Abel Tasmani kuldsed rannad

4. jaanuar 2016, esmaspäev.

Seiklused Uus-Meremaa Lõunasaarel hakkavad tõeliselt pihta tänasest! 🙂

Hommikul ärkasime kell 5 üles, sest meile senitundmatud linnud tegid üksteisevõidu suurt päiksetõusu tervituskoori ning see oli nii ilus. Kõrvulukustav ja ilus! Jassu pühkis une silmadelt ja otsis diktofoni välja sel hetkel, kui peamine lindude kisa hakkas juba vaibuma. Siinsed linnud alustavadki intensiivset kisamist kuskil ca 5 paiku, veidi enne päiksetõusu ja teevad seda pool tunnikest ning siis on juba tavaline-igapäevane-harilik linnulaul.

Asusime teele päiksepaistega – öösel oli ilm täielikult selginenud ning nägime muljetavaldavaid vaateid siia-sinna tee ääres. Tegime pilte ja peatusime ka ühes autotaskus, kus oli võimalik mäetippu jalutada fjordidest piltide tegemiseks. See kõik tekitas meis pigem Norra tunnet. Sealne maastik on kohati siin nähtule päris sarnane :).

‘

Autoparklast lahkudes ei saanud pildistamata jätta hipide autot:

Suundusime Nelsoni linna – see on poole Tartu suurune linn elanike poolest. Kaunis linn mägedest ja türkiissinistest vetest ümbritsetuna.

Sattusime Hesburgerisse burgerit sööma ehk ahvatleva reklaami lõksu. Uskuge või mitte, aga no nii pisikest ja maitsetut burksi mina küll pole enne näinud ega söönud. Võrdluseks kõrval minu telefon:

Uurisime Nelsoni infopunktist kohalike rahvusparkide matkaradade kohta infot ning saime teada, mida DOC infopunkti ametnikud soovitavad läbida, kui tahta hüttides ööbida ja palju kauneid maastikke näha. Sattusime erti toreda naisametniku juurde, kes tasahilju mõistis, et me mitte suvalised looduses läbustajad pole, vaid tõesti tahame seda suurepärast loodust nautida ning seepeale meile oma lemmikkohad kätte juhatas. Nimelt on Nelsoni piirkonda, mis asub Lõunasaare põhjatipus, õnnistatud kolme rahvuspargiga: Abel Tasmani kuulus kuldsete rannaliivadega rahvuspark, teine Uus-Meremaa suurim rahvuspark ehk Kahurangi National Park – kuulus oma looduse ja taimestiku meeletu mitmekesisuse poolest ning siis veel Nelson Lakes National Park – imekauni loodusega järvederikas looduskaitseala, kus mäetippudel lumised mütsidki peas.

Meie otsustasime loogilise liikumisjärjekorra tarbeks kõigepealt minna Abel Tasmani National Parki, kus asub ka üks rada üheksast Uus-Meremaa Great Walkist. Great Walk’id on keskmiselt 50-70km pikad matkarajad, mida läbitakse keskmiselt 3-5 päeva jooksul ning kus vahepeal ööbimiseks on kohustuslik endale reserveerida tasuline majutus kas DOC hütis või DOC telkimisplatsil. Meil Jassuga on küll olemas kehtivad hütipassid, aga Great Walki radadel need hütipassid ei kehti. Keskmiselt algavad majutuse hinnad üheks ööks 35-45NZD-st, mis on korralik 20eur per inimene. Kuna meie Jassuga tahtsime kah teada, mis asi see Great Walk ikka on ja miks see ikka nii üles promotud on, siis otsustasime Abel Tasmani Rahvuspargis veeta kokku 3 päeva. Kuna täna olime aga hilja peale jäänud, sõitsime kohale Abel Tasmani Coastal Tracki peaaegu algusesse (nii seda Great Walk’i kutsutakse) ning umbes 6-7km enne raja alguspunkti leidsime endale privaatse mäekünka linna, mäe ja metsade vaatega, kuhu panime ka telgi üles. Meil oli suurepärane ööbimiskoht niiviisi.

Kusjuures see piirkond on meeletu turistikas ja populaarne nii kohalike kui turistide seas praegusel suvisel ajal, sest siinsed Abel Tasmani kuldsed liivarannad on kui postkaardilt väljalõigatud, meri on tavalisest soojem ning inimesed armastavad siin nii päikesepuhkust, kajakitamist kui ka matkapuhkust veeta.. Ja olgu ette öeldud, et siit edasi ega tagasi ei näinud me ainsatki head privaatset ööbimiskohta, kuhu auto parkida ja telk üles panna. Selle koha leidmiseks keerasime maha lihtsalt ühele kõrvalisele (ja neid kõrvalisi teid on siin tõesti AINULT üksikud) kruusateele, kuna juba varasem praktika näitab, et nõnda on võimalus (harva läheb õnneks, sest õnne lõpetab reeglina mingi lukus värav) leida endale privaatset telkimiskohta.

Tegime süüa ja selle pildi ristis Jassu nii: “Ei, see ei ole okse! See on hakklihakaste kartulipüreega. Pidi olema pudru, aga jäi liiga vedelaks ja kokk oli ka pisut liiga palju armunud (loe:soolane!). Igatahes sai see kõik ära söödud!”

5. jaanuar 2016, teisipäev.

Läksime kohe hommikul Abel Tasmani Coastal Tracki algusesse. See on rada, mis on ca 55km pikk, kulgeb mööda ranniku ääri, õige pisut keset sisemaad ehk keset džunglilaadset metsa ning mida aastas läbi ca 30000 inimest. See viimane number teeb sellest matkarajast ühe populaarseima Uus-Meremaa Great Walk matkaraja, sest näiteks naaber rahvuspargis asuvat Great Walki nimega Heaphy Track läbib igal aastal kõigest ca 5000-6000 inimest…

Enne Abel Tasmani Coastal Trackile suundumist nägime rannas mõõnaga seotud nähtusi. Paljud paadid olid kuival

ja traktorid vedasid osasid paate kalli raha eest maismaale- kohalikel talumeestel või muidu elanikel väga tip-top teenistus, kuna “abivajajaid” on palju.

Seejärel täitsime Great Walki raja alguses asuva vetsu läheduses kraanist oma veepudeleid. Jassu kasutas esimest korda siitmaalt ostetud veefiltrit, kuna kõikjal hoiatavad DOC sildid, et kraanidest tulevat vett tasub enne vähemalt 3 minutit keeta või filtreerida. Pildil sama kraan.

Meie üllatus oli aga suur, kui seda vett maitsesime! Puhta rauamaitsega! Fuuuh! Seda vett me ei joonudki ebameeldiva maitse tõttu… Ja hästi tegime, sest… meil ununes kogemata pool 1,5l pudelit sedasamust filtreeritud (!) vett autosse ning järgmisel hommikul olid meie silmad uskmatusest suured, kui nägime veel hoopiski sellist värvi! Nagu Fanta, eksole 🙂

Pudelis ujusid ringi koledad pisikesed roostetükid ehk siis vesi pudelis hakkas kohe edasi “roostetama” kõrge rauasisalduse tõttu. Nii jubeda kvaliteediga vett me siinmaal polegi enne näinud, eriti imelik on selline vesi leida populaarse matkaraja algusest! Õnneks oli meil mingi veevaru veel olemas ja saime matka rahulikult ära teha :). Esimene matkatarkus- kui saad kusagilt hea kvaliteediga vett, siis võta hulgim. Oleme täheldanud, et igas linnas on mingid erimaitselised veed avalikes kraanides ja veevõtukohtades.

Tegime Abel Tasmani Coastal trackist

läbi vaid esimese alguse- umbes 6 km ühes suunas ja seejärel tagasi. Nautisime randade ilu, ookeani tõusu ja mõõnaga seotud nähtusi. Parasjagu mõõna puhul nt olid välja tulnud ookeani põhjas asuvad kaunid kivivormid-liivavormid ja neil kinnituvad tuhanded, miljonid miniteokarbid. Kusjuures – loomulikult täiesti elusad karbid, kes ongi kohastunud ellu jääma mitmeid tunde ka mõõnade ajal! Piltidel mustad täpid on kõik rannakarpide laigud. 🙂

Me arvame, et Abel Tasmani Coastal Tracki pildid räägivad enda eest, seega tänasesse päeva vähem teksti ja rohkem pilte! 🙂

Ja viimaks, kes oleks võinud arvata, et tavalises mägiojade allikas metsa ja mägede vahel elab kala? Nägime kolme sellist isendit, üks neist ikka väga priske. Tekkis küsimus, millest nad toituvad?? Enamus turiste ei pannud meie kükitamist ja kalade olemasolu voolava veega mägiallika juures üldse tähele, kuid kui meie pildistasime ja toorest porgandist pisikesi tükke neile lõikasime, siis läks see näljastel kaladel vägagi kaubaks 🙂 Veider loodus! 🙂

Ööbisime samas kohas privaatsel heinamaal, kus eilegi hea uni tuli ning kus ainsaks lärmiks vaid linnu- ja ritsikakoor :).

6. jaanuar 2016, kolmapäev.

Hommikul suundusime Takaka linnast läbi, et minna vaatama kohalikku kuulsat allikat. Te Waikoropupu näol on tegemist allikaga, milles voolab üks maailma kõige puhtam vesi ning millele maoorid läbi ajaloo on raviomadusi omistanud. Tegemist on tõesti imelise ja värvimänge täis allikaga, vaadake ise:

Loo sürr pool on aga see, et meie tahtsime sellest looduskaunist kohast ka seda maailma kõige puhtamat vett kätte saada. Tahtsime oma joogivee kanistrid täita, sõitsime selleks ekstra ju 70km eelmisest ööbimiskohast. Kõik sildid selles parklas kisendasid, et turistid, kallikesed, saate oma vee võtta piknikupaigast käsipumbast (piknikukohti selles kohas oli ainult üks) ning sealt saate sama puhta vee, mis seal allikaski voolab.

No ja läksime siis kanistritega vett otsima – ja ei kuskil! Lõpuks suutsime avastada, et seal on kunagi olnud küll jah veevõtukoht, aga kallis DOC, kes asja hooldab, pole suutnud seda veevõtukohta juba kindlasti pikemat aega parandada, sest hetkel polnud seal ei ainsatki kraani!

Ning ehkki selles ilusas looduskaunis kohas olid kõikjal sildid keelust oma pudeleid sealse veega täita (puhtalt looduskaitse eesmärgil) , otsustasime meie ettekirjutust rikkuda. Sest meil oli joogivesi otsas ning teiseks, kui DOC jätab oma panuse täitmata ehk turistid kuskilt seda allika vett võtta ei saa, siis järelikult võib vastakuti eeskirju eirata… 🙂 Jassu oli väga pahane, et siinne kraan oli katki ja oli valmis igaühe puhtas eesti keeles läbi sõimama, kes peaks kasvõi iitsatama stiilis “siin ju ei tohi vett võtta ja minge võtke siinsamas kraanist! No ei olnud seda kohta nimega “siitsamast kraanist”! Jassu torkas otsustavat ühe meie 10l plastkanistri pühasse ja puhtasse jõkke ning sai selle vett täis võtta ning kui ta sama hakkas teise kanistriga tegema, tuli mingi mees ühest 5-liikmelisest grupist kobisema. See 5-liikmeline grupp ähvardas meist foto teha ja siis ametkonda üle anda, meie aga seletasime vastu, et siin EI OLE olemas seda lubatud veevõtukohta ja juba viimased kuud ilmselt kindlasti. Meie argument oli see, et kui me tahame suvalisest wc-kraanist vett võtta, siis me saanuks seda juba sadu kilomeetrid enne ka teha, aga tulime just seda ülipuhast vett otsima… Noh ja nii me siis vaidlesime (ilma et keegi oleks meist pilti teinud) …aga lõpuks läksime me ikkagi oma kahe kanistritäie veega auto juurde. Jah, mõistsime, inimesed olid tähelepanelikud ja õiglased meie suhtes, et halloo, miks te oma vett siit võtate kui märgid keelavad, kuid teisalt nagu juba öeldud, DOC pole ka oma kohust täitnud ning eestlased juba oma jonni ei jäta – kui neil midagi väga vaja on! 🙂

Pärast allika külastust läksime liivaranda, oli parajasti mõõnaaeg. Sõitsime autoga keset randa, kuna tee sinna viis ja mõõna ajal saab ilma liiva vajumata läbi. Käisime ujumas, oli imesoe vesi (ca 23-24C) ja samal ajal oli ka ülisoolane.

Valasime end pärast kraanist võetud mageveega üle, sest sool jätab teatavasti soolased randid ja nahk jääb veidralt jahune/imelik.

Me ei tahtnud Jassuga seekord teha ainult ühepäevast matka, kus peab võtma ainult ühe päeva söögi ja tarbeesemed kaasa ning kus isegi kauni ööbimiskoha leidmisel peab asuma tagasiteele auto juurde. Otsustasime, et pakime kahe päeva asjad ning lähme Abel Tasmani Coastal Tracki lõpp-punkti ning teeme rannikualadelt liikumist alustades ja sisemaa radu mööda autoparklasse tagasi tulles kahepäevase matka. Loomulikult ei olnud me broneerinud ainsatki telkimist ega hütti nii nagu siinne karm kord ette näeb. Vaadake silti raja alguses ja veenduge ise:

Kuna meil on tõesti juba päris mitmed kogemused suvaliste inimestega looduskaunist ööbimiskohta jagamise osas ja räuskavate noorte ning suure jutusumina tõttu on see valdavalt negatiivne, siis otsustasime Jassuga reegleid eirata! Ja leida endale mõistagi ise imekaunis ööbimiskoht kusagil rannavaatega…….. Vaadake pilte ja veenduge ise, kas meie soov läks täide?! 🙂

Enamus Uus-Meremaa matkaradu, sh Great Walk’id on ühesuunalised. See matkarada nt on ca 60km ühes suunas ning selleks, et matkaraja algusesse või lõpp-punkti jõuda, on vaja transporti. Sõltumata sellest, kas oled tulnud jalgsi või oma autoga. Raja algused on sageli ka väga mitteasustatud piirkonnas. Nii jääb matkajal üle loota kas hääletamisele (mis asustuse puudumise tõttu võib aega võtta) või tuleb tellida kallis matkaradade vahet spetsiaalselt opereeriv transport (Uus-Meremaal on kõik kallis). Transpordihinnad matkaradade algusesse sõltuvad matkaraja kaugusest, aga hinnad on ikka keskmiselt poolsada eurot üks suund. . Saime pildi ühtedest õnnelikest backpackeritest, kes olid teekonna mõnda aega tagasi lõpetanud ja olid väga rõõmsad, kui transport neile lõpuks järgi saabus.

Great Walk-i rajad tunduvad tõesti ilusad, laiad (1-2m lai, ühtlane, sile va mõned üksikud kohad), igale inimesele jõukohased.

See konkreetne rada oli kuni 2m laiune kaunite pidevate ookeanivaadetega ning teekond viis tihti ka mägedelt alla liivarannale.

Nägime kaunist metsa

ning Separation Pointis ka väikest hüljeste kolooniat. Separation Pointis üritatakse taastada teatud lindude pesitsusala ning selle tarbeks on seal plastiklinnud koos helilindilt lastava linnuhäälitsustega.

Sellel rajal asub kokku kolm suuremat hüljeste kolooniat, kus õhtu otsa on kuulda hülgeid häälekalt vadistamas ning on võimalik neid näha kividele ronimas ja seal laisalt beežitamas. Kohtusime ka väga huvitavate looduslike kanadega, keda kutsutakse kohalikus keeles wekadeks.

Wekad on looduskaitseall olevad ülisõbralikud ja samas Uus-Meremaale omaselt lennuvõimetud linnud (siin puuduvad neil looduslikud vaenlased ning pole ju pointi niisama lennata). Nad siblivad metsades ja aasadel ringi ning otsivad pidevalt tähelepanelikult maapinnalt toitu ja kui sa peaks näiteks pool õuna ripakile jätma, siis võid kindel olla, et see õun varsti uue tänuliku omaniku leiab :). Kui äkilisi liigutusi mitte teha, siis lasevad nad endale ka meetri ligidusele või lähemale.

Ise nad sädistavad samal ajal ja teevad lisaks piuksumisele meie meelest nagu peeru häält! No alalõpmata!!! Nii naljakas heli oli :).

Jõudsime välja ühte liivaranda, mis oli üks kõrvalradadest ja kus juba aegsalt arvasime, et õhtusel ajal keegi ringi ei liigu. Et matkajaid nii hilja enam pole ning inimesed jäävad umbes kella 20.00st õhtul oma telklaagritesse/hüttidesse magama. Pildil üks illustreeriv DOCi Great Walk’i hütt, millest möödusime ja kus öömaja vist maksis 35NZD, võib-olla ka rohkem.

Nii me siis pildistasime ja vaatasime seal rannas merelinde, kes küll oma poegade koolitamise kui ka niisama mõnulemise ja enese vetepritsmetest kuivatamisega tegelesid. Need linnud meenutasid nagu pingviine kohati ja seda mitte ainult välimuselt, vaid ka liigutustelt:

Ja ühed teised linnud, kellest siin hetkel pilti pole panna..sellised mustad, pika punase nokaga… Oeh… Ma läksin õhtul liiga kiire sammuga juhuslikult nende lindude udusulis piiksuvate suurt kasvu poegade suunas ning vanemad, kes laste jälgimise ja toitmisega alalõpmata tegelesid, nägid selles ohtu! Ehkki lapsed olid minu arvates ohutus kauguses, ca 15m minust ja Jassu oli enne seda pere pildistanud 5m kauguselt, siis nüüd arvas poegade ema, et ma tulen neid ründama! Alguseks “lapsevanem” lihtsalt kisas imelikult ja tegi tiivaripsutusi, püüdes näida haige ja mind kui “vaenlast” meelitada valele teele ehk endale järgnema. Edasi aga kui julgesin 1-2 sammu veel “laste” suunas liikuda, aga samas neist kaarega mööduda, tegi meeleheites vihane ema ohtliku otsesööstu minu suunas. Hakkasin kätega vehkima, lind maandus minust eemal ja hakkas jälle haiget jalutut mängima. Kuna ma ei plaaninud ju tõesti laste suunas minna, siis tardusin ja püüdsin ikka ringiga poegadest 15m kauguselt mööduda. Aga mamma oli eneses kindel – juba ta tuli uue vihasööstuga minu suunas ja seekord veel enesekindlamalt ja ennast kogunumalt. Kuna nägin, et mamma nalja ei mõista, siis ei jäänudki muud teha, kui vehkisin kätega hirmsalt ja astusin taganevad sammud: sinu võit, loodus ja armas tige linnumamma!

Kella 20.00 ajal lahkusid rannast kaks viimast inimest ning meie Jassuga olime omapäi jäänud. Selleks ajaks oli meil juba ööbimisplats kaldal puude vahel välja vaadatud ja nüüd ei olnud muud kui telk üles ja süüa tegema! Kuna aga meie väljavalitud ööbimiskoht oli täis mingeid okkaid, mis meie õhkmadratsite alla sattudes paksu pahandust võinuks tekitada, siis tassisime liivarannast kuldset liiva oma pesa alla. Mina ulatasin Jassule liiva

ja Jassu laotas selle kõik mitme cm paksuse kihina maapinnale laiali:).

Näitasime lindudele, et ka meie oskame omale vajadusel olemasolevatest materjalidest pesa ehitada 🙂

Õhtul jõime kohvi, nautisime päiksekuma seal kusagil taevalaotuses ja olime niisama ilusa vaate üle õnnelikud:) PS kas sel alumisel pildil keegi näeb meie telki? Hästi maskeeritud, eksole :).

7. jaanuar 2016, neljapäev.

Varahommik – kes õhtul palju kohvi joob, see varahommik juba pissile peab minema ehk kui pissihäda enam ignoorida ei saanud, vaatasime telgist välja ja ohoo, milline taevas enne päiksetõusu! Jassu kui hetkel mittetöötav fotograaf ei viitsinud kohe alguses statiivivi otsida, vaid tegi käest paar klõpsu, aga mingi aeg, kui tal luugid rohkem lahti tulid, otsis ikka statiivi ka välja 🙂 Ka kuu oli veel taevas 🙂

Meie telk asus täpselt ranna keskel, aga igaks juhuks natuke rannavõsa varjus (et teised “Greitwolkerid” ennas raha makstes idioodina ei tunneks) ning totaalne inimtühjus tekitas petliku tunde, nagu see rand kuulukski vaid meile. Tõsi, päiksetõusu olid veel paar inimest kuskile kaugesse serva vaatama tulnud, aga nemad ei teadnud kohe kindlasti sel hämaral hetkel meie olemasolust siin rannas..

Hommikul ärgates jalutas meist mööda 20m kauguselt neli häälekat matkaselli. Meil oli telk püsti ja puha.

Mõtlesime, et peame tervitama neid, aga … Nad olid vestluse ja ookeanivaadetega niivõrd ametis, et meid ei märgatud! Eks meie telk ole tõelise kaitsevärviga ka ning see puude kaldaäärne kirjusus maskeeris ka meie asukohta hästi :). Meist jalutas mööda ka samad kaks inimest, kes eelmisel õhtul rannas meid linde pildistamas olid näinud. Nad tervitasid meid ja meesterahvas tuli küsima, kas keegi meile midagi ütlemas ei käinud meie siinse telkimise puhul (nad nimelt teadsid kohe aimata, et ju me siis rannas ikka öö magasime, kui eile ka viimati siin meid nägid). Me kinnitasime talle, et keegi ei avastanud meid. Noormees kiitis meie valikut ja rääkis nende unetust ööst ametlikul telkimisplatsil ning uuris kohe, kas me ka tänaseks sinna jääme, sest ka tema ei tahaks enam teist ööd “rahvusvahelisel seltsieluplatsil veeta”! Tundsime, et julgustasime teda ja tema näitsikut samamoodi kohustuslikest ööbimiskohtadest kõrvale hoidma… Et kui ikka oled looduserahu otsima tulnud, siis ei taha ju maksta lihtsalt selle eest, et olla koos mingite harilike joomahoolikutega…..

Telkimisplatsilt teele asudes

saime kokku ühe vegeteeriva hüljesega, kes suure mõnuga kaljudel lõsutas.

Ta oli selili veidral kombel ja ka üsna liikumatu. Tema kehal oli näha 3-4cm pikkust-laiust haava, võib-olla oli ta selle saanud kaashüljestega maid jagades…

Kõndisime nagu eilegi umbes 15km pikkuse maa kuni autoni.

Olime raja lõpuks väga õnnelikud, et sai piisavalt nähtud ning nüüd tahaks kohe väga jalgu puhata küll.. Ikkagi üle 40 km viimase kolme päevaga nii laskumisi kui tõuse :P. Teel auto juurde jäid meil aga silma sellised huvitavad nähtused:

Esiteks. Roheline heinakõrt meenutav putukas vaevles tõsiselt mesilase küüsis. Mesilane oli tema suhtes äärmiselt agressiivne ning proovis kogu aeg suskida, torkida, hammustada rohelise putuka ilmselt kõige nõrgemat kohta- pea/kaela juures.

Meie küsimus oli seda meeleheitlikku võitlust vaadates, mida teeb üks mesilane taimetoitu sööva rohelise putukaga???? Kas keegi teab? Igatahes meie päästsime kepikeste abil rohelise ritsika mesilase küüsist, panime ta puulehtedele tema loomulikku elukeskkonda taastuma

ning nägime, kuidas ärritunud mesilane jäi oma kaotatud saaki maapinnal taga otsima. Tegemist on ikkagi loodusega. Võib-olla poleks me pidanud sekkuma? Tundus aga “inimlik” aidata nõrgemat, kelleks selles olukorras osutus “roheline puuleht”.

Teiseks. Kohtusime rohutirtsuga, kes lubas kaamera endale 5cm lähedusele. Ise oli rohutirts ka selline hiiglasemõõtu, nii 8-10 cm pikk. Ja mis ta tegi? Puuris oma tagakehaga auku liivasesse kuivanud maasse!

See oli meie saabumise hetkeks pool sentimeetrit sügav.

Kui ritsikas vaid rääkida oleks osanud, siis Jassu oleks tahtnud hirmsasti talt küsida: “Kui suurt ja sügavat auku sul vaja on?! Ma teeks mingi suvalise oksaga selle sulle kiirelt ära :)” Sest vaeseke oli tööd, higi (ei ole kindel, kas ritsikad higistavad) ja vaeva selle augu kallal näinud, ilmselt tund-paar ikka! Loodus on ikka imelik… Ja selle asemel, et Jassule vastus anda, tõmbas ritsikas tuld. Üks õhkusööste ja ritsikas lendas tiibade sirinal 5m kaugusele rohukõrtele.

Takaka linnas läksime esimese asjana tanklasse ja ostsime autole õli juurde. Nimelt autot ostes oli õlivarras maksimumi peal, kuid nüüd oli täitsa miinimumi peal. Ostsime kohe 4l suuruse kanistri ja valasime tunde järgi 1,5l sisse, parasjagu sai. Jassu arvas, et see sellise vana auto juures normaalne on – õliloiku igatahes parklast lahkudes maha ei jää ja summutajast ka liigset tossu ei tule.

Täiendasime toiduvarusid ja kuuldes infopunktist, et lähimad 2 päeva peaks tulema väga vihmased, siis suundusime Abel Tasmani National Pargiga lõpp-arvet tehes edasi Kahurangi Rahvusparki. Lootsime leida teele kõige lähema hüti, mis poleks liiga rahvast täis, kuna kellaaeg oli hiline juba ning jalad olid trampimisest juba valusad :):P. Ja pealegi pidi juba õhtul vihma sadama hakkama.

Sõitsime autoga no tõesti “middle of nowhere” kitsast teed mööda 30 km, et jõuda Cobb Reservoir nimelise järve kaldale.

Siin on kohe rohkelt hütte, kus matkasellid saavad kohe päevade ja nädalate viisi hütivõrgustikes ringi matkata. Tee siia oli no niivõrd kitsas, et enamik kohtades mahtus auto napilt ise teele ära ning mingist möödasõidust polnud juttugi. Kuna aga liikluse tiheduse üle ei saanud kurta (meile sõitsid vastu vaid 2 Jeepi, kes kohe aegsasti rattaga kraavi vajudes meile teed tegid), siis oli meie serpentiine mööda rahvuspargi südamesse sõitmine lihtne, aga aeganõudev, sest kui sa pole just Marko Märtin, siis siin kiirustada ei maksa. Eksimisruumi oli vahel ainult 50 cm ning siis tuleb pikem vabalangemine… Loodus vaheldus tihti. Metsast said seni-mitte-nähtud lillede ja puudega võpsikud või karjamaad. Aga loomulikult kuna siin on kõik isendid range looduskaitse all, siis lammaste pidamist siinsetel heinamaadel ei kohta ega saagi kohtama.

Sõitsime Cobb Dam Road nimelise tee lõppu. Siin oli kohe mitu DOC hütivalikut, kuhu peatuma jääda, meie valisime teele kõige lähema, et siis on hea asju maja vahet tassida. Alguseks ehmatasime, et parklas oli peale meie 6-7 autot ja et ehk on hütt täis. Kuid sisse minnes selgus, et olime hütis ainukesed ning et ülejäänud rahvas oli matkaradadel ehk teistes hüttides öömajal. Ja milline imeline koht! Mägedest, orgudest ümbritsetud, tegi kohe mõnusalt hingele pai:) . Paremal all nurgas on weka, lennuvõimetu, aga samas looduskaitse all kanaline :).

Jassu hakkas fantaseerima, et kuidas see ökokana küll maitsta võiks, aga mõtteks see jäigi. Igatahes jõudis ta selleni, et kui siin oleks tõelised eestlased, tutvuks see kana juba grillmaitseainetega 🙂

Hütt on küll seest vana ja kerge kopituslõhnaga, aga see-eest läheb võõras lõhn kütmisega välja ning olemas on ka madratsid, millel magada. Ja mida sa hing veel tahad peale peavarju, kui sajab vihma! Nimelt kohe pärast meie saabumist hakkas vihma tibutama ja küllaltki kiiresti keeras laussajuks.

Pool tundi hiljem pärast meie tulekut saabusid ka kolm Pariisi külje alt pärit prantslast meiega hütti jagama. Ajasime väheke juttu ja läksimegi päevast väsinutena vihma krabinat kuulates magama :).

8. jaanuar 2016, reede.

Selline tore päev, kus ärkasime kolme prantslasega, kes varsti asjad pakkisid ning minekule asusid. Varsti tulid kuus läbinisti vettinud matkajat ja ka ainult selleks, et veidi süüa teha ja märjad riided kuivade vastu vahetada. Jassu lõhkus natuke puid, tegi tule alla ja küpsetasime pannkooke (njamma,njamma!), pesime riideid (sooja veega!), tegime muud head-paremat tervislikumat süüa (muide, potis on ka kanaliha, aga seekord mitte weka:) )

ja niimoodi tasapisi veeretasime päeva õhtusse. Kirjutasime pool päeva blogi ehk likvideerisime 2 postituse jagu blogivõlga. Ülejäänud (blogimise) võlad lükkasime tulevikku. Kohvijoomise pausidel vaatasime, kuidas siin hoovi peal jalutavad kohalikud looduskaitsealused märjad kanad wakad ning nopivad rohust olematuid teri. Ja päev läbi on vihma kallanud nagu kraanist, jõgede veevool on hetkega paisunud ning meie naudime seda kõike hütist. Tundub, et õhtuks meile ka naabreid ei tule juurde ja jäämegi siia kahekesi. Mõnus rahulik chill päev ja me mõlemad vajasime seda :). Õhtuks läks taevas paljutõotavalt selgeks ja Jassu tegi tähistaevast pilti.

Järgmine päev suundusime Fenella hüti suunas, ca 14 km, kuid sellest juba järgmises postituses. 🙂