanud ja vette kukkunud, aga inimohvreid seekord polnud (mitte nagu 2011. aastal, mis nõudis Christchurchis paarisaja inimese elu).

Tegime omad asjaajamised internetis ära ning sõitsime sel õhtul pimedas veel ca 100 km maha. Olime otsustanud Milfordi tolmu korralikult jalgadelt pühkida ning minna sedapuhku ööbima Thicket Burni nimelisse DOC basic-campsite’i (basic=kohe ametlikult tasuta). Sellest telkimisplatsist vaid 6km kaugusele jääb Lake Hauroko, mis on Uus-Meremaa sügavaim järv. Teekond telkimisplatsile möödus rahulikult. Kohale jõudes leidsime eest suuuuuuuure telkimisala, kus ainult paar seltskonda. Magama saime alles 01.30. Loomad tegid ööpimeduses veidraid hääli ning jäime põnevusega ootama hommikut, et missugune ümbrus meile siis sedapuhku avaneb :).

Ahjaa, Kepleri Tracki (samuti kuulus Great Walk) otsustasime Jassuga siiski ka sujuvalt vahele jätta. See oli seesamune, kus me tahtsime natuke ringi jalutada, sest sai alguse Te Anau linna lähedal. Nimelt seesama kuri Routeburn Tracki DOCi tädi kinnitas meile, et ka Kepleri Trackil pole kuskile raja kõrvale ööbima võimalik minna ning peale kella 7t õhtul jalutajaid trahvitakse ning et kui te raha maksta ei taha, hoidke meie Great Walkidest lihtsalt kõrvale. Nojah… Me ei hakanud talle isegi mainima, et Southern Council District ametnik soovitas meil Kepleri Tracki alguses tasuta ööbida raja kõrval, sest seal olla lagedat maad igal pool. Meile tundub, et igasugu seadused on parasjagu nii karmid, kui karmid on selle seaduse hetkeesindajad… Ei tahtnud tollele lahkele ametnikule pahandust kaela saata sellise soovituse eest, seega ei hakanud “kurjale matkatädile” sellest ” lahke seaduseonu” soovitusest rääkima. Igatahes pärast ” Kurja Tädi” väidet tundsime Jassuga end eriti VIPidena, et meil oli “au” magada väga kuulsa Kepleri Great Walki alguses ja puhta tasuta ning et trahvigi ei saanud ja minema ka ei aetud – juhtub vaid parimatega!

Kes pikemalt vaatab, see leiab pildilt südame. Meie leidsime. Pilt tehtud Routeburni rajal sealt lahkudes.